Neitsi Pariisis. Barbara Cartland

suur vaas kasvuhoonelilledega ja Dresdeni portselanist nipsasjake purunenud kupiidodega. Toa kaugemas otsas oli suur serveerimislaud plekilise laudlina, tühjade pudelite ja pesemata klaasidega.

      Pidu oli olnud sedasorti, mida Gardenia ei osanud ettegi kujutada. Ta nägi eesruumis lava, kus olid nii imeliselt mänginud muusikud. Ent miks oli olnud peol muusika, kui külalised tahtsid hoopis istuda neil gobelääniga kaetud kullatud toolidel ja mängulauas raha kaotada? Siis meenus Gardeniale, et ta on Prantsusmaal. Ta oli kuulnud jutte hasartmängudest Monte Carlos ja Ostendes, kuhu inimesed sõitsid üle Inglise kanali just õnnemängude pärast. Gardenia polnud ettegi kujutanud, et leiab selle maailma eest Pariisis, liiati veel oma tädi kodus.

      Mida oleks ema sellest arvanud, mõtles Gardenia, teades, kuidas ema taunis iga sorti kihlvedusid ning oli ägedalt protestinud, kui isa tahtis panna raha ühe hobuse peale.

      Hoolimata kaunist mööblist ja meistrikäega tehtud laemaalist, valitses saalis ebameeldiv õhustik. Asi polnud prahilehas; see oli midagi sügavamat ja olemuslikumat. Oma muljete pärast piinlikkust tundes, suundus Gardenia kiiresti trepist alla halli ja tuppa, kuhu lord Hartcourt oli ta eelmisel õhtul viinud. Tuba oli täpselt samasugune nagu Gardenia lahkudes. Keegi oli küll kardinad eest tõmmanud, kuid toidukandik oli endiselt diivani kõrval laual ja diivanipatjadel, millele ta oli toetanud, oli veel tema pea jälg.

      Nagu Gardenia nüüd nägi, oli tuba sisustatud kallilt ja kunstipäraselt. Ometi puudus siin kodusus, siin polnud midagi hubast, mõnusat ega isegi kutsuvat. Neiut läbistas värin. Ta ei teadnud isegi, miks, kuid tundis, et see pole maja, mida ta saaks koduks pidada. Ometi oli ta just seda siit otsima tulnud!

      Gardenia heitis pilgu seisma jäänud kaminakellale ja mõtles, miks keegi ei kanna nii luksuslikus majas selliste asjade eest hoolt. Tint tindipotis, suled valmis sellele, kes sooviks kirjutada, üles keeratud kellad, joogivesi voodi kõrval – need olid sedasorti pisiasjad, millele ema oli nii sageli tema tähelepanu juhtinud. „See ongi naise ülesanne, mu kallis,” ütles ema, „kanda hoolt pisiasjade eest. Sest just pisiasjad loovad mugavuse ja mugavust soovib iga mees, olgu ta rikas või vaene, noor või vana.”

      „Ehk saaksin mina tädi Lilyt nende pisiasjadega aidata,” mõtles Gardenia, kuid siis meenus talle nagu vabandusena, et tädi on lesk.

      „Bonjour, ma’m’selle17.”

      Hääl selja taga sundis Gardenia võpatama.

      Ringi pöörates nägi Gardenia väga elegantset, teravate näojoontega noort mustas kleidis ja naeruväärse tillukese pitspõllega naist.

      „Tere hommikust,” tervitas Gardenia, kohmetudes pisut naise teravast pilgust, mis näis puurivat tema näruse välimuse iga üksikasja.

      „Mina olen Tema Hiilguse kammerneitsi,” teatas naine. „Tema Hiilgus on nüüd ärkvel ja ma teatasin talle teie saabumisest. Ta soovib teid näha.”

      Naise hääles oli midagi teravat, mis tekitas Gardenias hirmu. Võib-olla oli ta tarbetult tundlik, kuid tal oli mulje, et tädi polnud tema saabumise teate üle eriti rõõmustanud. Kuid praegu polnud aega pikemalt mõtiskleda.

      „Soovin väga tädi näha,” ütles ta.

      Kammerneitsi jahedalt põlglik näoilme ei muutunud.

      „Palun järgnege mulle, ma’m’selle,” sõnas naine teravalt ning suundus läbi halli ja trepist üles.

      Gardenia järgnes talle, süda saapasäärde vajumas. Võib-olla polegi see rõõmus jällenägemine, mida ta oli oodanud. Kusagil mõttesopis tekkis tahtmatu tunne, et lord Hartcourtil oli olnud õigus: oleks olnud palju hullem, kui ta oleks eelmisel õhtul trepist üle suundunud ja kohanud tädi keset uhke salongi rohelisi mängulaudu.

      Toatüdruk juhtis neiu kolmandale korrusele, koputas vormitäiteks mahagonuksele, avas selle ja laskis Gardenia sisse. Esimesel hetkel ei näinud neiu peaaegu midagi, sest akende ette olid tõmmatud päikesekatted, ja kuigi kardinad olid eest tõmmatud, ei langenud valgus ei toale ega suurele voodile alkoovis, mille kohal kõrgus hiigelsuur pärlmutrist merikarbikujuline kate.

      Siis kostis voodist kähe ja üsna jõuetu hääl:

      „Kes seal on? Kas see oled tõesti sina, Gardenia?”

      Seda häält kuuldes kadusid Gardenia kohmetus ja hirm.

      „Tädi Lily, kallis tädi Lily! See olen mina, Gardenia. Saabusin eile õhtul. Loodan, et sa pole vihane. Mul ei jäänud midagi muud üle, kui sinu juurde tulla.”

      Patjade vahel liigutati, siis sirutus Gardenia poole käsi, mida neiu tänulikult pigistas.

      „Gardenia, kulla laps, ma pole olnud elu sees nii üllatunud. Arvasin, et Yvonne sai millestki valesti aru, kui ütles, et mu õetütar on siin. Püüdsin välja mõelda, kes see veel võiks olla, kuid sina oled ju minu ainus õetütar. Aga miks sa ometi ei kirjutanud?”

      „Ma ei saanud, tädi Lily. Ma pidin otsekohe tulema. Mamma on surnud.”

      „Surnud!” Hertsoginna ajas end istuli ja isegi hämaras toas nägi Gardenia tema näoilmet.

      „See ei ole võimalik! Su ema ja surnud! Vaene kallis Emily! Kui ta mulle viimati, pärast su isaga juhtunut õnnetust kirjutas, tundus ta nii vapper, täis meelekindlust ja otsustavust hoolitseda sinu eest ja hoida asjad kodus korras.”

      „Ta üritaski seda kõike teha,” kinnitas Gardenia. „Kuid see oli tema jaoks liig.”

      „Oota nüüd hetk, lapsuke!” hüüatas hertsoginna. „Ma pean sellest kõigest kuulma. Oh, mu vaene pea! Mul on tunne, et see läheb iga hetk lõhki. Yvonne, too mu cachet faivre18 ja tõmba kardinaid pisut eemale, ma tahan näha, milline mu õetütar välja näeb. Ma pole teda aastaid, jah, aastaid, näinud.”

      „Vähemalt seitse aastat, tädi Lily,” täpsustas Gardenia. „Kuid ma pole unustanud, kui kaunis sa olid, kui sa meid vaatamas käisid ja tõid kõik need imelised kingid: karbid ploomidega, paté de foie gras’ papale ja selle kauni pitsnegližee emale. Mulle näisid sa nagu haldjast ristiema!”

      „Kulla laps! Kui armas, et see kõik sul meeles on!” ütles hertsoginna. Ta sirutas käe, nagu tahtes neiut õlale patsutada, ja oiatas uuesti. „Mu pea, mis piin on liigutada. Tee kähku, Yvonne.”

      Ta rääkis toatüdrukuga prantsuse ja Gardeniaga inglise keeles ning viimasele avaldas tahtmatut muljet ladusus, millega tädi ühelt keelelt teisele üle läks. Ent kui Yvonne päikesekatet kergitas ja tuppa voogas rohkem valgust, suutis neiu vaevalt varjata jahmatust, mis teda tädi nägu nähes valdas.

      Gardenia mälestustes oli tädi hingematvalt kaunis, blond junoliku figuuriga naine, kellel oli veatu roosakasvalge jume, kuldsed juuksed ja sinised silmad – täiuslik Inglise roos, nagu kõik olid teda kirjeldanud.

      „Sa said ristimisel vale nime,” mäletas Gardenia isa galantseid sõnu. „Liilia19 on kahvatu ja üsna külm lill. Sina oled soe ja hõõguv ja niisama kaunis nagu minu „Gloire de Dijoni” roos väljas verandal.”

      „Henri, sa oled luuletaja,” oli tädi vastanud, saates isale särava pilgu ja volksutades ripsmeid viisil, mida Gardenia, kuigi ta oli alles laps, oli pidanud täiesti vastupandamatuks. Naine, keda ta nägi nüüd patjadele toetumas, oli kahvatu vari tollest Inglise roosist, kes oli ühel päeval ootamatult nende külakesse saabunud, põhjustades kohalike elanike seas sensatsiooni, sõites kohale hobuseta kaarikus, mida enamik neist polnud eales näinud – paljuräägitud ja kardetud automobiiliga.

      „Veensin oma abikaasat sõitma Inglismaale ja ostma Rolls-Royce’i,” oli Lily rääkinud. „Prantsuse autod pole pooltki nii elegantsed. Otsustasin, et pean teid Inglismaal olles nägema, ning sõitsingi siia.”

      „Kallis Lily! See on nii sinu moodi – mitte ette teatada, vaid nagu taevast alla sadada,” oli Gardenia ema naernud.

      Õed olid veel kord teineteist suudelnud ja kallistanud,

17

Tere päevast, preili (pr k)

18

rohukarp (pr k)

19

ingl k lily