Michael Jordani elu. Roland Lazenby

Jordan oli pea aasta noorem, oli ta oma tugevamast vanemast vennast juba pikem. Michael laiutas rohkem lõugu, aga tegelikult pilkasid vastasmängijaid mõlemad, püüdes teist närvi ajada. Pallivõitlused muutusid kiiresti nügimisteks, seejärel rüselusteks. Kui karjumine ja vaidlemine valjuks läks, pidi Deloris Jordan tagauksele tulema ja poisid tuppa kamandama. Mõnikord tuli tal tõesti seda teha. Päevast päeva võtsid nad mõõtu mängudes, kus Larry sai vaatamata oma lühidusele nooremast vennast jõuga üle olla.

      Lühema venna pidevad müksamised hakkasid Jordani noort vaimu mõjutama. Allajäämiste muster kordus enam kui poolteist aastat.

      „Ma arvan, et Michael muutus nii osavaks tänu sellele, et ta sai Larrylt kogu aeg pähe,” selgitas James Jordan hiljem. „Tal oli sellega raske leppida.”

      „Me kasvasime üles teineteise vastu mängides,” meenutas Larry.

      „Ma mängisin alati intensiivselt,” rääkis Jordan. „Mängisime vennaga iga päev nii kaua, kuni ema pidi meid tuppa kutsuma … Me ei mõelnud kunagi vennalikkusele. Vahel lõppes see kaklemisega.”

      Michael oli vibalik ja tal nappis jõudu, kuid ajapikku õppis ta oma pikkust ära kasutama. Pikka aega olid nad nii võrdsed vastased, et kujutasid peaaegu teineteise peegelpilti. „Kui sa näed mind mängimas, näed sa Larry mängu,” selgitas Jordan hiljem.

      „Ma võitsin enamiku mängudest, kuni ta hakkas must üle kasvama,” ütles Larry, „ja siis oli mul lips läbi.”

      Selleks ajaks, kui Jordani teismeea noortemeeskonna treener Dick Neher nende tagahoovi külastas, oli rõngas juba mõlkis ja ühele küljele viltu – tõenäoliselt Larry pealtpanekutest vigastatud, mis andis aimu, kui palju oli Michaeli enda uhkus vanemalt vennalt kolki saanud.

      Need tagahoovilahingud määrasid kahe venna tulevase suhte tooni – lähedus, millesse segatud natuke vennalikku võistlust. Ühtlasi kujunes selle mõjul Michaeli suhtumine oma meeskonnakaaslastesse kogu karjääri vältel. James Worthy meenutas Jordanit, kui too oli alles Põhja-Carolina ülikooli meeskonnas alustanud ning käis peale, et temaga mees mehe vastu mängitaks: „Tema eesmärk oli otsida üles parim mängija meeskonnas ja esimesel õppeaastal olin mina see mees. Ta oli riiukukk ja noris minuga tüli.”

      Juba enne seda oli see kujunenud tema käitumisviisiks mängudes Wilmington Empie pargis ja linnas Martin Luther Kingi nimelises kogukonnakeskuses. „Ta läks sellega nii kaugele, et ma palusin tal enam mitte meile mängima tulla,” meenutas keskuse direktor William Murphy.

      „Ma ei soovinud, et ta haiget saaks,” rääkis Murphy. „Ma kartsin, et keegi lööb ta pikali. Ta noris kõigiga.” Tema rünnakud kutsusid sääraseid reaktsioone esile.

      Nii oli temaga igal pool, selgitas psühholoog George Mumford, kes töötas Jordaniga tolle profikarjääri ajal. Iga vastane kujutas endast Larryt, kes tuli alistada. Tükk aega hiljem teenis vanem vend tänu nendele üks ühe vastu mängudele esmalt ülikoolis ja hiljem Chicagos Michaeli sõpruskonnas tunnustuse.

      „Michael ja Larry olid poistena ilmselgelt metsikult mänginud ja Larry mõju oli ta elus selgelt märgatav,” selgitas David Hart, kes oli Michaeli toakaaslane ja meeskonna mänedžer Põhja-Carolina ülikoolis. „Michael tõesti armastas Larryt ning rääkis temast pidevalt – ta lausa jumaldas teda. Kuid siis, kui Michael oli sportlasena Larryst kaugel ees, ei mõjutanud see tema suhtumist venda – nende emotsionaalne side ja ta austus venna vastu olid väga tugevad. Kui ta vennaga kokku sattus, unustas ta oma kasvava kuulsuse ja saavutused ning polnud enam midagi muud kui armastav, jumaldav noorem vend.”

      Hiljem Chicagos läks Larry Jordan professionaalsesse korvpalliliigasse, kus polnud lubatud pikemad kui 193sentimeetrised mängijad, aga peagi vigastas ta oma õlga ja loobus pallimängust, kuna oli mures, et tema perekonda kasutatakse ära. „Ma ei tundnud tegelikult kunagi, et jään venna varju, sest ma olin lähedalt näinud tema töökust,” ütles Larry 2012. aasta intervjuus. „Ma olin eluaeg palli mänginud, aga ma polnud korvpalli suhtes nii kirglik kui Michael. Ma olin rohkem meistrimees, isa moodi mehaaniku mõtlemisega.”

      „Ta oli tasemel sportlane,” ütles kord Larry kohta Chicagos Michaelit treeninud Doug Collins. „Mäletan temaga esimest kohtumist – pigem lühemapoolne, umbes 170 sentimeetrit pikk, uskumatult lihaseline vapustavalt heas vormis noor mees, kellel oli pigem Ameerika jalgpalluri, mitte korvpalluri keha. Niipea kui teda nägin, sain aru, kust pärineb Michaeli võidutahe.”

      Pop Herring oli vendade treener Wilmingtonis, Laney keskkoolis, kus Michaelist sai staar ja Larry sai vähe mänguaega. „Larry,” ütles kord Herring, „oli nii energiline ja sportlasena nii võitlustahteline, et kui ta poleks olnud 170 sentimeetrit, vaid 190 sentimeetrit pikk, siis olen kindel, et Michael oleks hoopis tuntud kui Larry vend, mitte ei räägitaks alati Larryst kui Michaeli vennast.”

      Võib-olla on see kiidulaul mõneti liialdus, osaliselt tulenevalt poolehoiust, mida perekond ja sõbrad Larry Jordani vastu tundsid. Nad kirjeldasid teda sageli kui siirast, tagasihoidlikku, härrasmehelikku, aga natuke valuliku saatusega meest. Ta oli noorena nii lähedal oma venna võimetele, kuid jäi igaveseks Michaeli varju. See olukord häiris Deloris Jordanit aastaid. See rikkus isegi täiskasvanuna vendade vahelisi lõbusamaid hetki. Pärast seda, kui Michaelist sai NBA staar, korraldasid nad taas ühe mees mehe vastu mängu, mille keskel tegi Michael pausi, vaatas maha, Larry jalgu ja ütles: „Ära unusta, kelle nimi su tossude peal on.”

      Bill Billingsley meenutab aega, mil vennad tegid oma esimesi samme organiseeritud korvpallis. See toimus 1975. aasta alguses, Wilmingtoni vana Chestnut Streeti kooli iidses spordisaalis, kus linn korraldas noorte korvpalliliiga mängu. Toona kahekümne nelja aastane Billingsley oli Jordani vastasmeeskonna treener. „Vendi koos nähes võinuks arvata, et Larry on noorem,” ütles ta. „Michael oli nii palju pikem. Juba siis polnud Larry Michaeliga võrreldaval tasemel, kaugel sellest.”

      Larry on meenutanud, et tegelikult oli laste pesapallitreener see, kes nad korvpallini viis. Dick Neher aitas organiseerida noorte korvpallimeeskonda ja helistas Ned Parrishele, kes oli Michaeli pesapalli juhendaja. Parrish soovitas pikemalt mõtlemata Jordani poisse.

      Ühes 2012. aasta intervjuus naeris Neher nooremat Jordanit korvpallimeeskonnas meenutades. „Ta oli kõva paugutaja,” mäletas treener. „Ta polnud siis kunagi organiseeritud korvpalli mänginud. Ta laste pesapallimeeskonna treener viis ta korvpallimeeskonda. Ta oskas hästi põrgata. Ta valdas palli hästi. Ta oli väle. Aga kui sa talle palli söötsid, siis sa seda tagasi ei saanud. See läks kohe korvi poole teele. See tegi meile nalja.”

      Billingsley meeskond mängis Jordanite esimestel korvpallivõistlustel nende vastu kolm korda ja võitis neist kaks korda, peamiselt sellepärast, et Billingsley meeskond mängis mees mehe vastu, samas kui liiga ülejäänud meeskonnad olid harjunud mängima jäika ja laiska maa-ala kaitsemängu, mis oli noortekorvpalli puhul tavaline.

      Billingsley pani oma parima mängija, Reggie Williamsi – kes mängis hiljem mõnda aega ülikoolimeeskonnas – Jordanit katma. „Michael oli nende parim mängija. Seda, kui nutikas ta juba sel ajal oli, näitab see, et ta tõkestas ise rünnakul olles Reggiet ja tabas lühikese hüppeviskega korvi,” meenutas treener. „Juba kaheteistkümneaastasena olid tal tõelised korvpallurioskused ning -kavalus.” Billingsley uskus, et see liigutus oli instinktiivne, et ükski noortetreener poleks leidnud aega või tahtmist millegi sellise õpetamiseks.

      „Kui ma olin kaheteistkümneaastane, siis olime vend Larryga Pee Wee laste liigas algviisikus tagamängija,” mäletas Jordan seda kogemust. „Vend oli kaitsemees ja mina olin viskav tagamängija. Ma siis viskasin võidukorvi ja koju sõites ütles isa: „Larry, sa tegid head kaitsemängu. „ Mina ütlesin: „No pagan, mina lõikasin vahelt ja viskasin võidupunkti lauapõrkest sisse. „ Ise arvasin, et ilmselt isa ei märganud, mida ma tegin, nii et ma pidin seda ütlema. Naljakas on vaadata kõiki neid olukordi ja samme, mis viisid su võiduhimu arenemiseni.”

      Ta meenutas, et pesapallis oli olukord sama. Michael sihtis kodujooksu, Larry aga püüdis esimesse pessa pääseda ning isa alati kommenteeris: