Michael Jordani elu. Roland Lazenby

mulle kunagi ei rääkinud. Ainuke lugu, mida ema mulle on rääkinud, oli see, kui ma titena kord voodi taha kukkusin ja peaaegu lämbusin. Ma olen mitu korda erinevatest olukordadest napilt eluga pääsenud.”

      Peaaegu lämbumine, mis juhtus siis, kui perekond oli just Põhja-Carolinast tagasi tulnud, süvendas veelgi ema muret oma jumaliku anni pärast. „Ta oli nii rõõmus laps,” meenutas naine. „Ta ei nutnud kunagi. Tuli vaid süüa anda ja millegagi mängida lasta ja kõik oli korras.”

      Selleks ajaks kui Michael oli viiekuune, oli perekond Brooklynist tagasi Teacheysse, oma Calico Bay Roadi koju kolinud. Nad kolisid sel ajal, kui Deloris oli viimast korda rase (tulekul oli tütar Roslyn) ja uuesti kodus olles rakendas James omandatud haridust ning asus remonditöölisena ametisse General Electricu tehases Castle Hayne’is, Wilmingtoni lähistel.

      Peagi leidis noor ema end väiksest kodust viie lapsega, kellest neli olid alla viieaastased. Ta mees kutsus teda Loiseks, nagu ka ülejäänud perekond. Naise pandud hellitusnimi mehele oli aga Ray. Mees oli väikses põllumajanduskogukonnas lugupeetud tegelane tänu oma õhujõudude taustale ja töökohale General Electricus. Kuigi ta oli üldiselt soe ja sõbralik, hakkas esile tulema ka ta karmim külg. Mees osutus nõudlikuks nii enda laste kui ka teiste laste suhtes. Üsna peagi teadsid kõik ümbruskonna lapsed, et Rayga nalja pole. Vajadusel võis pikema jututa vitsa saada.

      Noor Michael veetis oma algusaastad unisel väiksel Calico Bay Roadil. Kõigi mälestuste põhjal oli ta naerualdis, abivalmis ja seiklushimuline, mistõttu sai temagi oma osa keretäitest.

      „Teda tuli karistada,” on Deloris Jordan kord meenutanud. „Ta pani sind pidevalt proovile. Michael sattus ühtelugu sekeldustesse.”

      Ühel pärastlõunal ukerdas kaheaastane poiss õues, samal ajal kui isa tagahoovis ühe autoga tegeles. Auto juurde oli valgustuseks toodud üks lamp, mille jaoks oli vool üle niiske muru veetud köögist kahe pikendusjuhtmega. Enne kui isa jaole jõudis, haaras põnn juhtmete ühenduskohast kinni. Saadud elektrilöök virutas väikse Michaeli meeter kaugemale, lüües ta küll uimaseks, aga jättes muidu terveks.

      Juba niigi ranged Jordanid muutusid pärast seda juhtumit veel karmimaks. Keegi ei tohtinud majast ilma loata mitte mingil juhul lahkuda. Igal õhtul pidid lapsed kella kaheksaks voodis olema, ükskõik kas naabrilapsed veel endiselt väljas mängisid või ei. Kuid Michaeli lapsepõlve jooksul sai peagi selgeks, et tema elavat natuuri ei saa ohjes hoida.

      Ükskord sattus ta pahandusse sellega, et leidis vanavanaisa Dawsoni vankri alt herilasepesa, mida üritas bensiiniga üle ujutada. Sellele järgnes tema üritus kuhjata aiatoolidest hämmastavalt kõrge hunnik, mille abil oma lennuvõimet demonstreerida. See juhtum lõppes pika haavaga käel.

      James Jordan ootas kannatamatult, et ta pojad oleks küllalt suured pesapallikurika hoidmiseks. Ta oli alati varmas neid tagahoovi viima, et nendega pesapalli loopida ja õpetada seda kurikaga lööma. Ühel heal päeval virutas Michael kurikaga puutükile, mille küljes oli nael ning leidis selle siis oma vanema õe pea küljest tolknemas.

      Suurim pahandus oli aga ehk see, kui ta hiilis kodust välja ja läks üle tee vanavanemate juurde, kus leidis ühe vanema nõbu puid lõhkumas. Väike Mike virutas ka kirvega kord või paar ja nõbu ütles, et maksab poisile dollari, kui see endal varba maha lööb. Soovides teisele muljet avaldada, tõstis Michael kirve ja lasi selle varbaotsale langeda, kukkus seejärel huilgama ja tormas tagasi koju, longates ja karjudes ja veritsedes terve tee koju ema juurde.

      „Ta oli üks üleannetu laps,” meenutas James Jordan hiljem naeratades.

      Perekonna vanem tütar Sis mäletas, et kummalgi vanemal olid oma lemmikud. Tema koos Larryga olid isa lemmikud, samas kui Ronnie ja Mike – üks teisest vaid üksteist kuud vanem – olid ema inglikesed. Roz, pesamuna, oli kogu pere silmatera. Noorel Michael Jordanil oli selles elavas majapidamises tähelepanu saamiseks omajagu konkurentsi ja sellest kujunes elu saatev harjumus. Ta püüdis alati poolehoidu võita – esmalt vanematelt ja perelt, hiljem treeneritelt ja jumaldavalt publikult.

      „Ta õppis meelt lahutama ja veetis meid lõbustades palju tunde,” mäletas Sis neid algusaastaid. „Ta tegi kõik mis võimalik, et panna meid muigama, naeratama või naerma, olgu selleks vaja tantsu, laulu, õrritamist või mida iganes. Ta ei tahtnud kunagi omaette mängida, tal oli alati vaja publikut, ta ei lasknud meil kunagi teda ignoreerida, püüdku me seda teha palju tahes.”

      JÄLLE KOLIMINE

      Michaeli idülliline lapsepõlv Teacheys polnud 1960. aastate Ameerikas tavaline, kuid olud muutusid märkimisväärselt enne tema lasteaeda minekut 1968. aasta sügisel. Selle aasta jaanuaris müüsid James ja Deloris Jordan oma maja Teacheys ning kolisid kogu perega Wilmingtoni, umbes saja kilomeetri kaugusele rannikule. Üks kolimise põhjus oli see, et James oli tüdinud oma neljakümneminutisest igapäevasest tööle sõitmisest GE tehasesse Castle Haynesis. Kuid veel tähtsam oli Deloris Jordani hilisema jutu järgi see, et perekond ihkas midagi enamat kui maaelu. Nad soovisid ka oma lastele enamat. Nad olid endiselt üsna lähedased oma vanavanematega ning kavatsesid Wallace’it ja Teacheyt sageli külastada. Lisaks olid nad lubanud vähemalt ühel nädalavahetusel kuus käia jumalateenistusel Rockfishi mustanahaliste metodistide episkopaalses kirikus, kus Jordanite perekond oli aastakümneid palvustel käinud.

      Vaevalt jõudsid nad oma asjad Wilmingtonis lahti pakkida, kui Martin Luther King Jr. maha lasti, põhjustades terves riigis rahutusi. Isegi Wallace’is ja Teacheys esines mõrva järel musta- ja valgenahaliste vahel lööminguid ning Wilmington polnud ka parem. Seal olid küll pärast 1950. aastaid rasside vahelised suhted paranenud, kuna kohalikud juhid mõistsid, et piirkonna äritegevuse parandamiseks tuleb vanu käitumismalle muuta. Linn oli olnud pikka aega raudteest sõltuv, kuni Atlantic Coast Line Railroad viis oma keskkontori 1955. aastal Jacksonville’i, sundides Wilmingtoni otsima uusi tööstusharusid, millega kadunud töökohti asendada. Sellised ettevõtted nagu General Electric olid lubanud, et nad toovad oma tehased Wilmingtoni siis, kui linn tagab kõigile võrdsed võimalused.

      Sellele vaatamata oli nüüd Wilmingtoni rassidevaheline õhkkond pinev. Jordanid jõudsid sinna just sel ajal, kui koolides alustati kohtu käsul segregatsiooni lõpetamist, mis põhjustas kokkupõrkeid ja kibestumisi. Emotsioone ja pealkirju mõjutasid linnavõimu plaanid musta- ning valgenahaliste samadesse koolidesse panemiseks. Kuna algkoolid pidid kava järgi viimasena integreeritama, alustas Michael ja teised temaealised sel sügisel endiselt rassi alusel eristatud klassides.

      Õhkkond oli pingetest paks 1971. aasta veebruarini, mil see viimaks plahvatas pärast seda, kui üks valgenahalise pood valdavalt mustanahaliste elurajoonis põlema pandi. Hiljem vahistati selle juhtumiga seoses kümme inimest – üheksa mustanahalist meest ja üks valgenahaline naine – ning kohus mõistis nad pikaks ajaks vangi. Ajakirjanduse Wilmingtoni kambaks (ing k Wilmington Ten) nimetatud rühm vaidlustas kohtuotsused ning ajakirjandus sai neid veel aastaid kajastada, kuni föderaalkohus nende karistused tühistas.

      See konfliktne kliima süvendas Deloris Jordani muret oma laste pärast, kes püüdsid alles uute koolidega harjuda.

      Perekond elas enne Gordon Roadil asuvale Weaver Acresi rajooni kolimist põgusalt ühes teises kohas. Nad elasid seal mõnda aega, kuni kolisid taas teise kohta samas piirkonnas, suurde poolkorrustega telliskividest ja voodrilaudadega kaetud majja, mille James Jordan männisalusse neljahektarilisele maalapile ehitas. Sellele kohale olid New Hanoveri maakonna koolid ja kesklinn mugavalt lähedal. Ookean oli vaid paari kilomeetri kaugusel ning James ja Deloris käisid vahel vaiksetel suveõhtutel selle rannas hinge tõmbamas. Noorel Michaelil tekkis aga peagi vastumeelsus vee suhtes. Ligi üheteistkümneaastasena ujus ta koos sõbraga ookeanis, kui sõbral tekkis järsku uppumishirm ja ta haaras Michaelist kinni. Michael tõukas poisi eemale, et sõber teda vee alla ei tõmbaks ja sõber uppus. Mõne aasta pärast sattus Michael ise ühel pesapallivõistkonna reisil basseinis hätta ja ta tuli veest päästa. Aastaid hiljem uppus üks ta ülikoolivaheajaks koju läinud tüdruksõber.

      „Mina veega ei jama,” on sellest ajast peale üks Jordani tuntud ütlusi.