Neitsi Pariisis. Barbara Cartland

sellest Maximi blaseerunud kollektsioonist kõrini. Kas sa tead, et kui Henry kinkis eelmisel nädalal Yvette’ile teemantkäevõru, andis tüdruk selle talle tagasi ja ütles, et kivid pole küllalt suured.”

      „Henry jaksaks ka suuri kive osta.”

      „Jah, aga kas see pole tänamatu?” ei jätnud Bertram järele. „Keegi neist pole kunagi millegagi rahul. Nagu Marie, kellega ma mõnda aega väljas käisin. Ta virises alati: kaaviar polnud värske, šampanjal oli korgimaitse, iste oli ebamugav, orhideed, mis ma talle kinkisin, olid vale värvi! Mul sai kõrini ja jätsin ta sinnapaika ning nüüd võttis vaene vana Oswald ta üle. Tal pole aimugi, mis teda ootab! Mul pole midagi selle vastu, et tüdrukutele kulub palju raha. Millele muule siis tegelikult raisata on? Kuid ma ootaksin neilt vastutasuks mingitki tänu.”

      „Vaene Bertie,” haletses lord Hartcourt. „Ma ei suuda uskuda, et kõik su pingutused on jäänud tasuta.”

      „Sa tahad vist öelda, et olen väiklane, kui ütlen, et mulle meeldib saada oma raha eest kvaliteeti,” muigas Bertram. „Tean, et sinu meelest torman suhetesse ülepeakaela. Kuid asi on selles, Vane, et minul pole õige naise valimisel sinu head nina. Kallimad valmistavad mulle alati pettumuse niipea, kui neid tundma õpin, sinu omad aga lähevad lähemal tutvumisel aina paremaks. Kui naiste seas uhke kõnnakuga ratsut üldse olemas on, siis on see Henriette.”

      Lord Hartcourt ei vastanud ning hetke pärast ütles Bertram kaeblikult:

      „Olgu, Vane, ma tean, et see märkus ei ilmutanud just head maitset, kuid pagan võtku, kellegagi peab mees ometi rääkima ja kes võiks olla parem kui sugulane?”

      „Tõepoolest,” nõustus lord Hartcourt. „Olgu siis peale, Bertie, kultiveeri seda väikest Inglise varblast, nagu sa teda nimetasid. Minu õnnistus kaasa! Hoolimata kahtlustest, võib selguda, et ta on lõbus ja kulutusi väärt.”

      Neljas peatükk

      Gardenia tormas tädi magamistuppa.

      „Tädi Lily, see on lootusetu!” hüüdis ta, peatus siis ja hüüatas vaikselt. „Kui ilus sa välja näed!”

      Hertsoginna, kes seisis seljaga akna poole, seljas helesinisest sifoonist kleit, mida ehtis hiigelsuure teemantnõelaga rinnale kinnitatud siidrooside kimp, ja kuldseid juukseid katmas tohutu kübar, nägi tõepoolest välja peaaegu niisama kaunis kui siis, kui nad olid Gardeniaga viimati Inglismaal kohtunud.

      „Tänan, mu laps,” ütles Lily de Mabillon, kellele kompliment silmanähtavalt head meelt valmistas.

      „Su kleit on nii ilus,” jätkas Gardenia hardalt, „ja kuigi olen neist lehtedest lugenud, pole ma neid imelisi Lõbusa Lese kübaraid kunagi oma silmaga näinud.”

      „Kas teie kutsute neid niimoodi?” küsis hertsoginna lõbustatult ja uuris oma peegelpilti.

      „Kodus ei räägi keegi millestki muust!” hüüatas Gardenia. „Ainult Lõbusa Lese kleidid, Lõbusa Lese kübarad, Lõbusa Lese lokid. Naersime emaga ikka ajalehti ja ajakirju lehitsedes ja mõtlesime, kuidas me neis kübarates välja näeksime. Mina arvasin, et need võivad mõjuda koomiliselt. Nüüd näen, et sinu peas näeb see välja just õige ja kohutavalt elegantne.”

      Hertsoginna oli Gardenia innuga silmanähtavalt rahul. Ta pöördus kahe toatüdruku poole, kes olid aidanud tal riietuda ning koristasid nüüd pakkepabereid, lokitange, juuksenõelu, kreeme ja vedelikke, mida oli nähtavasti kõiki kasutatud hertsoginna välimuse lihvimiseks.

      „Ma’m’selle on minu välimusega rahul,” tõlkis hertsoginna prantsuse keelde. Ta liikus seda öeldes paar sammu ja Gardenia märkas päikesevalguses, kui suurel määral tädi roosakasvalge nahk oli kunstlik. Hertsoginna oli katnud näo kreemi- ja ruužimaskiga ning hommikune kahkjas jume oli nüüd peidetud.

      „Nii, nüüd olen ma väljaminekuks valmis,” teatas hertsoginna, heitis peeglisse veel ühe pilgu ja puudutas rääkides pärlitest ja teemantidest keed, mis kattis kogu kaela ja varjas äraandlikke kortse.

      „Aga tädi Lily, mul pole midagi selga panna,” kurtis Gardenia. „Sellepärast ma sinu juurde tulingi. Su kleidid on imekaunid ja ma pole elu sees nii palju riideid näinud, kuid need kõik on liiga suured. Yvonne ütles, et nende ümbertegemiseks kulub tunde, kui mitte päevi.”

      „C’est vrai, madame22,” lisas lävel ootav Yvonne. „Ma proovisin ma’m’selle’ile kõike selga, kuid pole mitte midagi, mida ta saaks kanda, mõjumata naeruväärselt.”

      Hertsoginna mõõtis Gardeniat pealaest jalatallani. ”Ma ei saa sind selle seeliku ja mantliga Worthi juurde viia,” kuulutas ta. „Inimesed hakkavad naerma. Isegi Yvonne on väljas käies elegantsem.”

      „Siis pean lihtsalt koju jääma,” otsustas Gardenia õnnetult.

      „Kaugel sellest,” ei lasknud hertsoginna tal lõpetada. „Sa pead olema korralikult riides, enne kui saame muid plaane teha ja sinu jaoks midagi korraldada. Oota, mul on üks mõte! Täna on soe päev, kuid kavatsen sellegipoolest oma sooblinahku kanda. Kevadel on tuul alati salakaval.”

      Gardenia silmitses tädi, ise segaduses. Tal polnud aimugi, kuhu see vestlus võis viia.

      „Kas sul on kaasas mõni kerge suvine kleit?” küsis tädi.

      Gardenia noogutas.

      „Jah, mul on üks kahvaturoosa kleit, mille ise õmblesin,” vastas ta. „Ma kardan, et see pole kuigi elegantne, aga kopeerisin lõike ühest moeajakirjast.”

      „Mine ja pane see selga,” käskis hertsoginna. „Tee kähku!”

      Gardenia kõhkles hetke. „See pole ju leinariietus,” väitis ta.

      „Ma ju ütlesin juba,” sõnas hertsoginna peaaegu teravalt, „et sa ei saa musta kanda. Minu Pariisi sõpru ei huvita, kas sa peaksid olema leinariietes või ei.”

      „Olgu, tädi Lily,” vastas neiu vaguralt. „Lähen ja panen kleidi selga.”

      Ta jooksis toast välja ja leidis õnneks suurema raskuseta uue magamistoa, kuhu ta oli kolitud. Ninakas noor kammerneitsi pakkis ikka veel tema asju lahti.

      Vuaalkleit oli kortsus, ent kui Gardenia oli sellesse haagitud, ei näinud see välja nii vanamoeline kui must kleit. Sellegipoolest tundus Gardeniale, et ta mõjub kindlasti naeruväärselt tädi Lily, tema sinise sifooni, roosade rooside ning pärlitest ja teemantidest ehete kõrval.

      Kui imeline on omada kauneid rõivaid, mõtles Gardenia ja meenutas, kui sageli oli ema ohanud rõivaste pärast, mida nad pidid parandama ja lappima ning tegema seda aastast aastasse vaid sellepärast, et neil polnud raha uute ostmiseks.

      Tänanud toatüdrukut, kelle nimi oli Jeanne, jooksis Gardenia mööda koridori tagasi tädi tuppa. Hertsoginna istus tualettlaua taga ja lisas ripsmetele pisut tušši.

      Gardenia vaatas tädi kohkunult. Ta oli alati arvanud, et päeval jumestavad end ainult näitlejad, ning tundis kusagil mõttesopis, et ema ei oleks seda heaks kiitnud.

      Tädi pani harjakese käest ja pöördus õetütart vaatama.

      „Taevake!” hüüatas ta. „Esimesest pilgust on näha, et see on ise õmmeldud.”

      Gardenia lõi õhetama.

      „Muidu poleks ma üldse uut kleiti saanud.”

      Hertsoginna hüüatas vaikselt.

      „Armas aeg, kui inetu minust! Ma ei tahtnud su tundeid haavata, lapsuke. See oli õel, kui vaid mõelda, et võinuksin vähimagi vaevata saata sulle ja su emale kastide kaupa riideid. Mõelda vaid kõigele sellele, mis mul ülakorrusel on! Mul pole aimugi, mida nendega teha.”

22

See on tõsi, proua (pr k)