Michael Jordani elu. Roland Lazenby

rase – tõik, mida ta enda memuaaris ei tunnistanud – ning pidi nüüd perekonna pahameelt taluma. Ootamatu Alabama kooli saatmine näis olevat tüüpiline lahendus, kus rase teismeline saadeti kuskile mujale sünnitama.

      Selle aasta aprillis olid James ja Deloris tagasi Penderi maakonnas ning läksid koos kinno, ilmselt oma olukorda arutama. Lahendus tuli siis, kui poiss talle pärast seanssi oma autos abieluettepaneku tegi. Pärast seda sammu teatas tüdruk oma vanematele, et ta ei naase Alabamasse – järjekordne otsus, mis ta vanematele ei meeldinud. Aastaid hiljem leidis Deloris, et ta ema oleks pidanud teda koolis õpinguid jätkama sundima. „Mu ema oleks pidanud mu joonelt rongile viima,” ütles ta kord ühele reporterile.

      Selle asemel kolis ta oma kihlatu ülerahvastatud koju Teacheysse, kus nüüdseks kuuekümne kuue aastane Dawson Jordan endiselt perepea rollis täitis. Seal sõlmis rase teismeline peagi igavese sõpruse äsja neljakümneseks saanud Rosabell Jordaniga. Vaga ja elu näinud Jamesi ema armastas lapsi, talle meeldis, kui pühadel ja nädalavahetustel oli maja täis sõpru ning sugulasi. Deloris hakkas teda proua Belliks hüüdma ja nendel aegadel, kui ta suhted oma vanematega olid keerulised, sai ta tuge sellelt targemalt, vanemalt ja hoolivalt hingelt. Kahe naise vaheline sõprus kujunes üheks nendest tugevatest peresidemetest, mis aitas hiljem Michael Jordanil edu saavutada.

      James ja Deloris võisid septembris rõõmustada oma esimese lapse, James Ronaldi sünni üle. Hiljuti kuueteistkümneaastaseks saanud ema hoidis last rüpes ja mõtles, milliseks poisi elu kujuneb. Sellest lapsest kasvas samasugune hakkaja noor mees, nagu oli olnud ta isa . Ronnie’ks hüütul oli keskkoolis õppimise ajal kaks töökohta – ta juhtis koolibussi ja juhtis õhtuti kohaliku restorani tegevust –, saavutades samal ajal silmapaistvaid tulemusi noorte reservohvitseride kursustel ja rõõmustades oma vanemaid. Näis, et sellele esimesele pojale avaldas mõju Dawson Jordani imposantne kuju. Ta tegi hiljem silmapaistvat karjääri ülemveeblina USA armees ning täitis oma kohust mitmel teenistuskorral.

      Deloris tõi uue lapse juba niigi rahvarohkesse Jordanite majapidamisse. James oli saadetud ligi kahetunnise sõidu kaugusel asuvasse Tidewater Virginia sõjaväebaasi ning käis nädalavahetustel oma pisipoega vaatamas. Deloris tunnistas hiljem, et see oli periood, kus ta esimest korda hakkas ennast süüdistama ja oma valikutes kahtlema. Ta oleks tahtnud oma vanemaid sagedamini näha, aga nad olid pea pooletunnise sõidu kaugusel Rocky Pointis. Ta otsis usust tuge ja ka ämm aitas tal optimismi säilitada. Ka James andis oma panuse – ta oli otsustanud, et sõjaväeteenistus aitab tal perekonda üleval pidada ning ta suudab oma lastele pakkuda keskklassi tingimusi.

      ESMALT BROOKLYN, SEEJÄREL TEACHEY

      James Jordani noor perekond sai teise lapse, nimega Deloris, 1959. aastal. Oma elu algusaastatel kasutas ta eesnimena Delores, kuid täiskasvanuna oli see Deloris. Nimesegaduse vältimiseks pani perekond talle lapsepõlves hüüdnimeks Sis (ee õeke). Tütre sünniaastal lahkus James õhujõududest ning naasis Teacheysse, kus alustad tööd kohalikus tekstiilitehases. Sel ajal pidid noored leppima poisi vanemate juures elamisega, kuni nad said valmis ehitatud väikse maja Calico Bay Roadist teisele poole, Dawsoni, Medwardi ja Rosabelli vastu.

      Vanavanematega lähestikku elamine tegi elu lihtsamaks, sest Deloris Jordan sünnitas enne kahekümne kolme aastaseks saamist viis last. Algusaastatel kandis lastekasvatamise koormat suuresti Rosabell Jordan, kes soovis iga uue lapselapse armastusega üle kallata. Kuigi sidemed Jordani suguvõsaga olid tugevad, olid nii Delorise viibimine Alabamas kui ka Jamesi väeteenistus õhujõududes avanud neile maailma väljaspool Põhja-Carolinat. Nii juhtuski, et juba sel ajal, kui nad ehitasid oma maja Jamesi vanemate vastu üle tee, hakkas neile koitma, et nende hing ihkab midagi enamat, kui suudavad pakkuda väiksed põllumajanduskogukonnad Teachey ja Wallace.

      Nad ei erinenud suurt miljonitest teistest selle põlvkonna liikmetest. Eriti just mustanahalised, keda oli nii kaua alla surutud, ahmisid isuga värsket õhku. Loonusrendi ja talurentnike feodaalne süsteem hakkas pärast Suurt depressiooni ja Teist maailmasõda hääbuma, mis omakorda õhutas miljoneid maapiirkonna mustanahalisi parema majandusliku toimetuleku otsingutel linnadesse kolima, eriti põhjaosariikides.

      Kodanikuõiguste liikumine hoogustus 1960. aasta 1. veebruaril, mil neli Põhja-Carolina Põllumajanduse ja tehnoloogiaülikooli mustanahalist tudengit läksid Greensboro linnas Woolworthsi poodi, ostsid paar asja, istusid seejärel lõunaleti äärde ja tellisid kohvi. Sellest lihtsast teost räägiti üle terve Põhja-Carolina. Poe juhtkond ignoreeris üliõpilasi, nii et nad istusid seal vaikselt kuni poe sulgemiseni. Järgmisel päeval tulid üliõpilased koos veel viie sõbraga ning soovisid taas leti juures teenindust. Taas juhtkonna tõrjuvat hoiakut kohates alustasid tudengit rahumeelset protesti, istumisstreiki. Peagi olid kohal valgenahalised noored, kes neid mõnitasid ja konidega pildusid, kuid sarnased protestid toimusid Winston-Salemis, Durhamis, Charlotte’is, Raleigh’s ja High Pointis. Seejärel levis see kõigest kahe nädalaga viieteistkümnesse linna ja veel paljudesse Woolworth’si poodidesse üle kogu riigi. Suur poekett Woolworth’s andis peagi järele ning hakkas mustanahalisi kliente oma söögilettides teenindama. Ilmselgelt ei soovinud ajakirjanduse rambivalgusse sattunud ettevõte rassismi toetada.

      Aina laienev kodanikuõiguste liikumine oli vaid üks osa riiki tabanud tohutust kultuurimuutusest. Koos selle muutusega tuli ka elu paranemise lootus ning James ja Deloris olid ilmselgelt lootusrikkad. See oli ühtaegu erutav, samas segadusseajav ning endiselt üsna ohtlik ajastu.

      Deloris sünnitas oma teise poja Larry 1962. aastal ning kaks kuud hiljem sai ta teada, et ootab juba järgmist last. Peagi pärast seda võtsid kahekümne ühe aastane Deloris ja ta abikaasa oma pisipoja Larry ning läksid New Yorgi linnaossa Brooklynisse, kus nad elasid peaaegu kaks aastat. James sai tänu oma sõjaväelase stipendiumile kutsekooli, kus õppis hüdraulikaseadmeid ehitama, parandama ja hooldama. See oli loogiline jätk tema õhujõududes õpitule. Kolides olid nad sunnitud nendeks kaheks aastaks oma kaks vanemat last (mõlemad õrnas eas, alla viieaastased) Jordani vanavanemate juurde jätma. Hiljem märkis Deloris Jordan, et neil oli Jamesiga otsekui kaks perekonda: vanemad lapsed, kes jäid maha, ja nooremad lapsed. See tekitas ühel hetkel perekonnas märgatava lõhe.

      Kuigi pere laienemine tõi rõõmu, ei jäänud see rõõm rikkumata. Jordanid olid New Yorgis veetnud vaid paar nädalat, kui Deloris sai teada, et ta ema Inez oli ootamatult lahkunud. Kaotusvalu ja sellele järgnenud lein rusus Delorist ning seadis tema sündimata lapse tervise ohtu. Arst käskis tal nädalaks voodiravile jääda.

      „See napilt välditud nurisünnitus oli väga kole,” meenutas James Jordan aastaid hiljem.

      Delorise ja tema ema vahelised suhted olid pärast naise nooreohtu rasestumist ning abielu paranenud, kuid lahendamata probleeme oli endiselt, nagu ilmneb sageli pärast lähedase ootamatut, enneaegset surma. Delorise leina tegi veel raskemaks ta keeruline rasedus ning nende elukorraldus, elu kaugel kodust ühes rahvarohkes, võõras linnas. Michael Jordani sünd sel pühapäeval, 1963. aasta 17. veebruaril oli eriti ärev. Delorisel tekkisid tuhud natuke varavõitu, mistõttu läks ta Brooklyni Cumberlandi haiglasse, kuigi tema arst oli Manhattanis. Juba enne seda kui haiglaõed jõudsid Delorise erakorralise meditsiini osakonna kanderaamile paigutada, nägi ootamatult ilmavalgust suur limaga kaetud ja hingamisraskustes tugevakondiline titt.

      „Kui Michael sündis, arvasime alguses, et tal on midagi viga,” rääkis James Jordan aastaid hiljem väljaandele Chicago Tribune antud intervjuus. „Tal oli sündides ninaverejooks. Haigla hoidis teda vaatluse all veel kolm päeva pärast Delorise koju laskmist. Poisi nina kippus iseeneslikult verd jooksma kuni viieaastaseks saamiseni ja siis need lihtsalt lõppesid.”

      „Pärast Michaeli sündi hoidsid arstid teda küll paar päeva haiglas, et veenduda, et ta kopsudesse pole lima jäänud,” meenutas ta ema.

      Mitmes mõttes pani see sünd kuid kestnud ema leinale lõpp-punkti. „Ma olen alati öelnud, et Michaeli sünd oli nagu märk kõrgematelt jõududelt,” selgitas ta hiljem. „Veel Michaelit kandes kaotasin ma ootamatult oma ema ja poiss oli justkui Jumala kingitus. Michael oli rõõm, mille Tema mu kurva eluetapi lõpetuseks saatis.”

      Michael