Neitsi Pariisis. Barbara Cartland

külaliste saabumiseks, ükskõik kui teretulnud need ka olla võivad.”

      „Ma ei saa seda teha,” tunnistas Gardenia.

      „Miks mitte?” uuris lord Hartcourt. „Te võite minna mõnda korralikku hotelli, või ei pea te seda sündsaks? Võin teid viia ühte kloostrisse siin lähedal. Nunnad on kõigi hädasolijate vastu väga lahked.”

      Gardenia tundis, kuidas kangestub.

      „Olen kindel, et teie kavatsused on lahked ja auväärsed, lord Hartcourt,” ütles ta, „kuid sõitsin Pariisi spetsiaalselt selleks, et tädiga kohtuda, ning olen veendunud, et kui ta minu siinolekust kuuleb, tervitab ta mind rõõmuga.”

      Niipea kui ta oli seda öelnud, tekkis Gardenial ebamugav tunne, et võib-olla ei olegi ta nii teretulnud. Ta oli endale rongis palju kordi kinnitanud, et tädi Lily rõõmustab teda nähes; nüüd tundis ta ebakindlust, kuid ei kavatsenud lasta lord Hartcourtil neid tundeid märgata. Lisaks kõigele muule ei saaks ta ju öelda võõrale mehele, et tal ei ole raha. Gardenia rahakotis oli Calais’s vahetatud rahast alles ehk vaid kaks-kolm franki.

      „Ma jään siia,” sõnas neiu kindlalt. „Ma tunnen end nüüd juba paremini ja saan ehk minna üles tädi otsima. Kardan, et see ülemteener või kes iganes ei andnud talle minu sõnumit edasi.”

      „Võin vaid soovitada, et see oleks viga,” hoiatas lord Hartcourt.

      „Kas te olete mu tädi väga hea sõber?” uuris Gardenia.

      „Kardan, et ei saa seda au endale võtta,” vastas lord Hartcourt. „Ma muidugi tunnen teda, kogu Pariis tunneb teda. Ta on väga…” lord kõhkles õiget sõna otsides, „külalislahke.”

      „Siis olen kindel, et see külalislahkus laieneb ka tema ainsale õetütrele,” otsustas Gardenia. Ta tõusis diivanilt ja võttis põrandale kukkunud kübara.

      „Olen teile väga tänulik, et mind siia tõite ja mulle süüa muretsesite. Palun homme tädi, et ka tema teid tänaks,” ütles neiu ja kui lord ei vastanud, sirutas käe. „Usun, et enne minu tobedat minestamist olite lahkumas. Palun, lord Hartcourt, ma ei pea teid kauem kinni.”

      Mees võttis neiu käe ning ütles järsult ja veidralt tundetult:

      „Ehk lubate mul öelda teenritele, et nad viiksid teid üles ja juhataksid teid magamistuppa? Hommikul, kui tädi ärkab, rõõmustab ta teie üle hoopis rohkem kui praegu.”

      „Te võtate endale liiga suured õigused,” sähvas Gardenia jäiselt. „Selle asemel, et hiilida üles tagatrepist, nagu te näite soovitavat, kavatsen otsekohe tädi juurde minna.”

      „Olgu siis,” ütles lord Hartcourt. „Sellisel juhul jätan teiega hüvasti. Aga enne kui teete midagi rumalat, mõelge vähemalt, et jätate neis riietes peolistele samasuguse mulje nagu minu sõbrale, krahv André de Grenelle’ile.”

      Seda öeldes astus lord uksest välja ja sulges selle.

      Gardenia vaatas mehele järele. Siis jõudsid lordi sõnad ja neis neiu meelest peituv solvang talle pärale. Gardenia käed tõusid lõõmavatele põskedele. Kuidas julges see mees teda pilgata? Kuidas söandas ta irvitada tema riietuse ja välimuse üle? Gardenia tundis, et vihkab meest, upsakat külmade kommetega ja põlastava suujoonega Inglise aristokraati. Milline jultumus oletada, et Gardenia pole oma tädi kodus teretulnud, et ta pole piisavalt hea tädi peente sõprade jaoks, kes ülakorrusel lärmi lõid.

      Kuid niisama äkki kui Gardenia viha tärkas, see ka kadus. Muidugi oli lord Hartcourtil õigus! Neiut oli ärritanud vaid viis, kuidas mees seda ütles. Gardenia tundis, et lahing oli käinud nende tahtejõu vahel: lord leidis kindlalt, et neiu ei peaks täna õhtul tädiga kohtuma, ning Gardenia oli niisama kindel vastupidises. Siiski oli mees võitnud, sest oli puudutanud neiu kõige haavatavamat kohta – välimust.

      Gardenia tundis jälle õudust ja paanikat, mis oli teda haaranud, kui krahv ta käte vahele võttis. Kuidas oli mees võinud arvata, et neiu on vaid näitlejanna või muusikalitäheke, kes on kutsutud külalisi lõbustama? Mida krahv oligi öelnud selle kohta, et ta läheb kohvrisse…?

      Gardenia surus käed kõrvadele, et tõkestada mälestust krahvi häälest. Ta soovis, et võiks unustada ka pilgu mehe silmis. Aga ometi, kui ta tädi juurde ei lähe, mida ta siis ette võtab? Lord Hartcourtil oli õigus! Reisikostüümis ballisaali suundudes põhjustaks ta sensatsiooni, uudishimu ja spekulatsioone.

      Gardenia võis käituda lord Hartcourtiga trotslikult, pannes pahaks mehe suhtumist, ent nüüd, kui lord oli läinud, mõistis ta, et on liiga suur argpüks, et teha, nagu plaanitud.

      „Üks on igatahes kindel,” ütles Gardenia endale. „Siia tuppa ei saa ma terveks ööks jääda.”

      Neiu mõtles minna halli ja küsida majordoomust; siis meenus talle, et tema kulunud välimus oli äratanud mehes kahtlust ja põlgust.

      „Kui mul vaid oleks veidi raha,” mõtles Gardenia meelt heites. „Ma võiksin anda talle jootraha. See paneks teda vähemalt minust lugu pidama.” Ent ta mõistis, et need paar närust franki rahakotis ei tähendaks midagi majordoomusele ega ühelegi neist suurelistest puuderdatud parukatega lakeidest.

      Gardenia astus kaminasimsi juurde ja helistas kella. Kellapide oli ilusast kangast ja rippus kuldse tutiga karniisi küljes. Gardenia mõtles tahtmatult, et isegi kellapideme hinna eest saaks ta endale uue kleidi. Kellale ei vastatud mitu minutit. Gardenia mõtles juba, kas sikutada uuesti, kui uks viimaks avanes.

      Kutsumise peale tuli lakei, Gardenia meelest sama mees, kes oli toonud lord Hartcourti käsul toidukandiku. Neiu kõhkles hetke ning hakkas siis aeglaselt rääkima suurepärases, peaaegu klassikalises prantsuse keeles.

      „Kas te palun kutsuksite majapidajanna minu eest hoolitsema,” ütles neiu. „Ma ei tunne end piisavalt hästi, et Tema Hiilguse peole minna, ning soovin, et mulle ülakorrusel tuba valmis seataks.”

      Lakei kummardas.

      „Lähen vaatan, kas leian majapidajanna, ma’m’selle,” ütles ta.

      Ootamine oli pikk. Hiljem mõtles Gardenia, et majapidajanna võis olla juba voodisse läinud ning pidi tema pärast uuesti üles tõusma ja riietuma. Viimaks ta ilmus, üsna õilmitseva välimusega rinnakas korratute halliseguste juustega naine, kes ei meenutanud sugugi Inglise ametiõdesid, keda Gardenia oli näha lootnud.

      „Bonjour,ma’m’selle11 , sain aru, et te olete madame’i õetütar?” ütles majapidajanna.

      „See on nii,” kinnitas Gardenia. „Kardan, et saabusin üsna ebasobival hetkel. Muidugi tahaksin kannatamatult tädi näha, ent olen pärast pikka reisi üsna väsinud ja võibolla oleks parem, kui ootaksin hommikuni, kui tädil on vähem tegemist.”

      „See oleks tõesti mõistlikum,” nõustus majapidajanna. „Kui te nüüd minuga tulete, siis näitan teile magamistuba. Lasksin juba lakeidel teie kohvri üles viia.”

      „Suur tänu,” ütles Gardenia.

      Majapidajanna suundus ukse juurde ja avas selle. Gardeniale tundus, nagu oleks helid tuulepöörisena tuppa tunginud. Kõrged kiledad hääled, meeste hõiked, naise kiljatus. Mingi raske eseme kukkumine, millele järgnes peaaegu suurtükimürinana mõjuv naerupahvak. Gardenia ei osanud ette kujutada, mis hallis toimus.

      Majapidajanna sulges ukse.

      „Usun, ma’m’selle, et oleks lihtsam, kui te nõustuksite tulema tagatrepist. Siit toast viib ka uks tagatrepile.”

      „Jah, see oleks vist arukam,” nõustus Gardenia. Talle poleks meeldinud, kui lord Hartcourt oleks teda argpüksiks pidanud, kuid mõte minna selle lärmi ja kileda naeru kätte pani iga närvi tema kehas kokku tõmbuma.

      Majapidajanna läks üle toa. Nähtavasti puudutas ta salanuppu, sest osa raamaturiiulist avanes ja tõi nähtavale pika kitsa koridori. Rohkem midagi ütlemata, juhtis majapidajanna neiu läbi käigu ja sulges riiuli uuesti. Nad suundusid mööda käiku kitsa ja üsna pimeda trepini. Gardenia

11

Tere päevast, preili (pr k)