Neitsi Pariisis. Barbara Cartland

inimesi, kes puhuvad iga pisiasja draamaks.”

      „Sa pole mulle ikka veel rääkinud, mis see „pisiasi” oli,” märkis Bertram Cunningham tähendusrikkalt.

      Lord Hartcourt pöördus ja astus tagasi laua juurde.

      „Sellel pole mingit tähtsust,” ütles ta. „Kui me end krahviga lahkuma asutasime, leidsime hallist ühe tüdruku. Ta oli inglanna, viletsalt riides, reisitolmune, kohe näha, et üldse mitte oma keskkonnas, ning kui de Grenelle üritas teda suudelda, hakkas neiu vastu. Enesestmõistetavalt pidin ta välja aitama. Ja siis minestas neiu näljast, mitte hirmust krahvi ladinlike tähelepanuavalduste ees.”

      „Nii et krahv rääkis tõtt!” hüüatas Bertram Cunningham. „Kas tüdruk oli siis silmatorkavalt kena? André ülistas teda taevani.”

      „Ei pannud tähele,” vastas lord Hartcourt tüdinult. „Lasin teenijatel talle süüa tuua, andsin talle nõu, mida ta ei kavatsenud kuulda võtta, ja tulin tulema.”

      „Kas sa jätsid ta pärast kõiki neid põnevaid sündmusi sinnapaika?” küsis Bertram Cunningham.

      „See polnud tegelikult kuigi põnev.” Lord Hartcourt kõverdas suud. „Tüdruk oli surmväsinud. Ta oli hommikust saati teel olnud ning usun, et Prantsuse rongide puupingid pole teab mis mugavad.”

      „Aga kes ta on? Kas sa uurisid välja?” päris Bertram Cunningham.

      „Ta ütles, et on hertsoginna õetütar.”

      „Hertsoginna õetütar!” hüüatas Bertram. „Sellisel juhul võib Andrél väga hästi õigus olla. Tüdruk on nagu tädi suust kukkunud! Kahtlemata rikkusid sa ära tema suurejoonelise saabumise või midagi sarnast. André sõnul kavatses tüdruk ronida reisikostüümis kohvrisse ja tulla sealt välja, üll vaid paar litrit.”

      „De Grenelle räägib lauslollust,” nähvas lord Hardcourt. „Ma ei usu hetkekski, et see neiu oli midagi muud kui reisilt saabunud tütarlaps. Mis puutub sellesse, kas ta on hertsoginna õetütar, siis kes teab?”

      Lord kehitas õlgu ja hakkas laual pabereid korrastama.

      „Mis sul plaanis on, Bertie?” küsis ta siis. „Läheks õige Traveller’s Clubi sööma. Neil on uus peakokk, kes valmistab parimat rostbiifi, mida olen väljaspool Piccadillyt saanud.”

      „Olgu,” nõustus Bertram. „Tead mis, Vane, põikame teel hertsoginna juurde sisse, ja vaatame, missugune see Lily uus protežee on. Ta on seda väärt, et pilk peale visata. Oleks lõbus, kui me enne Andréd ja teisi poisse jaole saaksime. Krahv väidab, et miski ei hoia teda täna õhtul Lily juurest eemale, kuid tema mammal on vastuvõtt, kuhu läheb terve diplomaatiline korpus ja ma ei kujuta ette, kuidas tal õnnestuks sealt minema pääseda.”

      „Ma pole eales suutnud hertsoginnat või teisi temasuguseid päevaajal välja kannatada,” sõnas lord Hartcourt jäigalt.

      „Jäta nüüd, Vane. Vanatüdruk pole sugugi nii paha. Mu isa sõnul oli ta kolmekümne viie aasta eest kauneim asjake, mida ta eales oli näinud. Võin kinnitada, et minu papa oli omal ajal kogenud kohtunik.”

      „Kas tõesti?” hüüatas lord Hartcourt ja hetkeks tundus, et teema pakub talle pisut huvi. „Muide, kes Lily üldse oli? Olen alati arvanud, et tema tiitel on läbinisti võlts.”

      „Oh ei! Selles eksid sa kõvasti,” vastas Bertram Cunningham. „Hertsog oli päriselt olemas. Ma nägin teda kord palju aastaid tagasi, kui olin alles poisike. Mäletan seda hästi. Käisin koolivaheaegadel Pariisis. Mu isa oli tollal saatkonna esimene sekretär ja viis mind sageli Ritzi einestama. „Parem, kui sa kogu pealinna eliidi ära näed, mu poiss,” ütles ta ikka. „See tuleb kasuks, kui sa kord ise välisministeeriumis töötad.””

      Bertram vaikis hetke, nagu meenutades esimest pilku linnale, mis omas tema jaoks alati imelist võlujõudu.

      „Räägi edasi,” õhutas lord Hartcourt. „Sa jutustasid mulle hertsogist.”

      „Õigus!” tunnistas Bertram. „Ta istus ukse kõrval lauas ja nägi välja täpselt nagu kilpkonn: kael krae varjus, nägu kortsus ja pea peaaegu kiilas. Isa näitas teda mulle. „See on hertsog de Mabillon,” ütles ta ja parajasti siis, kui vaatasin, astus restorani üks naine ja kõigi pilgud pöördusid temale. Muidugi pidi see olema Lily, kuid olin tollal veel liiga noor, et osata naiseilu hinnata. Mina vaatasin hertsogit ja mõtlesin, et ta ei näe raasugi sedamoodi välja, nagu minu meelest üks Prantsuse hertsog pidi olema.”

      „Nii et ta oli siis päriselt olemas!” pomises lord Hartcourt vaikse üllatusega.

      „Vägagi!” kinnitas Bertram. „Aastaid hiljem, kui tulin tagasi Pariisi, kuulsin isalt kogu loo. Näib nii, et Lily oli abielus ühe teise prantslase, üsna halva kuulsusega tegelase, aadlike sabarakuga, kelles oli vaid nii palju head verd, et teda võeti vastu selle ennast täis ja puhevil seltskonna äärealadel. Igatahes abiellus mees Lilyga Inglismaal, tõi ta siia ja kuidagiviisi kohtusid nad hertsogiga. Kaks korda lesestunud vanamees heitis madame Reinbardile üheainsa pilgu ja võttis nad mõlemad nii-öelda oma tiiva alla.”

      „Nii et üks räpane vanamees!” hüüatas lord Hartcourt.

      „Ent, nagu mu isa ikka ütles, suur asjatundja, kui asi puudutas ilusaid asju, ning Lily oli kahtlemata ilusaim asjake, mida ta oli eales näinud. Varsti oli see kolmik lahutamatu. Hertsog maksis mõistagi Reinbardi võlad, pani ta elama uhkemasse korterisse, kui mees saanuks endale lubada, ning muutis tema elu üldse väga lihtsaks – loomulikult iseäranis lihtsaks selles, mis puudutas tema abikaasat.”

      „Sa jutustad seda lugu väga hästi,” naeratas lord Hartcourt. „Kui sa ette ei vaata, kirjutad varsti hirmuäratavast Lilyst romaani.”

      Bertram naeris.

      „Seda kõike kuulsin isalt ja usu mind, kui keegi üldse Lily de Mabilloni kohta tõtt teadis, siis oli see tema. Tundub, et isa oli kunagi isegi temast üsna sisse võetud.”

      „Seda võis vist öelda poolte Pariisi meeste kohta,” tähendas lord Hartcourt kuivalt. „Üheksakümnendad aastad olid vist väga lustakad.”

      „Seda nad olid,” nõustus Bertram, „ja ilmselt oli Lilyl mu vanamehe suhtes väike nõrkus. Igatahes rääkis ta isale endast üsna palju – et ta oli pärit korralikust Inglise perekonnast ega oleks eales Reinbardiga abiellunud, kui poleks olnud nii kohutavalt vaene. Mõistagi tundus mõte elada Pariisis pööraselt ahvatlev.”

      „Tema puhul tõi see päris kindlasti ka korralikke dividende sisse,” tähendas lord Hartcourt küüniliselt.

      „Siis küll, kui Reinbard suri,” nõustus Bertram. „Ta jõi kohutavalt ning sai ühel külmal talvel kopsupõletiku. Lily vaenlased väitsid mõistagi, et naine oli liialt ametis hertsogi meele lahutamisega, et arsti järele saata. Igatahes Reinbard suri ning keegi ei arvanud, et hertsog pärast seda Lilyga abiellub.”

      „Ometi abiellus,” sõnas lord Hartcourt laua taha istudes ja, kelmikas säde silmis, sõbra jutustust kuulates. Tema suunurk oli seevastu küüniliselt tõstetud, nagu poleks ta valmis kogu lugu uskuma, isegi kui oli nõus selle ära kuulama.

      „Oh, Lily kandis selle eest hoolt,” ütles Bertram. „Tollal saabus Pariisi üks Vene suurvürstidest – olen unustanud, milline just –, aga täpselt nagu Boriss ja see teine sell, kes praegu siin on, loopisid nad raha, napsasid endale kõige kaunimad naised ning korraldasid pidusid ja jagasid kingitusi, millega ükski tavaline mees ei suutnud võistelda. Isa rääkis ikka, et Lily andis hertsogile otsuse tegemiseks täpselt kakskümmend neli tundi.”

      „Küsimuses, kas mees on valmis temaga abielluma?” täpsustas lord Hartcourt.

      „Just nimelt,” kinnitas Bertram. „Kas kuldsõrmus või Vene rublad. Suurvürst oli pakkunud talle Pariisi eeslinnas lossi. Lily oli saanud temalt juba pärlikee ning tal jätkus häbematust kanda seda laulatusel pulmakleidi juures.”

      „Ja nii siis saigi Lilyst hertsoginna,” venitas lord Hartcourt. Ta tõusis laua tagant ja astus ukse juurde. „Väga kasulik