Название | Michael Jordani elu |
---|---|
Автор произведения | Roland Lazenby |
Жанр | Биографии и Мемуары |
Серия | |
Издательство | Биографии и Мемуары |
Год выпуска | 0 |
isbn | 9789949859566 |
See tolerantne suhtumine oli üks Jordani Wilmingtoni algusaastate iseloomustavaid märke. Kolmandasse klassi jõudes oli Michaeli lähedane sõber David Bridgersi, valgenahalise koolivenna ja naabriga. Nad jäid lähedasteks ka tükiks ajaks pärast seda, kui üks neist oli saanud maailmakuulsaks. Nad mängisid koos pesapalli, sõitsid jalgratastega ning seiklesid Weaver Acresi ja selle ümbruse metsatukkades ning ojasängides. Bridgersi isa oli taksojuht ja nende pere oli hiljuti Lõuna-Dakotast siia kolinud. Kui tema vanemad abielu lahutasid, muutus Bridgersi side Jordaniga veelgi tugevamaks. Armastus pesapalli vastu ühendas poisse ka Michaeli isaga ning tema jaoks oli David alati teretulnud. Bridgers ja Jordan käisid vaheldumisi tugevas lasteliiga meeskonnas söötu viskamas. See, kes parasjagu söötu ei andnud, oli kesk tagaväljakul.
„Enne iga söötu vaatasin ma keskväljakul Mike’i poole ja ta näitas mulle pöialt,” meenutas kord Bridgers. „Kui tema oli söödumäel, tegin ma sama.”
Ühel kõrvetaval pärastlõunal (enne Michaeli ujumishirmu tekkimist) hiilisid nad koos naabri – keda nende teada polnud kodus – tagahoovi, et salaja basseinis ujuda. Nad jäid vahele ja nad kamandati veest välja, aga seda tehti sel moel, et mõlemad poisid said aru, et korraldus on rassistliku tooniga.
„Nad nägid Mike’i ja viskasid meid välja,” ütles Bridgers. „Tagasi koju vändates oli ta väga vaikne. Ma küsisin talt, kas ta sai aru, miks meid välja visati. Ta vastas jah. Ma küsisin, kas see häiris teda. Ta vastas ei. Ja siis ta lihtsalt naeratas. Ma ei unusta seda kunagi. Ta ütles: „Ma sain end küllalt jahutada. Sa kah?””
4. PEATÜKK
VÕISTLEJA
Tema ärritamiseks polnud palju vaja, vahel piisas ka vaevumärgatavast muigest. Samuti oli ta võimeline asju välja mõtlema, olematuid solvanguid fantaseerima. Kõik taipasid seda alles hiljem. Ta võttis kinni ilmselgelt kõige tähtsusetumatest naljatlustest või žestidest ning pidas neid pikalt meeles, kuni need hõõgusid temas nagu aatomielektrijaama radioaktiivsed pulgad, andes talle energiat.
Alles palju hiljem hakkas suurem avalikkus mõistma, kui suureks võis ta puhuda kõige väiksemaidki pisiasju. Paljud vaatlejad arvasid ekslikult, et need „solvangud” olid Michaeli enda väljamõeldud naeruväärsed juhtumid, väiksed abivahendid, millega enda võitlusvaimu takka õhutada, ja et ta suudab need hiljem, pärast ära kasutamist naljatledes unustada, kui oli nendest selleks õhtuks järjekordse higise võidu välja väänanud. Aga ta ei suutnud neid unustada. Sama hästi oleks võinud paluda tal oma käest loobuda. Need olid samavõrd ta loomulik osa nagu tema kuulus keel. Paljud asjad, mis Michael Jordanit sügavalt haavasid, polnud isegi leebe torke nimetust väärt, kui välja arvata ehk neist kõige esimene, mis hiljem osutus ka kõige tähtsamaks.
„Mine tuppa, naiste juurde.”
Miljonitest lausetest, mida James Jordan oli oma pojale öelnud, jäi just see otsekui neoontähtedega läbi aastakümnete särama.
„Mu isa on mehaanikainimene,” meenutas Jordan hiljem. „Ta üritas kõigi teiste autosid remontides alati raha koguda. Ja mu vanemad vennad käisid temaga koos neid töid tegemas. Ta palus neil ulatada neljateistkümnese mutrivõtme ja nad teadsid kohe, milline see on. Kui ma sinna juurde läksin ja ta mul selle võtme palus anda, siis ma ei saanud aru, millest jutt. Siis ta sai mu peale pahaseks ja ütles: „Sa ei tea ikka mitte midagi. Mine tuppa, naiste juurde.”
Isa sõnad seadsid kahtluse alla nooruki mehelikkuse. Veel siis, kui tal hakkas hormoonide mõjul rohkem liha luudele kasvama, säilitas ta endiselt ingelliku figuuri, mida ta õed-vennad imetlesid ja ema heal meelel embas. Aga see oli vaid väline kest.
Ta isa kurjad sõnad käivitasid poisis mingi protsessi, nii tugeva võitlusliku natuuri mutatsiooni, et see oli justkui titaaniumist. See oli solvang, mida Michaeli õrnas heas väljendati ühel või teisel moel pea iga päev Jordanite majapidamises erineva hoiaku ja suhtumisega.
„Aastaid hiljem,” meenutas ta õde Deloris, „tema NBA karjääri algusaegadel tunnistas ta, et see, kuidas isa teda noores eas kohtles ning mida ta oli tema väärtusetuse kohta öelnud, olid teda takka tõukav motivaator … Iga tema saavutus oli otsekui võiduhüüd, millega ta kuulutas oma isa negatiivse arvamuse alistamist.”
Michael ise paljastas hiljem, et oli lapsena teravalt teadlik sellest, et isa eelistab tema venda Larryt.
James Jordan oli kogenud sarnast kohtlemist oma isalt. Medwardi põlastav hoiak poja suhtes on nende pereloos tuttav jutt. James ise on seda tunnistanud ning lisanud, et see põlgus ajendas teda Teacheyst lahkuma ja õhujõududes enda hakkamasaamist tõestama. Medward oli oma poja üle uhke, rääkisid pereliikmed, kuid näib, et ta ei suutnud seda kunagi pojale otse välja öelda.
James tõestas oma üleolekut uuesti ja uuesti, saavutades elu jooksul nii palju asju, millest ta ise poleks saanud unistadagi.
Laitvate vanemate järglased tihti nii käituvadki. Ise seda märkamatagi haaravad nad ühest reaktsioonist kinni ja teevad seda üha uuesti ja uuesti, kinnitades, et nad ei pea lihtsalt tagasi tuppa minema. Ja nad jätkavad seda taaskinnitamist isegi pärast seda, kui isa on põrmuks varisenud, justkui karjuks nad alateadlikult läbi aja, ning jätkavad sõnasõda oma isaga.
Umbes sel perioodil, kui ta oli Michaelil soovitanud naiste seas elama hakata, pani James Jordan poegade jaoks tagahoovi üles korvpallirõnga. Kuni selle ajani oli perekonna sportlik tegevus seisnenud peamiselt tagahoovis isa ja poegade pesapalliloopimisega, James õpetas neid pesapallile pihta saama ja seda armastama. Viie- ja kuueaastastena olid nad hakanud toki otsas seisvat palli lööma. Seitsmeselt ja kaheksaselt jõudsid nad sellisele tasemele, et võisid masina antavaid sööte lüüa. Oma esimeste pärisvastasega mängud mängisid nad vanuses üheksa ja kümme, mis oli ka aeg, mil ilmnesid nendevahelised erinevused. Larry lõi muudkui palli väljakule, samas kui Michael püüdis palle välja lüüa.
Vanem vend Larry oli see, kes esimesena korvpalli kiindus. Michael oli juba laste liigas edu saavutamas, kui loodi kodune korvpalliväljak. Ühtäkki tekkis uus huvi.
Võib-olla oli James instinktiivselt tajunud, et kui Michael paistab edu saavutavat pesapallis, siis peaks ta Larry jaoks korvpallirõnga üles panema. Kuid ka noorem vend oli korvpallist juba üsna võlutud. Üheksa-aastasena oli Michael huviga jälginud televiisorist, kuidas USA meeskond, mida vedas pöörane noor kaitsemängija nimega Doug Collins, võitles end vihase finaalini Nõukogude Liiduga 1972. aasta olümpiamängudel. Kui ameeriklased suure segaduse käigus alla jäid, läks Michael kööki sellest emale rääkima. „Ta ütles: „Ma lähen ükskord olümpiamängudele ja aitan meie meeskonnal võita,”” meenutas Deloris hiljem. „Ma naeratasin ja ütlesin: „Kallike, kuldmedali võitmiseks tuleb kõvasti pingutada.””
Kuid pall oli veerema lükatud. Sellest ajast peale jälgis poiss kõiki korvpalliülekandeid, mida teles näidati – seda polnud eriti palju. Neil päevil, enne kaabeltelevisiooni ja profikorvpalli katkematut kajastust teles, polnud tulevasel korvirõngaste valitsejal võimalik NBA mänge jälgida. Kuid kohalikud kanalid pakkusid ta isu rahuldamiseks igal nädalal Atlandi ranniku konverentsi (Atlantic Coast Conference, ACC) võistlusi, mis võimaldas Michaelil jälgida David Thompsoni tegusid ja Põhja-Carolina osariigi Wolfpacki mängu vaenlasega, Põhja-Carolina ülikooli meeskonnaga Tar Heels. Telekanal NBC näitas üleriiklikke kohtumisi, kus osales üks teine tema lemmikmeeskondi UCLA Bruins. Aastaid hiljem oli üks UCLA endiseid suurkujusid Marques Johnson hämmingus, kui nägi Põhja-Carolina ülikoolis enda postrit Jordani seinal, kuid see tuli sellest, et ta oli Jordani lapsepõlves telestaar.
Selleks ajaks kui Michael sai üheteistkümneaastaseks, ostis James Jordan perekonna esimese korvpalli ning andis peagi viimase lihvi nende korviplatsile. Jordanite tagahoov