Michael Jordani elu. Roland Lazenby

väidetavalt siiani leitud.

      Hoolega kavandatud rahutuste teine järk algas järgmisel päeval, mil valgenahalised viisid silmapaistvad mustanahalised – ametnikud, ärimehed, poliitikud – kohalikku rongijaama ning saatsid nad jäädavalt linnast välja.

      Valgenahaliste ülemvõimu võidukas saavutus tagas järgnevatel aastakümnetel kehtiva doktriini. Aastal 1900 ametisse valitud kuberner Charles Aycock määras seadusloome suuna, mis järgis mässu vägivaldset sõnumit. „Lõunaosariikides ei toimu kummagi rassi jaoks mingit progressi, kuni neegrid pole poliitilisest protsessist püsivalt kõrvaldatud,” teatas Aycock. Plaani alustala moodustas valijate registreerimine kirjaoskuse katse abil ning seetõttu langes Põhja-Carolina mustanahaliste meeste valijaskond mässueelsest 120 000-st vähem kui 6000-ni.

      Seda ebaõiglust ja vägivalda toetas osariigi ning kohaliku täitevvõimu vaikiv toetus, millele lisandusid teistegi jõudude tugevad mõjutused. 1940.–1950. aastatel oli Duplini maakonnas, kus Jordani perekond elas, registreeritud Raphael Carltoni sõnul ainult kaks mustanahalist valijat, kellest üks oli tema ise.

      Loonusrentniku poeg Raphael Carlton oli Duplini Jordanite kaasaegne tööline, kuid ta isa nõudis, et ta leiaks aega ka kooli jaoks. Carlton astus viimaks läheduses asuvasse Shaw ülikooli, sai õpetajadiplomi 1940. aastatel ja naasis koju osana selle mustanahaliste generatsiooni pühendunud õpetajatest. Ta meenutas üht mustanahalise õpetajaskonna koosolekut segregatsiooni kõrgajal, kus kohalike koolide inspektor tõusis püsti ja ütles oma mustanahalistele õpetajatele: „Te, neegrid, võtke end parem kokku.”

      „Tänapäeva inimesed ei saa aru, kuidas saime tol ajal nii hirmul olla,” ütles Carlton. „Aga see hirmutamine oli igal pool. Keegi ei tihanud vastu hakata.”

      MÕTTEVIISI MUUTUS

      Aastal 1937 palgati John McLendon korvpallitreeneriks Põhja-Carolina Neegrite Kolledžisse (hiljem sai sellest Põhja-Carolina Keskülikool) Durhamis. Ta jahmus oma noorte korvpallurite alaväärtuslikust mõtlemisest. „Mu suurim proovikivi treenerina,” meenutas McLendon, „oli veenda oma mängijaid, et nad pole alaväärtuslikud sportlased. Isegi ülejäänud mustanahaline elanikkond ei mõelnud teisiti ega uskunud vastupidist. Kõik olid omaks võtnud selle ühepoolse propaganda.”

      Ainuüksi selle treeneri olemasolu Põhja-Carolinas toob esile veel ühe suure mõjuri Michael Jordani elus – mõjur, mis sai alguse 1891. aastal. Kõigest viis kuud pärast Jordani vaarisa sündi naelutas James Naismith virsikukorvi Massachusettsi osariigis ühes Springfieldi võimlas üles, pannes sellega aluse korvpalliajastu algusele. Aastakümneid hiljem sai Naismithist Kansase ülikooli õpetajaskonna liige ning ta treenis mõnda aega ülikooli meeskonda, kuni andis selle rolli üle Phog Allenile, keda hakati peagi nimetama korvpallitreenerite „isaks”.

      John McLendon tuli Kansasesse 1930. aastate alguses ühena esimestest ülikooli mustanahalistest üliõpilastest, kuid Allen keelas tal korvpallimeeskonnas mängimise ega lubanud tal ülikooli basseinis ujuda. Olukord oleks võinud mustanahalise tudengi jaoks kujuneda märksa kehvemaks, kui Naismith ise poleks teda üles otsinud ja aidanud kohaliku keskkoolimeeskonna treeneri positsioonile, sel ajal kui too Kansases ülikooliõpinguid jätkas. Pärast seda, kui McLendon 1936. aastal kooli lõpetas, aitas Naismith tal saada stipendiumi, mille toel minna Iowa ülikooli magistrantuuri. Aastaga magistrikraadi saanud McLendon läks tööle pisikesse Põhja-Carolina ülikooli, kus ta asutas esimese kehalise kasvatuse programmi, millega hakati treenima terveid põlvkondi Põhja-Carolina mustanahalisi õpetajaid ja treenereid. Selle programmi läbis ka Clifton Pop (ee Paps) Herring, Jordani keskkooli meeskonna treener.

      Esimesed mustanahalised meeskonnad pidid vaenulikus segregatsiooni õhkkonnas napi eelarvega hakkama saama. Nad saavutasid edu vaatamata reeglitele, mis muutsid nende reisimise peaaegu võimatuks. Neil polnud võimalik kasutada avalikke tualette, joogifontääne, restorane ega hotelle. „Üks lihtne reis ühest koolist teise nägi välja nagu miiniväljal liikumise kavandamine,” ütles McLendon.

      Järgmise paari aastaga pani McLendon kokku niivõrd muljetavaldavad meeskonnad, et läheduses asuva Duke’i ülikooli ametnikud kutsusid üheks mänguks noore treeneri Blue Devilsi pingile. Nad esitasid vaid ühe nõudmise: McLendon pidi kandma valget jakki, nii et pealtvaatajad peaksid teda majahoidjaks.

      McLendon keeldus viisakalt.

      Treener võttis eesmärgiks, et ta ei aseta ei ennast ega ka oma mängijaid kunagi sellisesse olukorda, mis neid alavääristaks või häbistaks. „Mul polnud huvi sattuda olukorda, kus minu väärikus hävitataks otse meeskonna ees,” selgitas ta. Oma mängijate lugupidamise säilitamine oli hädavajalik nende veenmiseks, et nad on igas mõttes sama head kui valgenahalised.

      Läbimurre saabus Teise maailmasõja ajal, mil sõjavägi kasutas Duke’i ülikooli meditsiinikooli, et õpetada välja sõjaarste, kellest mitmed olid tipptasemel korvpallurid. Läbini valgenahaliste meditsiinikooli meeskonna võite pasundati igapäevaselt Durhami ajalehtedes. Samal ajal ei maininud keegi McLendoni võitmatut meeskonda. Ebavõrdsusest ärritunud McLendoni meeskonna mänedžer Alex Rivera korraldas kahe meeskonna kohtumise. Kuna Ku Klux Klan püüdis sääraseid rasside segunemisi vältida, nõustus Duke’i treener salajase mänguga ühel pühapäeva hommikul, kuhu ei lubatud fänne ega ajakirjanikke. Mängu poolajaks oli McLendoni meeskond visanud kaks korda rohkem punkte kui nende laialdaselt tunnustatud vastasmeeskond. See oli hetk, mil valgenahalised tulid McLendoniga rääkima, et musta- ja valgenahalised võiks mängu teiseks poolajaks ühtlaselt kahe meeskonna vahel jaguneda.

      See oli McLendoni jaoks esimene suur võit võitluses rassismi vastu, mis avas tema korvpallurite silmad. Ammu pärast McLendoni lahkumist võis tema mõju Põhja-Carolinas tajuda, esmalt terve osariigi mustanahalise elanikkonna seas korvpalli populaarsuses ja veel enam ülikoolide tasemel. Äärmiselt uuendusliku treenerina kutsus Converse’i jalatsifirma õpetama tuntud McLendoni nende treenerikursustele. Just ühel sellisel McLendoni kursusel kujundas üks Dean Smithi nimeline noor abitreener Air Force Academyst (ee Õhujõudude akadeemia) oma esmase visandi kuulsast nelja nurga rünnakust laiast asetusest, mida Smith ise 1991. aasta intervjuul kinnitas.

      McLendonile ja tema sõbrale Big House Gainesile Winston-Salemi ülikoolist hakati hiljem treenerite seas alt üles vaatama, aga toona polnud kummalgi treeneril aimugi, et nende spordiala aitab ühtlasi rassilisi tõkkeid lõhkuda. Need treenerid poleks suutnud kujutleda, et nende eluajal võiksid nii musta- kui ka valgenahalised põhjacarolinalased võtta ühe mustanahalise korvpalluri nii omaks, nagu nad seda Michael Jordani puhul tegid.

      Sama vähe oleks treenerid võinud unistada sellest, et nad ise valitakse James Naismithi nimelisse korvpalli kuulsuste halli.

      MAIS

      Oma pika elu jooksul ei saanud Dawson Jordan kunagi nautida sellist head asjade kokkulangevust, mis iseloomustas hiljem tema lapselapselapse elu. Kahekümne kaheksa aastaseks saades oli ta pidanud üle elama mitte ainult suured isiklikud kaotused, vaid oli sunnitud palgiparvetuse lõppemise ja veokite tuleku tõttu ametit vahetama. Kohalikus saeveskis töötamist jätkates hakkas Dawson Jordan lisaks ka loonusrentnikuks, asudes sellega tolle ajastu madalaimas ühiskondlikus kihis, nagu suurem osa lõunaosariikide elanikkonnast.

      Hädavajalik osa sellest, millega rendimaal ellu jääda, oli muul. Ühe sugulase, William Henry Jordani sõnul oli see loom omamoodi staatusesümbol. „Sel ajal kui mina olin laps, maksis muul rohkem kui auto, sest selle loomaga oli vaja elatist teenida.”

      Samamoodi nagu järgnevate põlvkondade põllumehed ostsid põllundusseadmeid, soetasid loonusrentnikud ja teised maa rentijad oma muulad kohalikelt kaubitsejatelt. Maurice Eugene Jordan meenutas: „Sa võisid soetada muula [muulamüüjalt], aga kui sul oli halb aasta, võis ta selle sult uuesti ära võtta. Sama võis teha seemnete ja väetise sulle laenuks andnu. Kui sattus halb hooaeg, millele järgnes allakäik, siis võis sealt uuesti üles ronimisele kuluda aasta või kaks.”

      „Sul polnud mingit valikut,” selgitas William Henry Jordan. „Muud võimalust