Taevasselend. Brandon Sanderson

parimad piloodid Võitlejate Kaitsevägedes. Me võitleme nii hästi, et krellide nutulaul kostab taevasse nagu suits matusetuleriidal, nad karjuvad meeleheitest, kui meid näevad!”

      Rig kallutas pead.

      „Kas soolasin pisut üle?” küsisin.

      „Kuidas sa niisuguste asjade peale tuled?”

      „Kõlab nagu miski, mida Beowulf võiks ütelda.”

      Rodge asus uuesti õppima, ja ma tõenäoliselt oleksin pidanud temaga ühinema. Siiski ei suutnud ma enam tuupida, asju mehaaniliselt pähe toppida. Tahtsin, et väljakutse lihtsalt saabuks.

      Meil oli täna veel üks loeng, õnnetuseks. Kuulasin umbes tosina õpilase lobisemist, kuid polnud sellises meeleolus, et nende rumalust taluda. Selle asemel leidsin, et kõnnin ringi nagu puuriloom, kuni märkasin, et Mrs. Vmeer tuli minu poole koos Alfiriga, sanitaartöötajaga.

      Mrs. Vmeer kandis ererohelist seelikut, kuid hõbedane kadetimärk ta pluusil näitas ta tõelisi saavutusi. See tähendas, et ta oli piloodieksami ära teinud. Ta pidi olema lennukooli pooleli jätnud – muidu oleks märk olnud kuldne –, kuid see polnud ebatavaline. Siin Tulekoopas oli isegi kadetimärk suur saavutus. Mrs. Vmeeril olid erilised riided ja toidujaotusprivileegid.

      Ta polnud halb õpetaja – ta ei kohelnud mind eriti teistmoodi kui teisi õpilasi, ja ta vaatas mind harva kurja pilguga. Ta meeldis mulle teatud viisil, isegi kui ta tütar oli pimeduseolend, kes oli väärt ainult seda, et teda tappa ja tema laibast nõiajooke teha.

      „Spensa,” ütles Mrs. Vmeer. „Kodanik Alfir tahab sinuga rääkida.”

      Valmistusin küsimusteks mu isa kohta. Kõik tahtsid neid alati esitada. Kuidas oli elada argpüksi tütrena? Kas ma soovisin, et saaksin selle eest peitu pugeda? Kas ma olin kunagi kaalunud perekonnanime vahetust? Inimesed, kes pidasid end kaastundlikeks, esitasid alati selliseid küsimusi.

      „Kuulsin, et sa oled palju ringi rännanud,” ütles Alfir.

      Avasin suu, et vihaselt vastu kähvata, siis hammustasin huulde. Mida?

      „Sa käid väljas koobastes,” jätkas ta, „küttimas?”

      „Hm, jah,” vastasin. „Rotte.”

      „Me vajame sinusuguseid inimesi,” ütles Alfir.

      „Sanitaarvägedes?”

      „Paljud masinad, mida teenindame, asuvad kaugetes koobastes. Me korraldame nendeni ekspeditsioone ja vajame selleks tugevaid inimesi. Kui tahad tööd, siis ma pakun seda sulle.”

      Tööd. Sanitaarvägedes?

      „Minust saab piloot,” pahvatasin.

      „Piloodieksam on raske,” sõnas Alfir meie õpetaja poole vaadates. „Paljud ei tee seda ära. Ma pakun sulle kindlat paika meie hulgas. Kas oled kindel, et ei taha seda kaaluda?”

      „Ei, tänan.”

      Alfir kehitas õlgu ja lahkus. Mrs. Vmeer vahtis mind hetkeks, siis raputas pead ja läks järgmist lektorit tervitama.

      Taganesin vastu seina ja panin käed vaheliti. Mrs. Vmeer teadis, et minust saab piloot. Miks ta arvas, et selle pakkumise vastu võtan? Alfir poleks minust midagi teadnud, kui Mrs. Vmeer poleks talle rääkinud, nii et mis siin lahti oli?

      „Nad ei lase sul piloodiks saada,” ütles üks hääl minu kõrvalt. Vaatasin ja nägin – hilinenult –, et olin Dia kõrvale juhtunud. Tumedajuukseline tüdruk istus põrandal, vastu seina nõjatudes. Miks ta teistega vestlemas polnud?

      „Neil pole valikut,” vastasin. „Igaüks võib piloodi eksamit teha.”

      „Igaüks võib seda teha,” ütles Dia. „Kuid nemad otsustavad, kes läbi saab. Ja see pole alati õiglane. Esimeste Kodanike lapsed saavad automaatselt sisse.”

      Vaatasin seinal olevat joonistust Esimestest Kodanikest. Need olid kõigis klassiruumides. Jah, ma teadsin, et nende lapsed saavad automaatselt lennukooli sisse. Nad väärisid seda, kuna nende vanemad olid võidelnud Alta lahingus.

      Vormiliselt oli seda ka mu isa – kuid ma ei lootnud, et see mind aitaks. Siiski oli mulle alati räägitud, et head eksamitulemused võivad lennukooli viia igaühe, hoolimata sellest, kes ta on. Võitlejate Kaitseväed – VKV – ei hoolinud, kes sa olid, nii kaua kui lennata oskasid.

      „Ma tean, et nad ei pea mind Esimese tütreks,” ütlesin. „Aga kui eksami ära teen, saan läbi. Just nagu kõik teised.”

      „Selles asi ongi, tobu. Sa ei saa läbi, mis ka ei juhtuks. Kuulsin, kuidas mu vanemad sellest eile õhtul rääkisid. Admiral Raudsoomus andis käsu sind mitte vastu võtta. Sa ei saa ometi arvata, et nad lasevad Jälitaja tütrel VKVs lennata, kas pole?”

      „Valetaja.” Tundsin, kuidas mu nägu vihahoos külmaks läks. Ta püüdis mind jälle mõnitada, et ma karjuma hakkaksin.

      Dia kehitas õlgu. „Ise näed. Minu jaoks pole sellel tähtsust – mu isa sai mulle juba töö juhtimisstaabis.”

      Kõhklesin. See ei sarnanenud tema tavaliste solvangutega. Sel polnud sama õelat torget, seda lõbutseva mõnituse tunnet. Ta… tõesti paistis mitte hoolivat sellest, kas ma teda usun.

      Astusin üle ruumi sinna, kus Mrs. Vmeer vestles uue loengupidajaga, naisega Vetikavaatide Vägedest.

      „Me peame rääkima,” ütlesin talle.

      „Üks hetk, Spensa.”

      Seisin seal, tungides vahele nende vestlusele, käed rinnal, kuni viimaks Mrs. Vmeer ohkas ja tõmbas mu kõrvale. „Mis lahti on, laps?” küsis ta. „Kas oled uuesti kaalunud kodanik Alfiri lahket pakkumist?”

      „Kas admiral ise andis käsu, et ma ei tohi piloodieksamit ära teha?”

      Mrs. Vmeer pilutas silmi, siis pöördus ja vaatas oma tütre poole.

      „Kas see on tõsi?” küsisin.

      „Spensa,” sõnas Mrs. Vmeer uuesti minu poole vaadates. „Sa pead aru saama, see on väga delikaatne küsimus. Su isa kuulsus on…”

      „Kas see on tõsi?”

      Mrs. Vmeer surus huuled kriipsuks ega vastanud.

      „Siis olid kõik need jutud valed?” küsisin. „Need jutud võrdsusest ja et ainult oskused loevad? Et leiad oma õige koha ja jääd sinna tööle?”

      „See on keeruline,” vastas Mrs. Vmeer. Ta tasandas häält. „Tead, miks sa ei võiks homsele eksamile mitte tulla, et säästa kõiki piinlikkusest? Tule minu juurde ja me otsime sulle sobiva töö. Kui mitte sanitaarväed, siis ehk jalavägi?”

      „Nii et seisan terve päeva valvepostil?” ütlesin üha valjeneva häälega. „Ma pean lendama. Ma pean end tõestama!”

      Mrs. Vmeer ohkas, siis raputas pead. „Mul on kahju, Spensa. Kuid seda ei saa kunagi juhtuda. Soovin, et üks meie õpetajatest oleks olnud küllalt vapper, et vabastada sind sellest eksiarvamusest, kui olid noorem.”

      Sel hetkel varises kõik mu ümber kokku. Unistuste tulevik. Hoolikalt kujutletud väljapääs mu naeruväärsest elust.

      Valed. Valed, mida osa minust oli juba kahtlustanud. Muidugi ei lase nad mul eksamit ära teha. Muidugi olin ma liiga suureks häbiplekiks, et mind lendama lubada.

      Tahtsin raevutseda. Tahtsin kedagi lüüa, midagi puruks peksta, karjuda, kuni mu kopsud verd jooksevad.

      Selle asemel lahkusin klassiruumist, mind saatmas teiste õpilaste naervad pilgud.

      3

      Pagesin vaikseisse koobastesse. Ma ei julgenud oma ema ja vanaema juurde tagasi minna. Ema oleks kahtlemata õnnelik – ta oli kaotanud krellidele oma abikaasa ega tahtnud, et mind sama saatus tabaks. Vanaema… tema ütleks, et peaksin vastu hakkama.

      Aga kuidas vastu hakkama? Sõjavägi ise ei tahtnud mind.

      Tundsin end täiesti lollina. Kogu selle