Michael Jordani elu. Roland Lazenby

Nii et minu arvates on ta saavutuste taga nende tegurite kombinatsioon.”

      Jordan ise on sellest ebatavaliste juhuste jadast väga hästi teadlik. „Ajastus on ülitähtis,” leidis ta viiekümneselt oma elule tagasi vaadates.

      Kuid ajastus ja vedamine on vaid selle müsteeriumi alustalad. Spordipsühholoog George Mumford jälgis võlutult kolmekümne kahe aastase Jordani entusiastlikku treeningut. Ta oli kuulnud tema suurest võidujanust ja sellest, kui vähe ta magab, nii et psühholoog, kes oli äsja Bullsis oma tööd alustanud, oletas, et meeskonna staar on kas maniakaal-depressiivne või tal on bipolaarne häire või ehk mõlemad. „Ta oli pöörane, ta sööstis ülienergiliselt platsil siia-sinna,” meenutas Mumford treeningut. „Ma mõtlesin, et ta ei suuda lõputult nii jätkata.”

      Mumford arvas, et Jordanil oli arvatavasti mingi maniakaalses staadiumis häire. Maniakaal-depressiivsetel inimestel esineb ülienergilisi perioode, mis vahelduvad äärmiselt sügavate madalseisudega. Järgnevatel nädalatel jälgis psühholoog tähelepanelikult Jordanit, otsides tema aktiivsusperioodidele järgnevaid depressioonitunnuseid, kuid pärast mehe vaatlemist mõnda aega jõudis Mumford järeldusele, et energilisus ja äärmuslik võistlushimu on lihtsalt Jordani loomusele omased. Kuna Mumford mängis Massachusettsi ülikoolis ise samuti korvpalli ning oli Julius Ervingu korterinaaber, oli tal küllalt kogemust andekate sportlastega, aga peagi jõudis ta järeldusele, et Jordan on midagi täiesti erilist. See tippsoorituse tsoon, mille poole teised sportlased püüdlesid, oli Jordani jaoks igapäevane olek. „Michaelil oli selle saavutamiseks mingit motiivi vaja,” lisas Mumford. „Mida rohkem sul on neid hetki, mil viibid selles tsoonis, seda rohkem sa neid ihkad. Enamik inimesi ei suuda sellist taset hoida. Tema võime seda olekut leida, keskenduda, seda hoida, oli peaaegu üliinimlik. Tead, ta oli omaette nähtus.”

      Ja võistluste ajal? „Ta oli nagu orkaani kese,” ütles Mumford. „Mida ärevamaks mäng muutus, seda rahulikum ta oli.”

      Jordan õppis suurema osa oma karjääri algusaastatest, kuidas oma andeid rakendada ja meeskonnamängus kasutada, sest ennekõike vajas ta võitu. Kui tema „lendamine” oli see, mis tõi talle publiku tähelepanu, siis tema võidujanu oli see, mis aitas pealtvaatajate huvi hoida. Üsna varsti võlus publikut juba tema väsimatu energia, millega ta pani proovile kõiki ja kõike: sõprade ja sõbrataride lojaalsuse, treenerid, meeskonnakaaslaste suutlikkuse temaga mänguväljakul füüsiliselt ja vaimselt sammu pidada. Mida rohkem ta õppis, seda rohkem ta pani teisi proovile. Nende proovilepanekute tõttu sai ta tuntuks kui karm mees. Tema sõber ja meeskonnakaaslane Põhja-Carolinast, James Worthy, kirjeldas teda riiukukena.

      Jordan on ise midagi sarnast öelnud. „Ma võin liiga karm olla,” tunnistas ta 1998. aastal.

      Enamjaolt pani ta iseennast proovile.

      Paistis, et ta avastas selle saladuse oma võistluskarjääris üsna varakult: mida suurema surve alla ta iseennast pani, seda paremini sai ta raskustest jagu.

      See kõik kokku tekitas keerulise olukorra.

      Chicago Bullsi kauaaegne abitreener Tex Winter, kes töötas koos Jordaniga kauem kui ükski teine treener, on öelnud, et oma kuuekümne aasta kestel korvpallis pole ta Jordanist keerukamat tegelast kohanud. „Isiksusena on ta omaette nähtus, ausõna,” ütles Winter tema kohta nende koostöö lõpusirgel. „Ma pole arvatavasti küllalt tark, et mõista kõike, mis Michaelit tegutsema ajendab, mis temast tema teeb. Ma usun, et suudan teda võrdlemisi hästi analüüsida, aga ta on paljuski müsteerium ja selleks jääb ta arvatavasti igavesti, isegi iseenda jaoks.”

      See iva jõudis kohale ka paljudele fännidele 2009. aastal Jordani vapustava kõnega, mille ta pidas korvpalli kuulsuste halli nimetamise puhul. Tal oli teravaid sõnu paljude tähtsate isikute kohta, kes olid mõjutanud ta karjääri – kaasa arvatud Põhja-Carolina treener Dean Smith. Endised kolleegid, spordikommentaatorid ning fännid olid Jordani kõne järel jahmunud ja kohkunud. Ta polnudki see, kelleks nad olid teda pidanud tema algusaastatel, mil ta kuvand oli nii täiuslik.

      Nad arvasid, et nad teavad, kes ta on. Nad eksisid.

      I OSA

       CAPE FEAR

      1. PEATÜKK

       HOLLY SHELTER

      Korvpallijumal, nagu teda hiljem fännid üle maailma kutsusid, sündis Brooklynis, sellisel kõledal 1963. aasta veebruarikuu pühapäeval, mis pani kümnekorruselise Cumberlandi haigla ümbruses kanalisatsioonikaaned aurama. Korvpalliguru Howard Garfinkelile meeldis hiljem sellele osutada, sest selle spordisangareid austava linna samas haiglas sündisid ka vennad Albert ja Bernard King, tehes selle legendaarseks asutuseks.

      Vaatamata Brooklynis sündimisele sai Jordani erakordne elu tõuke hoopis mujal ja muul ajal, natuke enne kahekümnenda sajandi vahetust, seoses tema vaarisa sünniga Põhja-Carolina rannikutasandikul.

      Tol ajal paistis kõikjal surm valitsevat. Sel oli oma lehk, mis hiilis igal hommikul ülesvoolu ja hapendas soolalõhnast õhku. Kajakad kisasid nagu surmakuulutajad sealsetes väikestes pilpakülades, kus keegi ei saanud ellujäämist iseenesestmõistetavana võtta. Just siin algab tegelikult Michal Jordani elulugu – pisikeses hütis mustava jõe kaldal, mis vonkleb männimetsade ja soode vahel, kus vargsi tehti puskarit ning kõige selle kohal hõljus salapära nagu halli sambla tordid puuokstel.

      Aasta oli 1891, vaid kakskümmend kuus suve oli möödunud Ameerika kodusõjaga kaasnevast vägivallast ja segadusest. Siin oli Penderi maakonna väike jõeäärne külake nimega Holly Shelter, ligi 50 kilomeetrit Wilmingtoni linnast loodes või 60 kilomeetrit, kui parvetada mööda Northeast Cape Feari jõge, nagu Jordani esivanemad sageli liikusid. Külake sai oma nime väidetavalt selle järgi, et revolutsiooni ajal otsisid sõdurid kõledate talveööde ajal astelpõõsaste (ing k holly tree) all varju. Siinne jõeasula piirneb sooaladega, mis orjuse aegu pakkus varju teist sorti inimestele, põgenenud orjadele. Üks piirkonna hiiglaslikest istandustest kuulus väidetavalt ühele valgenahalisele Georgia jutlustajale, kelle nimi oli Jordan. Pärast orjuse kaotamist jõudsid paljud vabastatud orjad Holly Shelterisse. „Nad asustasid soo,” selgitas Walter Bannerman, Jordani kauge sugulane. „Holly Shelter polnud midagi muud kui soo.”

      Üsna pea muutsid selle ajastu raskused külakese nime sisutühjaks, sest kuskil polnud enam võimalik varju leida.

      See oli ka esimene tähelepanuväärne asi seoses ühe vastsündinud poisiga.

      Ta tuli ilmale tüüpilisel lämmataval juuni päeval 1891. aastal pärast üht järjekordset rannikut tabanud tormi, mis nii sageli jõe ääres elavaid inimesi nahutas. Koronerid täheldasid hämmastavalt palju surnultsünde ja vastsündinute surmasid nendes hüttides – neid oli nii palju, et perekonnad viivitasid lastele nime panemisega sageli päevi, lausa nädalaid. See lapsuke aga oli vägagi hea tervise juures, millest andis tunnistust ta vali, ema ärkvele ehmatav kisa – täpselt samamoodi nagu aastaid hiljem sundis tema sügav kontrabass rahutu kuueaastase lapselapselapse Michaeli kuulama ja kuuletuma.

      Segregatsiooniseaduste ja valge rassi ülemvõimu kehtestav poliitika käis üle Põhja-Carolina sellise raevukusega, et selle mõju võis tajuda veel ammu pärast seda, kui seadused ise olid unustusse vajunud. Selles igapäevase julmuse maailmas elas Michael Jordani vanavanaisa rusuvas vaesuses, keset pidevat rassismi. Hullem veel oli halastamatu vikatimees, kes viis talt lähedased ja sõbrad ja sugulased, valimatult, tittedest ja pisitüdrukutest toekate noormeesteni. Vikat niitis nendes rannakülades kõiki, sageli täies elujõus.

      Kuid see kõik oli pisipoisil alles ees. Poisi sündimise päeval 1891. aasta juunis oli ta kahekümne ühe aastasel emal Charlotte Handil omad probleemid, sest ta polnud abielus poisi isaga, Dick Jordani nimelise mehega. Abielu oli selles pilpaküla maailmas natuke võõras mõiste, kuna Põhja-Carolina seadused olid pikka aega lisaks muudele õiguste ja võimaluste piirangutele keelanud ka orjade abielud. Osariigi seadused olid olnud eriti julmad, lubades näiteks orjapidajatel karistada neile kuuluvaid sõnakuulmatut noormeest kastreerimisega.

      Nendel