Neitsi Pariisis. Barbara Cartland

nüüd enda ees nägi.

      Tädi Lily juuksed olid ikka veel kuldsed, kuid kahvatukuldse küpse vilja asemel oli neil nüüd plekine, peaaegu räige toon. Tädi nahk tundus hall ja elutu ning isegi teki alt oli näha, et ta on kõvasti juurde võtnud. Ainult kael, millel tädi oli kunagi hoidnud pead nii uhkelt, et kujurid võistlesid eesõiguse eest teda marmorisse raiuda, näis olevat kaotanud oma vandliümaruse.

      „Gardenia, sa oled suureks kasvanud!” hüüatas tädi Lily.

      „Kardan küll,” tunnistas neiu. „Ma olen juba kakskümmend.”

      „Kakskümmend!” ahhetas tädi, sulges siis hetkeks silmad ja küsis: „Yvonne, kus see ometi on? Kus on mu cachet faivre? Peavalu muutub talumatuks.”

      „Siin, Teie Hiilgus.” Yvonne seisis voodi kõrval, käes väike hõbekandik. Sellel oli veeklaas ning väike mustvalge pappkarp, milles lebas rida valgeid cachet’sid.

      „Anna mulle kaks,” käskis hertsoginna ja sirutas käe klaasi järele.

      „Te ju teate, Teie Hiilgus, arst ütles…” alustas Yvonne, kuid hertsoginna vaigistas teda järsult.

      „Mis tähtsust on sellel, mida arst ütles! Kui mul on seljataga selline õhtu nagu eilne ning mu ainus õetütar saabub teatega, et mu õde on surnud, on mul midagi vaja. Too mulle brändit ja soodavett. Kohvi pole vaja. Ainuüksi mõte kohvile ajab mul südame pahaks.”

      „Väga hea, Teie Hiilgus,” sõnas Yvonne tüdinult, tema toon väljendas halvakspanu hoopis selgemalt kui sõnad.

      „Ja tee kähku,” lisas hertsoginna. „Ma ei taha kogu päeva oodata, ma tahan seda jooki otsekohe.”

      „Otsemaid, Teie Hiilgus,” lubas Yvonne ja näis toast lausa välja tormavat.

      „Kakskümmend!” hüüatas hertsoginna uuesti Gardeniat silmitsedes. „See pole võimalik! See ei saa võimalik olla.”

      „Kõik saavad vanemaks, tädi Lily,” tähendas Gardenia.

      Tädi toetas käe laubale. „Sellele ei ole paraku võimalik vastu vaielda,” tunnistas ta. „Jumal, kui vanana ma end tunnen!”

      „Ma ei tahtnud teid eile õhtul segada,” ütles Gardenia vabandavalt, „kuid mulle tundus üsna ebaviisakas minna voodisse, ilma et oleksin teile oma tulekust teatanud.”

      „Sa käitusid väga õigesti,” kinnitas hertsoginna. „Ma ei oleks saanud sinu eest hoolitseda. Pealegi pole sul ilmselt sobivaid peoriideid kaasas.”

      Gardenia peaaegu nägi küünilist muiet lord Hartcourti huulil.

      „Ei,” tunnistas ta alandlikult. „Kardan, et mu riided poleks peole sobinud.”

      „Sul on muidugi lein,” jätkas tädi, „ent kui sa pahaks ei pane, siis on su kleit väga vanamoeline.”

      „See oli mamma oma,” selgitas Gardenia. „Kardan, et see on ainus, mis mul on.”

      „Oh, sellel ei ole vist ka tähtsust,” sõnas hertsoginna loiult, „sest sa ei jää ju ometi kauaks.”

      Järgnes hetk vaikust, mille vältel kaks naist teineteist silmitsesid. Siis ütles Gardenia murduval häälel:

      „Aga tädi Lily, ma ei tea, mida teha. Mul pole kuhugi mujale minna!”

      Kolmas peatükk

      Hertsoginna toetas end patjadele. Nähtavasti oli cachet faivre hakanud mõjuma ja tädi ei paistnud enam nii kurnatud.

      „On vist parem, kui sa kõik otsast peale ära räägid,” ütles ta. „Mis juhtus?”

      Näost kahvatu Gardenia surus käed kokku ja püüdis häält rahulikuks sundida.

      „Me oleme olnud isa surmast saati kohutavalt vaesed,” alustas ta vaikselt. „Soovitasin mitu korda emale, et ta kirjutaks sulle ja räägiks olukorrast, millesse sattusime. Kuid ta ei tahtnud sulle tüli teha.”

      Hertsoginna karjatas vaikselt.

      „Ma ei tulnud selle pealegi,” tunnistas ta. „Kui kohutav minust! Ja ma olen nii rikas, mul on kõik olemas!” Ta surus käed silmadele ja ütles tunnetest väriseval häälel: „Andesta mulle, mul on kohutavalt häbi.”

      „Ma ei tahtnud sind endast välja viia,” kinnitas Gardenia. „Kui isa veel elas, oli kõik teisiti. Ta oli uhke, väga uhke mees.”

      Hertsoginna segas innukalt vahele.

      „Talle ei meeldinud, kui ma tegin su emale kalleid kingitusi. Su ema ütles kord, et su isale ei meeldinud see sellepärast, et ta tahtis su emale ise kõike pakkuda.”

      „See oli tõesti nii,” nõustus Gardenia vaikselt. „Ometi ei vajanud me kingitusi, vaid süüa.”

      „Ma ei tulnud selle pealegi,” tunnistas hertsoginna. „Kui su isa suri ja ema mulle kirjutas, mõtlesin: „Nüüd saan Emilyt aidata ja talle igasuguseid asju saata.” Kuid arvasin, et oleks sünnis veidi oodata ja siis… Jah, Gardenia, pean tunnistama, et unustasin.”

      „Pärast isa surma selgus, et oleme võlgades,” jätkas Gardenia. „Meil tuli maksta arstidele, põetajatele ja apteekrile ning kõiksugu kaupmeestele delikatesside eest, mis olid ainsad, mida isa viimastel kuudel süüa suutis. Me müüsime palju asju maha – nii lauahõbedat kui ka mööbliesemeid. Muidugi ei saanud me selle eest kuigi palju. Tegelikult polnudki meil eriti midagi müüa.”

      „See on alandav,” sosistas hertsoginna. „Kuidas ma võisin nii rumal olla?”

      „Sa ju ei teadnud,” ütles neiu. „Ema ei lasknud mul sulle kirjutada, kuigi ma ei soovitanud seda üks, vaid vähemalt tosin korda.”

      „Kui ma ainult teadnuksin,” pomises hertsoginna.

      „Meil polnud kedagi, kelle poole pöörduda,” jätkas Gardenia. „Sa ju tead, et papa perekond katkestas temaga suhted, kui ta mammaga abiellus. Ta ei näinud neid pärast seda kordagi.”

      „See ei üllata mind,” ütles hertsoginna. „Nad olid maruvihased. Nägin paari nende kirja. Nende seisukohast oli ilmselt mõeldamatu hüljata oma pruut kaks päeva enne pulmi vaid seetõttu, et kohtasid kedagi, kellesse armusid esimesest silmapilgust!”

      „Mamma jutustas mulle sellest,” ütles Gardenia. „Ta rääkis, et sel hetkel, kui ta papat nägi, teadis ta, et see on tema unistuste mees. Siis rääkis isa temaga ning nad mõlemad mõistsid, et see on midagi hoopis teistsugust, midagi nii imelist, et nad vaid seisid ja vaatasid teineteist.”

      „Iga naine palub taevast, et see võiks ka temaga juhtuda,” ütles hertsoginna vaikse ohkega.

      „Usun, et neil ei jäänud muud üle, kui koos ära joosta,” jätkas Gardenia. „Isa oli kihlatud lord Melchesteri tütrega ja pulmad pidid olema kahe päeva pärast – ja ema oli eikeegi.”

      „Seda ma ei ütleks,” segas hertsoginna kiiresti vahele. „Sinu vanaisa oli džentelmen ja nooruses husaarirügemendi kapten. Tal polnud kuigi palju raha, kuid me polnud ka vaesed ning pidasime end niisama heaks kui kõik teised Herefordshire’is.”

      „Vabandust,” naeratas Gardenia. „Ma ei tahtnud jäme olla, tädi Lily, kuid maailma silmis oli see ilmselt väga vilets abielu, kuigi papa oli vaid teine poeg.”

      „Sinu vanaisa Sir Gustus Weedon oli ennast täis ja suureline vana snoob,” nähvas hertsoginna vihaselt. „Ta oli kindlalt otsustanud, et su isa peab armastatud naisega abiellumise eest kannatama. Ta jättis poja ühegi pennita ja sõimas ta läbi, nõudis koguni, et paljud ta vanad sõbrad temast lahti ütleksid.”

      „Ma ei usu, et papa sellest suuremat hoolis,” arvas Gardenia. „Ta oli mammaga nii õnnelik. Elu lõpu poole hoidsid nad lihtsalt teineteisel käest kinni, vaatasid teineteisele otsa ja unustasid minu täielikult.”

      „Usun, et mõnes mõttes ma peaaegu kadestasin Emilyt,” meenutas hertsoginna nukralt. „Mind on armastanud nii paljud mehed, kes andsid mulle rikkuse, positsiooni ja imelised