Neitsi Pariisis. Barbara Cartland

kinnitas mees.

      „Suur tänu,” ütles Gardenia veel kord.

      Yvonne ootas Gardeniat sekretäri toa uksel. Gardenia järgnes kammerneitsile halli.

      „Nüüd läheme ülakorrusele, ma’m’selle,” ütles toatüdruk, ent samal hetkel avas lakei eesukse ja Gardenia kuulis häält, mida ta liigagi hästi tundis.

      „Kas Tema Hiilgus on kodus? Palun öelge edasi, et lord Hartcourt ja härra Bertram Cunningham tulid.”

      „Tema Hiilgus ei võta külalisi vastu,” vastas lakei prantsuse keeles.

      Nüüd nägi Gardenia ukse vahelt lävel lord Hartcourti ning kartes, et ka mees nägi teda, tundis, et tal ei jää muud üle, kui minna meest tervitama. Aeglaselt, nägu õhetamas, pöördus ta ukse poole ja sirutas käe. „Tere hommikust, lord Hartcourt,” ütles ta vaikselt. „Tunnen, et pean teid eileõhtuse lahkuse eest veel kord tänama.”

      „Loodan, et te tunnete end täna hästi,” ütles lord Hartcourt silindrit kergitades. „Olite pärast reisi kindlasti väga väsinud.”

      „Olin tõesti,” tunnistas Gardenia.

      „See pole üllatav,” sekkus kellegi hääl ning Gardenia pöördus lord Hartcourti kaaslase poole. Ta nägi pikakasvulist, väga elegantselt riides tumedapäist noormeest, kellel olid väikesed tumedad vuntsid ja soe naeratus, mis tekitas Gardenias vaistliku tunde, et ta peaks vastu naeratama.

      „Kas ma tohin tutvustada oma nõbu Bertram Cunninghami?” küsis lord Hartcourt. „Kardan, et meie eileõhtuse kohtumise ebatavalisi asjaolusid arvestades pole mul au teada teie nime.”

      „Mina olen Gardenia Weedon,” ütles neiu ja tundis oma käel Bertram Cunninghami sooja käepigistust.

      „Mul on nii hea meel, et see oli inglane, kellel avanes võimalus teid Pariisis tervitada,” ütles Bertram. „Mu nõbu jutustas, kuidas te keset ööd kohale jõudsite. See pidi olema hirmus üleelamine – Pariisi tundmata pidite ise teed leidma. Mina nõudsin, et astuksime siit läbi ja uuriksime, kuidas teil täna hommikul läheb. Kuid ma näen juba, et mitte sugugi halvasti.”

      „Tänan, tunnen end üsna hästi,” kinnitas Gardenia.

      „See on tore!” hüüatas Bertram.

      Gardenia taipas äkki, et mees hoiab ikka veel tema kätt ja tõmbas selle kähku ära.

      „Mõtlesime nõoga, et äkki sooviksite meiega sõitma tulla,” pakkus Bertram. „Kavatsen viia oma hobused Boulogne’i metsa ning olen kindel, et värske õhk teeks teile head.”

      Gardenia vaatas sissesõiduteele, kus seisis väga moodne ja elegantne mustades ning kollastes toonides jahikaarik, mida vedas kaks palmitsetud laka ja sabaga musta hobust.

      „Kui kena!” hüüatas ta tahtmatult. „Kui elegantsed nad välja näevad!”

      „Olen nende üle väga uhke,” kinnitas Bertram. „Aga kui eelistate autot, siis on mul ka auto.”

      „Eelistan kindlasti hobuseid,” kinnitas Gardenia, „kuid kardan, et ma ei saa täna sõitma tulla. Tädi Lily kavatseb mu…” Neiu pidi juba ütlema, kuhu nad lähevad, kuid mõtles siis ümber, „välja viia.”

      „Kas te olete oma tädi juba näinud?” päris lord Hartcourt.

      Gardenial oli jälle tunne, et mees seab tema vastuvõtu kahtluse alla ning meenutades, kuidas ta oli eelmisel õhtul lordi soovitustele vastu seisnud, vastas üsna jäigalt.

      „Muidugi. Mul on hea meel öelda, et tädi Lily rõõmustas minu tuleku üle väga. Ma jään tema juurde.”

      Gardeniale tundus, et tema viimase lause peale lord Hartcourti ilme muutus, kuigi ta ei mõistnud, miks. Tundus peaaegu, kuigi see oli loomulikult täiesti absurdne, nagu märganuks ta mehe silmis põlgust.

      „Kui rõõmustav teie jaoks,” vastas lord üsna tüdinud toonil ning pöördus nõo poole. „Nii, Bertie, kui preili Weedon meiega ei tule, peaksime edasi liikuma.”

      „Preili Weedon, loodan teid õige pea jälle näha,” ütles Bertram. „Tegelikult usun, et teie tädi kutsus mind homme õhtuks peole. Luban teile, et miski ei takista mind tulemast.”

      „Mul on suur rõõm teid näha,” kinnitas Gardenia. „Nägemiseni.”

      Lord Hartcourt ei lausunud sõnagi. Gardeniale näis, et selles, kuidas mees torukübara pähe pani, Bertrami ees trepist alla suundus ja kaarikusse istus, oli midagi peaaegu agressiivset.

      Bertram hakkas nõole järgnema, kuid pöördus siis ümber.

      „Olete kindel, et ei mõtle ümber?” küsis ta Gardenialt vaikselt. „Tahaksin olla üks esimesi, kes teile Pariisi näitab.”

      „Ei, täna ma ei saa,” vastas Gardenia. „Pealegi peaksin esmalt tädi Lilylt luba küsima.”

      „Tulge siis homme,” käis Bertram peale. „Olen kindel, et hertsoginnal pole selle vastu midagi. Tulen teile samal ajal järele. Kas lubate?”

      „Ma ei saa midagi lubada,” vastas Gardenia mehe pealetükkivusest pisut kohmetudes.

      „Aga proovige see asi ära korraldada,” ütles Bertram. Enne kui neiu vastata jõudis, jooksis mees trepist alla, istus kaarikusse ja haaras ohjad. Kui sõiduk minema veeres, lehvitas Bertram neiule, kuid lord Hartcourt ei vaadanud tagasi.

      „Minu meelest on ta äärmiselt ebasõbralik,” sõnas Gardenia endamisi. „Ma ei tea, miks, kuid tundub, et ma ei meeldi talle.”

      Yvonne’i kannul ülakorrusele minnes otsustas neiu tädilt küsida, kas ta võib homme koos härra Bertramiga sõitma minna. Inglismaal poleks midagi taolist tulnud saatjadaamita kõne allagi, ent kuna mees oli teda kutsunud, on asjad Pariisis tõenäoliselt teisiti. Gardenia oli alati kuulnud, et selles lõbusas linnas on hoopis rohkem lubatud, ning lõppude lõpuks, miks peaks ta vajama saatjadaami lahtises jahikaarikus, mille juhil on tegemist hobuste ohjamisega? Lugu oleks ehk teine, kui mees kutsunuks teda autosõidule.

      Gardenia meenutas kõiki lugusid, mida ta oli kuulnud tüdrukutest, kes olid läinud meesterahvaga pikale autosõidule ning olid pärast seda, kui olid mehe lähenemiskatsed tagasi lükanud, pidanud jalgsi tagasi koju minema. Miskipärast tundus talle, et Bertram Cunningham pole sedasorti. Mees nägi välja noor ja lõbus ning Gardenia mõtles pisut nukralt, kui tore oleks olla koos kellegi omavanusega, naerda ja lõbutseda, tarvitsemata tunda muret arvete või selle pärast, kust süüa hankida.

      Yvonne viis neiu trepist üles kolmandale korrusele. Ta möödus tädi magamistoast, suundus koridori kaugemasse otsa ja keeras lukust lahti toa, mille aken avanes aeda. Tuba oli avar ja selle kõiki seinu ääristasid kapid.

      „See on Tema Hiilguse garderoob,” selgitas Yvonne ja hakkas avama uksi, mille taga oli rohkem kleite, kui Gardenia meelest võiks mõni naine kogu elu jooksul omada.

      Sõites Triumfikaarest mööda Boulogne’i metsa poole, hüüatas Bertram:

      „Veetlev väike olend, üldse mitte sedasorti, kes võiks olla hirmuäratava Lily õetütar.”

      „Sa ju ise ütlesid, et ta on korralikust suguvõsast,” meenutas lord Hartcourt.

      „Nii mu isa igatahes rääkis,” nõustus Bertram. „Mis sa arvad, mida Lily tüdrukuga ette võtab?”

      „Nähtavasti kavatseb preili Weedon tädi juurde jääda. Nägin eile õhtul ise, et ta on väga otsusekindel noor daam.”

      „Otsusekindel!” hüüatas Bertram. „See väike Inglise varblane? Ta näeb välja, nagu oleks äsja pesast välja kukkunud. Ei usu mina, et ta otsusekindel oleks. Kuid, korralikult riides, oleks ta väga veetlev.”

      „Usun, et hertsoginna kannab selle eest hoolt,” sõnas lord Hartcourt.

      „Kogu see lugu tundub äärmiselt salapärane,” jätkas Bertram. „Tüdruk saabub ootamatult, näeb välja süütus ise, ometi võtab Lily ta vastu ja ilmselt jääb