Neitsi Pariisis. Barbara Cartland

siis ütles lord Hartcourt, et tema meelest ei oleks see arukas.”

      „Lord Hartcourt!” hüüatas hertsoginna. „Kas sa nägid teda?”

      „Jah,” ütles Gardenia. „Ma ootasin hallis ning lord ja krahv André de – ma ei mäleta enam ta nime – tulid minuga rääkima.”

      „See pidi olema André de Grenelle. Kas sa ütlesid neile, kes sa oled?”

      „Ütlesin lord Hartcourtile, et olen sinu õetütar,” tunnistas Gardenia. „Kas ma tegin valesti?”

      „Ei, muidugi mitte,” kinnitas hertsoginna. „Kas ta näis üllatuvat?”

      „Oh, kõik see oli üsna piinlik,” selgitas Gardenia. „Ma minestasin – vist sellepärast, et ma polnud reisi ajal üldse söönud – ning ta viis mind elutuppa.”

      „See oli temast väga lahke,” ütles hertsoginna. „See pole üldse lord Hartcourti moodi kellegi pärast vaeva näha. Ta on väga rikutud ja üsna raske loomuga noormees. Iga kord, kui ta minu pidudele tuleb, on mul tunne, et ta vaatab mulle ülalt alla.”

      „Oh, tädi Lily, kuidas see võimalik oleks!” hüüatas Gardenia. Samal ajal ütles sissetunne talle, et just seda lord Hartcourt teeks.

      „Nii et ta on sind näinud,” jätkas hertsoginna, „ja André niisamuti. See teeb asja keerulisemaks.”

      „Aga miks?” imestas Gardenia.

      „Sa ei saaks aru,” ütles hertsoginna kindlalt. „Tuleb päästa, mis päästa annab. Ent kui lasen sul siia jääda, Gardenia, pead tegema täpselt nii, nagu ma ütlen. Kui käsin sul teatud ajal voodisse minna, siis pead minema. Kui ma ei luba sul teatud inimestega rääkida, pead sõna kuulama.”

      „Muidugi,” kinnitas Gardenia. „Tädi Lily, kas see tähendab, et sa lased mul jääda?”

      „Ma ei kujuta ette, mis mul üle jääb,” vastas hertsoginna ja naeratas siis. „Jah, kulla laps. Oleks päris tore, kui sa siin elaksid, ja jumal tänatud, kuigi sa oled noor, pole sa säherdune iludus, kes mu täielikult varjutaks!”

      „Mina ja iludus!” Gardenia viskas pea kuklasse ja puhkes naerma. „Isa ütles alati, et ma pole oma nime vääriline ja meenutan pigem tagasihoidlikku hekiroosi või kirikakart, mitte aga midagi nii eksootilist nagu gardeenia.”

      „Sellegipoolest on sul võimalusi,” arvas hertsoginna. „Me peame su kätte võtma ja vaatama, mida teha annab. Sa ei tohi kanda juukseid nii vanamoelises ja korratus soengus. Mis puutub sellesse kleiti, siis on see vist pärit Noa laevalt.”

      „See on tõesti üsna vana,” tunnistas Gardenia.

      „Sa ei tohi kanda musta, kui jääd minu juurde,” jätkas hertsoginna. „See on liiga masendav. See jätab mulje, nagu oleksid sa vaene sugulane, ning sellest piisab, et iga mees eemale peletada. Ei, Gardenia. Kui tahan sulle abikaasa leida, pead korralikult riides käima, nagu oodatakse minu õetütrelt ja kuna mul lapsi ei ole, siis ka pärijalt.”

      „Oh, tädi Lily, mul pole õigust midagi sellist loota,” protestis Gardenia.

      „Kullake, see polegi nii suur pluss, nagu võiks arvata,” ütles hertsoginna. „Ma võin küll olla hertsoginna ja rikas, kuid Pariisis on hulk inimesi, kes just sel põhjusel ei suhtu sinuga tutvumisse eriti ülevoolavalt.”

      „Aga tädi Lily, hertsoginnana oled sa ju kindlasti hirmus tähtis,” väitis Gardenia.

      Hertsoginna saatis talle silmanurgast pilgu, tahtis juba midagi öelda, kuid mõtles siis ümber.

      „Küll me sellest kõigest omal ajal räägime,” lubas ta. „Praegu tuleb tegelda sinu välimusega. Ma ei saa sind sellises riietuses isegi monsieur Worthi juurde viia.”

      Tädi helistas kella ning mõne sekundi pärast avanes uks ja sisse astus kammerneitsi.

      „Yvonne,” ütles hertsoginna, „minu õetütar, ma’m’selle Gardenia jääb minu juurde elama. Tal on vaja riideid ja uut soengut ning veel palju muud. Niipea kui olen riides, viin ta Worthi juurde, kuid sellises riietuses ei saa ta sinna minna.”

      „Non, madame, c’est impossible20!” hüüatas toaneitsi.

      „Otsi talle siis midagi, Yvonne,” käskis hertsoginna. „Võib-olla annab ümber teha mõnd minu vana kleiti, mida kandsin, kui olin saledam – vähemalt seniks, kui ostan talle midagi uut.”

      „Tänan, tädi Lily!” hüüatas Gardenia. „Mitte ainult riiete, vaid ka selle eest, et lubad mul siia jääda. Ma ei oska öelda, kui tänulik ma olen. Ma kartsin nii kohutavalt, et jään üksinda, et mul pole kedagi. Kui mamma suri, tundus mulle, et see on maailma lõpp, ent nüüd, kus mul oled sina, on kõik teisiti.”

      „Sest sul olen mina,” kordas hertsoginna kummalisel hääletoonil. Siis kummardus tädi ettepoole ja lasi õetütrel end põsele suudelda. „Ole sa õnnistatud, lapsuke. Küll kõik laabub.”

      „Ma teen kõik, mida ütled, kõik!” lubas Gardenia. „Loodan, et suudan pisutki su lahkusest tasuda.”

      „See tuletab mulle meelde,” ütles hertsoginna. „Yvonne, vii ma’m’sellemonsieur Groise juurde. Gardenial on talle ülesandeid – palun selgita, et ma kiidan need täielikult heaks.”

      „Väga hea, Teie Hiilgus,” sõnas toatüdruk jäigalt ja suundus seeliku kahinal ukse poole, oodates ilmselt, et Gardenia talle järgneb.

      Gardenia astus paar sammu ja vaatas siis tagasi.

      „Tänan sind, tädi Lily,” ütles ta veel kord. „Kuni selle hetkeni ei saanud ma vist isegi aru, kui väga ma kartsin, et võid mind minema ajada.”

      „Jookse nüüd, lapsuke. Kõik saab korda,” kinnitas hertsoginna.

      Kui uks Gardenia ja Yvonne’i järel sulgus, laskus hertsoginna uuesti patjadele ja sulges silmad.

      „Vaene laps,” sosistas ta endamisi. „Kuidas ma saan talle kõigest rääkida? Ent varem või hiljem saab ta niikuinii kõigest teada.”

      Elevil Gardenia järgnes Yvonne’ile trepist alla halli, kuhu ta oli eelmisel õhtul nii häbistavalt astunud. Nad möödusid salongist, kus näis töötavat terve armee teenijaid, kes pühkisid ja hõõrusid vaipa, kuhu oli eelmisel õhtul pillatud nii sööke kui ka jooke. Põlledes mehed ja naised koristasid ka marmorhalli ning Gardenia märkas tahtmatult, et mõnes prügipanges oli kristallist kroonlühtri kilde.

      Kummaline, mõtles ta, et tädi Lily korraldab nii pööraseid pidusid; ent nagu ta oli endale eelmisel õhtul öelnud, on prantslased väga ägeda loomuga, mitte nii igavad ja pikatoimelised nagu inglased.

      Yvonne juhtis neiu üle halli tuppa, mis asus täpselt selle ruumi vastas, kuhu lord Hartcourt oli neiu pärast minestamist viinud. Toatüdruk koputas uksele. Kellegi hääl ütles: „Entrez!21” ja Yvonne astus sisse. Toas istus kirjutuslaua taga keskealine hallipäine mees, kelle ees olid kõrged paberivirnad.

      Yvonne andis hertsoginna juhised edasi ning nähtavasti tutvustas Gardeniat monsieur Groise’ile, kuid rääkis nii kiiresti, et neiu ei saanud kõigest aru.

      MonsieurGroise tõusis laua tagant ja ulatas käe.

      „Enchanté, ma’m’selle,” ütles ta prantsuse keeles ja jätkas siis pisut konarlikus inglise keeles: „Toatüdruk ütles mulle, et teil on mõned soovid ning et teil on Tema Hiilguse nõusolek.”

      „Jutt on arvetest, mis tuleb tasuda,” ütles Gardenia kohmetult. Ta võttis musta seeliku taskust nimekirja. „Kardan, et neid on üsna palju,” lisas ta närviliselt.

      „Otse vastupidi!” vaidles monsieur Groise vastu. „See on väga lühike nimekiri. Olete kindel, et ei unustanud midagi?”

      „Ei usu,” vastas Gardenia, „aga ehk võin hiljem tulla ja veel üht-teist lisada?”

      „Aga

20

Ei, proua, see on võimatu! (pr k)

21

Sisse! (pr k)