Michael Jordani elu. Roland Lazenby

pesapallil Wilmingtonis parem toetus. Noortekorvpalli rahastus oli sellega võrreldes napp.

      Hooaja lõpus valiti Michael tähtede mängu meeskonda, kuigi ta oli sel ajal liiga üks nooremaid mängijaid. Kuna Billingsley meeskond oli liiga võitnud, nimetati tema tähtede mängu meeskonna treeneriks. Ta hakkas poisse ette valmistama üleriiklikeks võistlusteks ning kohtus esimest korda James ja Deloris Jordaniga.

      „Ta vanemad käisid kõigil tema mängudel,” meenutas treener. „Need olid tõsiselt pühendunud vanemad, lapsed olid neile kõige tähtsamad. James Jordan oli vaikne mees. Proua Jordan oli selle suhte elavam pool. Kõigile, kes nendega tegemist tegid, avaldas kindlasti muljet Deloris Jordani tahtejõulisus. Ta kaitses oma lapsi. Mõned vanemad lihtsalt tõid oma lapsed trenni ja läksid. Jordanid nii ei teinud. Nad olid alati kohal, aga nad ei kippunud sekkuma ega üritanud mu otsuseid mõjutada.” Tegelikult ei öelnud nad Billingsley treenimisstiili kohta kunagi midagi.

      Wilmingtoni korvpallitähed sõitsid 1975. aasta kevadel Charlotte’i lähistele Shelbysse, osariigi liiga turniirile. James Jordan oli üks vähestest mängijate vanematest, kes nendega kaasa läks. Billingsleyl oli meeles, et meeskond mängis kahe päeva jooksul neljal kohtumisel ning jõudis poolfinaali, kus Wilmington jäi alla Chapel Hilli meeskonnale, millel olid eesalal suured, jõulised mängijad.

      „Viimase öö veetsime oma hotellis,” meenutas treener. „Poisid olid oma tubades ja mängisid. Mõned isad ja treenerid mängisid kaarte. See polnud mingi tõsine mäng, lihtsalt ajaviide. Keegi ütles: “Teeme mõned õlled.””

      Billingsleyle avaldas muljet, et James Jordan osutas kohe sellele, et nad olid n-ö kuivas osariigis, kus alkohol oli keelatud.

      „Härra Jordan teadis täpselt, kust õlut saada. Ta käis autoga teisel pool osariigi piiri ja tuli tagasi kahe-kolme õllepakiga,” rääkis Billingsley. „Me olime hiliste tundideni üleval, veetsime mõnusalt aega, eriti kaarte ei mänginudki. Härra Jordan oli tõsiselt hea mees.”

      See oli esimene paljudest korvpallireisidest, millel isa ja poeg järgnevatel aastatel koos käisid. Kõigil nendega kohtunutel oli valdavalt sama arvamus James Jordanist. Mis tore mees, märkisid inimesed ikka ja jälle, inimene, kes on siiralt sõbralik, alati valmis naeratama ja õlale patsutama, lahkelt oma poolehoidu jagama, südamlik isegi sellise mehe suhtes nagu Chicago Bullsi tegevjuht Jerry Krause, kellel tekkis Michaeliga omajagu konflikte.

      „Ta oli lihtsalt nii sõbralik mees,” sõnas Billingsley.

      Inimesed märkasid midagi veel olulisemat. Michael Jordan oli pälvinud kindlalt oma isa poolehoiu. Kindlasti märkas seda mingil määral ka Jordan ise. Kuid teisalt oli veelgi tähtsam, et see teadmine ei muutnud tema võitlusvaimu. Michael Jordani siht oli vankumatult paigas ja väikseimgi põhjus võis valla päästa sellise kirelaine, mis jättis teistel suu ammuli.

      Need olukorrad panid Jordanit ennast veel kõige rohkem imestama. Kuigi need kordusid aastast aastasse, oli ta iga kord samamoodi hämmingus. Ning alati järgnes sama küsimus: kuhu edasi?

      PIMEDUS

      Välisele positiivsusele vaatamata oli James ja Deloris Jordani abielu 1970. aastate keskpaigaks kuristiku veerel. Kõrvaltvaatajale näisid nad õnnelikud, kuid nende abielu raskendas ebakõla, mis paisus vahel raevukateks tülideks. Ühel koledamal sellisel kokkupõrkel, mis algas Calico Bay Roadil, läksid James ja Deloris teineteisele kallale oma laste silme all, nii et need jooksid üle tänava, lootes, et mõni vanavanem tuleb aitab tülitsejad lahutada. Wilmingtoni kolimine ei teinud elu paremaks. Nad ei näägelnud küll iga päev, aga kui jälle tüli tõusis, siis läks see kiiresti üle käte. Tütar Sis mäletab üht purelemist, kus ema ründas isa ja too lõi naise oimetuks. Lapsed kartsid, et ta on surnud, aga järgmisel hommikul ilmus ema magamistoast välja nagu poleks midagi juhtunud. Teine kord kaasnes tüliga autodega tagaajamine nende kodu lähedal, lapsed ühes autodest. Sellised juhtumid rikkusid üldise kodurahu, pere elu kulges küll edasi, aga alati oli sellesse segatud kübeke hirmu.

      Jamesi töökoht General Electricus võimaldas perel lahedalt ära elada ning pakkus lastele erinevaid võimalusi. Kõik lapsed osalesid koolivälistes huviringides ning vanemad lapsed käisid isegi poole kohaga tööl. Kuid Jamesi palgale vaatamata oli neil rahalisi raskusi. Kui pere noorim laps Roslyn läks kooli, hakkas Deloris tööle kohaliku Corningu tehase koosteliinil. See oli vahetustega töö, vahelduva töögraafikuga, mis rikkus pereelu rutiini, nii et ühel päeval sai Delorisel sellest küll ja ta lahkus päevapealt töölt. Ta polnud seda Jamesiga eelnevalt arutanud, aga mees ei teinud naise otsusest numbrit. Mitu kuud hiljem sai Deloris tööle tellerina United Carolina panga harukontoris.

      Nagu sellest kõigest oleks veel vähe, otsustas abielupaar avada ööklubi Club Eleganza, mis tundus neile tol ajal miskipärast hea mõte. Nad olid sel ajal oma kolmekümnendate aastate keskel ja veetnud suure osa oma teismeeast ning täiskasvanuelust lapsi kasvatades. Kumbki ei maininud klubi üheski oma hilisemas Michaeli lapsepõlve kirjeldavas intervjuus. Tundub aga tõenäoline, et Club Eleganza võis olla seotud nende abieluprobleemidega. Sellised ettevõtmised nõuavad sageli aega ja raha ning mõlemal olid juba niigi lastekasvatusega käed tööd täis.

      Sis vihjas, et häiriv pereelu võis olla põhjus, mis mõjutas Ronniet 1975. aastal juba kaks päeva pärast keskkooli lõpetamist sõjaväkke minema. Teised on mõista andnud, et ta oli sõjaväeteenistusest aastaid unistanud, mida kinnitab ka tema osavõtt keskkooli reservohvitseride kursustel. Olgu põhjusega, kuidas on, Ronnie äraminek suurendas perekonnas pingeid veelgi. Kui nad teda bussijaamas ära saatmas käisid, puhkes Deloris nutma.

      „Mul oli tunne, nagu oleks meil keegi surnud,” kirjeldas Deloris Ronnie lahkumist. „Ma ei suutnud aastaid pärast seda tema toas käia. Ta oli esimene lastest, kes lahkus.”

      Nagu paljud stressi ja lapsekasvatusraskustega maadlevad emad, oli ka tema kaalus palju juurde võtnud. Kuigi hiljem kaotas ta taas osa kaalust, osutus see periood viie lapse ema jaoks äärmiselt emotsionaalseks. Samuti olid tal meeles enda hädad teismelisena ning ta oli muutunud väga tundlikuks igasuguste märkide suhtes, mis võisid viidata tütar Sisi seksuaalse aktiivsuse algusele. Nad polnud varemgi eriti lähedased, kuid nüüd tekkisid neil pea iga päev inetud sõnasõjad. Üks selline tüli leidis aset ühel 1975. aasta kevadhommikul, mil Deloris sõidutas tütart tööle. Mõttevahetus läks erakordselt teravaks hetkel, kui nad jõudsid Sisi töökoha juurde, Gibsoni sooduskaupade poe ette. Deloris olevat väidetavalt oma tütart litsiks nimetanud. „Kui ma selline lits olen, miks sa siis oma meest minu voodist eemal ei hoia?” virutas Sis vastu, nagu ta hiljem kirjeldas oma raamatus „In My Family’s Shadow” (ee „Elu pere varjus”).

      Delorisel vajus suu lahti. Ta oli repliigist jahmunud ja enne kui ta suutis end vastuseks koguda, hüppas tütar autost välja ning tormas tööle. Deloris vajutas seepeale autosignaali, üritades tütart tagasi välja kutsuda. Sis püüdis poes auto pasundamisest mitte välja teha, aga lõpuks käskis poe juht tal välja minna ja vaadata, mida ema tahab.

      Kui Sis tagasi autosse istus, nõudis Deloris tütrelt öeldu kohta selgitust. Ema kuulas vaikselt Sisi kirjeldust korduvatest kuritarvitamistest kaheksa aasta jooksul. James Jordan käis hilisöösiti tema juures voodis, kus ta magas koos Roslyniga, kes oli väidetava kuritarvitamise alguse ajal alles koolieelik. Sis kirjeldas, kuidas isa esmalt selgitas, et õpetab tütart täiskasvanute moodi suudlema, kuidas tüdruk oli segaduses ja kuidas kuritarvitamine ajapikku sagenes.

      Sellele järgnes Sisi kirjelduse järgi kole stseen. Nad sõitsid perele kuuluvasse ööklubisse Club Eleganza, kus James tegeles hooldustöödega. Naine käskis mehel autosse istuda ja nad sõitsid kõrvalisele teele, kus peatusid teeservas ning Deloris lasi tütrel süüdistusi korrata. Pärast tütre kirjeldusi ütles Deloris oma mehele, et teatud asjad nende abielus on nüüd selgemad. James läks raevu ja hakkas tütart kägistama, karjudes samal ajal: „Kas sa usud seda libu või mind?” Sis mäletab isa sõnade tekitatud jahmatust. Tütar ahmis õhku ja Deloris käskis mehel lõpetada ning ähvardas Jamesi tappa.

      Sis meenutab oma raamatus, kuidas