Michael Jordani elu. Roland Lazenby

PEATÜKK

       MÕJUTAJAD

      Kui vaarisa Dawson Jordanit võib pidada Michaeli eluleegi süütajaks, siis Michaeli ema Deloris Peoples oli see, kes lisas sinna süütevedelikku. Deloris sündis võrdlemisi heal järjel perekonda Põhja-Carolina Rocky Pointis. Ta isa Edward Peoples oli külm, mõnede arvates huumorisooneta mees, kes oli tuntud oma ambitsioonide ja töökuse poolest. Nende paljude muserdatud ja rahatute mustanahaliste põllumeeste seas, põlvkonnas, kus mehed veetsid oma elud tunkedes, segaduses majandussüsteemist, mis peaaegu garanteeris nende läbikukkumise, oli Edward Peoples üks neid haruldusi, kes saavutas edu.

      „Ma tundsin Delorise isa,” meenutas Maurice Eugene Jordan. „Vana Edward Peoples polnud loonusrentnik. Tal oli oma talu.”

      Kuna sel ajastul puudus tal igasugune poliitilise tegevuse võimalus, sai Edward Peoplesist üks neist vähestest Põhja-Carolina mustanahalistest, kes keskendus hoopis oma majandusliku järje parandamisele. Lähedalasuvas Durhamis õilmitses Must Wall Street, mida vedas John Merrick, kes oli asutanud mitu kindlustusfirmat ja panka. Edward Peoplesi mõõdukas edu polnud küll samas kategoorias, kuid dokumentidest on näha, et ta püüdis väsimatult raha teenida. Lisaks oma põllumajandustegevusele töötas Delorise isa Rocky Pointis Casey puidufirmas ja ta naine Inez koduabilisena. Kuigi neid ei saanud päris jõukateks pidada, polnud nad kaugeltki vaesed. Nad käisid kahekümnenda sajandi alguskümnenditel otsusekindlalt oma teed, vältides ohte ja lõkse, kuhu olid langenud nii paljud valged või mustanahalised talunikud. Samamoodi nagu Jordanid, olid ka Peoplesid sel haiguste ja surma ajastul kogenud küllalt kaotusvalu. Sellegipoolest said neist maaomanikud, kes võisid põldu teha enda vajaduste järgi. Kuigi Jordani eluloos on Peoplesist vähe juttu, pole kahtlustki, et selle pere innukus ja töökus mõjutas seda, kuidas Michaeli ema elas enda elu ja mõjutas ka tema kuulsat poega.

      Jordanite pere lugu on räägitud ikka ja jälle, kuid see on mitmes tähtsas mõttes puudulik narratiiv. See on ka mõistetav, sest kui perekonnad satuvad säärase kuulsuse ja jõukusega rambivalgusse, loovad nad kiiresti oma mütoloogiad. Seda on sageli tehtud enesealalhoiuks, et kaitsta pereliikmeid ajakirjanduse takka õhutatava kõikehaarava popkultuuri eest.

      Deloris Jordan pidi kaitsma oma perekonda paljudes olukordades, kui ta poeg aastatel 1980 kuulsaks sai. Seega pole üllatav, et ta alustas säärase narratiivi loomist – sellist, mis ei maininud või ilustas mitmeid koledaid fakte. Ta tegi seda esmalt intervjuudes ja hiljem oma raamatus „Family First” (ee „Perekond on kõige tähtsam”), kus oli soovitusi, kuidas perekonnad saaksid kasvatada lapsi, kes oleksid nagu Mike. Bestsellerist raamat võimaldas proua Jordanil maailmas ringi rännata ja võtta avalikult sõna perekonnateemadel.

      Deloris Jordani tegelik elu on märksa muljetavaldavam kui see väljamõeldud lugu, sest sellest nähtub tema iseloom ja hilisemas elus ka tema võime oma perekond rasketest oludest välja tuua. Pole kahtlustki, et takistused, mida Deloris Jordan ületama pidi, motiveerisid tema pingutusi pere kasvatusel. Ühtlasi oli see üsna otseselt Air Jordani tekke mõjutaja.

      ROCKY POINT

      On asjakohane, et need perekonnad, kellelt Michael Jordan oma geenid päris, kohtusid esimest korda ühe huilgavaid tudengeid täis spordisaalis. Häguste kogukonna ja perekonna mälestuste järgi mängisid James ja ta noorem vend Gene Jordan Charity keskkooli meeskonnas. Delorise vennad Edward ja Eugene Peoples mängisid Penderi maakonna Rocky Pointi spordikoolis. Tol ajal olid need kaks kooli rivaalid ja kogukonnaliikmed mäletavad, et Peoplesi poisid olid head pallurid.

      Samuti on neil meeles, kuidas õpetajad ja õpilased Rocky Pointi kooli armastasid. See 1917. aastal avatud asutus oli üks viiest tuhandest koolist, poest ja õpetajate ühiselamust, mis üle kogu riigi mustanahalistele ehitati. Rahastus pärines Rosenwaldi fondist, organisatsioonist, mille asutas Sears, Roebuck & Co juht Julius Rosenwald. Need asutused polnud alati kõige parema varustusega, seal oli maakonna valgenahaliste koolidest annetatud vana mööbel ja raamatud, millest olid sageli lehed välja rebitud. „Meie saime nende kasutatud asjad,” meenutas William Henry Jordan, üks perekonna sugulasi. Kuid ajastul, mil mustanahaliste haridus oli kohalike koolinõukogude jaoks heal juhul teisejärguline, valmistasid mustanahaliste koolide pühendunud õpetajad oma õpilasi kõikvõimalikeks raskusteks ette, mis tegi Rocky Pointi kooli Penderi maakonna mustahanalise elanikkonna jaoks tähtsaks kuni 1960. aastate integratsioonini.

      Korvpalli mängiti pärast kooli – selleks tehti auditooriumisse ruumi ning mäng käis tavaliselt varaste õhtutundideni. Deloris rääkis alguses reporteritele, et võistlus, mis viis ta Jamesiga kokku, toimus 1956. aastal, mil tüdruk oli 15-aastane. Kuid oma raamatus parandas ta varemöeldut selgitusega, et tegelikult kohtus ta oma kaasaga pärast üht 1954. aasta mängu.

      Ta oli sel ajal vaevu 13-aastane ning Rocky Pointi meeskonna toetamisest elevil. Ta oli elav ja hakkaja, kuid samas kuulekas tüdruk. Ta palvetas sageli ning käis korrapäraselt perega kirikus.

      „Sel ajal kui mina teda õpetasin, oli ta tubli tüdruk,” meenutas Mary Faison, Rocky Pointi endine õpetaja.

      Pole kindel, kas James mängis sel õhtul Charity meeskonnas. Ta oli seitsmeteistkümneaastane ja lõpuklassis, tuli oma autoga, mis oli märk ühtaegu Jordanite paranevast rahanduslikust seisust, aga ka poisi mehaanikuoskustest.

      Nagu paljudes teismeliste armulugudes, märkas tüdruk poissi esimesena. Poisil olid leebed silmad ja esiletungivad põsesarnad, kuid mitte see ei võlunud tüdrukut. „Mind köitis tema isiksus,” selgitas Deloris. „Mis välimusse puutub, siis ei erinenud see suurt mitmest teisest poisist. Aga ta oli aval, hea huumorimeelega, hooliv ja heatahtlik inimene.”

      Pärast mängu hüppas Deloris kojusõiduks koos mitme oma nõbuga poisi auto tagaistmele. Kui paistis, et James hakkab nende majast mööda sõitma, hüüdis tüdruk, et ta välja lastaks.

      „Oi, ma ei märganudki, et mul on siin keegi veel,” ütles poiss. „Sa oled päris kena.”

      „Ja sina oled päris ennasttäis,” olevat tüdruk nähvanud.

      „Võib-olla, aga ühel heal päeval võtan ma su naiseks,” vastas ta naise mälestuste põhjal.

      „Ma teadsin, et ta kellegagi parasjagu käib,” rääkis Deloris. „Ma hoidsin tast eemale.”

      Tüdruk jooksis oma majja ja virutas ukse enda järel pauguga kinni, nagu kolmeteistaastased tüdrukud ikka.

      Selles väikses asulas oli James Jordan tõenäoliselt teadlik, et Edward Peoples haris isiklikku maad, samuti pidi ta tähele panema, et tüdruk elas majas, mis on suurem kui enamus teisi. See oli kahekorruseline puitkarkassmaja, mis oli teest natuke eemal. „Neil oli maja ees palju suuri vanu puid,” meenutas Maurice Eugene Jordan.

      „Suur hulk tumedanahalisi oli sel ajal lihtsalt talutööjõud,” lisas ta, selgitades, et töökas Edward Peoples jälgis, et ta maadel käiks aasta ringi tegevus, töötades ise samal ajal Casey puidufirmas. Lisaks tavapärasele põllumajandusele kulutas ta sarnaselt paljude naabritega oma aega ja raha veel ühele tegevusele: puskariajamisele. Tegelikult on räägitud, et ta oli isegi lähedalt tuttav David Jordaniga, ühega paljudest Dawson Jordani puskariga tegelevatest sugulastest. Maurice Eugene Jordan rääkis: „Neil oli paras hulk puskariajamisaparaate. Maksuametnikud leidsid need üles ja lõhkusid ära, aga nemad jätkasid tegevust. Tähtis oli ise mitte vahele jääda.”

      Üsna varsti tuli James Edward Peoplesi jutule, et hakata käima tema Loisega, nagu ta teda kutsus. Töökas ja tõsine Peoples ei olnud mõttest vaimustuses. Ta leidis, et tüdruk on veel liiga noor. Kuid noorte kirg – rääkimata ambitsioonidest – on läbi aegade isepäine olnud. Noored hakkasid tüdruku vanema soovile vaatamata peagi kurameerima. „Me armusime kiiresti ja kurameerisime järgnevad kolm aastat,” mäletas Deloris.

      Nende suhe ei jahtunud selle aja jooksul kuigivõrd, isegi mitte pärast seda, kui James lõpetas 1955. aastal kooli ja läks õhujõududesse, tehes sellega isa ja vanaisa üsna uhkeks. Jamesi väljaõpe toimus Texase osariigis, samas kui Delorise perekond