Taevasselend. Brandon Sanderson

ütles vanaema. „Las ma räägin sulle homme jälle Sun Tzust, kõigi aegade suurimast väejuhist. Ta õpetas, et positsioon ja ettevalmistus võidab sõdu – mitte mõõgad või odad. Suur mees, see Sun Tzu. Ta oli su esivanem, kas tead.”

      „Ma eelistaksin Tšingis-Khaani,” ütlesin.

      „Türann ja koletis,” sõnas vanaema, „kuid jah, Suure Khaani elust on mõndagi õppida. Aga kas ma olen sulle kunagi rääkinud kuninganna Boudiccast, vaprast roomlaste vastu võitlejast? Ta oli sinu…”

      „Esivanem?” küsis ema, ronides maja seina vastas olevast redelist üles. „Ta oli briti kelt. Beowulf oli rootslane, Tšingis-Khaan mongol ja Sun Tzu hiinlane. Ja nad kõik peaksid olema mu tütre esivanemad?”

      „Kogu Vana Maa on meie pärandus!” ütles vanaema. „Sina, Spensa, oled sõdalaste soost, mis ulatub aastatuhandete kaugusele, tõeline Vana Maa ja selle parima vere pärija.”

      Ema pööritas silmi. Ta oli kõik, mida ma ei olnud – pikk, ilus, rahulik. Ta märkas rotte, kuid siis vaatas mind, käed vaheliti. „Ta võib olla sõdalaste soost, kuid täna jääb ta kooli hiljaks.”

      „Ta on koolis,” ütles vanaema. „Väga tähtsas.”

      Tõusin, kaltsuga käsi pühkides. Ma teadsin, kuidas Beowulf suutis koletistele ja draakonitele vastu astuda… aga kuidas ta suutis oma emale vastu hakata, kui pidi kooli minema? Kehitasin äraootavalt õlgu.

      Ema põrnitses mind. „Ta suri, kas tead,” ütles ta. „Beowulf suri selle draakoniga võideldes.”

      „Ta võitles viimase jõuraasuni!” ütles vanaema. „Ta võitis selle elaja, kuigi tasus selle eest eluga. Ja ta tõi oma rahvale seninägematut rahu ja rikkust! Kõik suured sõdalased võitlevad rahu nimel, Spensa. Pea seda meeles.”

      „Vähemalt,” ütles ema, „võitlevad nad iroonia nimel.” Ta vaatas uuesti rotte. „Tänan. Aga hakka nüüd minema. Kas sul pole homme mitte piloodieksam?”

      „Olen eksamiks valmis,” vastasin. „Täna ma õpin vaid asju, mida mul pole vaja teada.”

      Ema vahtis mind järeleandmatult. Iga suur sõdalane taipab, kui on alla jäänud, nii et kallistasin vanaema ja sosistasin: „Tänan.”

      „Sõdalase hing,” sosistas vanaema vastu. „Pea meeles oma õppetunde. Kuula tähti.”

      Naeratasin, siis lahkusin ja pesin end ruttu enne kooliminekut, kus ma lootsin, et on õppeaasta viimane päev.

      2

      „Palun rääkige meile, mida te sanitaarvägedes teete, kodanik Alfir?” Mrs. Vmeer, meie tööõppe instruktor, noogutas julgustavalt mehele, kes klassi ees seisis.

      Kodanik Alfir ei sarnanenud minu kujutlusega sanitaartöölisest. Kuigi ta kandis töölise kombinesooni ja paari kummikindaid, oli ta tegelikult kena: nelinurkne lõug, jämedad käsivarred, tihedalt istuvast kraest välja paistvad rinnakarvad.

      Võisin teda peaaegu Beowulfina ette kujutada. Kuni ta rääkima hakkas. „Noh, me peamiselt kõrvaldame süsteemis ummistusi,” ütles ta. „Puhastame seda, mida me kutsume mustaks veeks – see on enamjaolt inimeste jäägid –, nii et see võiks tagasi tootmisse voolata, kus masinavärk selle vastu võtab ja tekitab samaaegselt vett ja kasulikke mineraale.”

      „See sobiks sulle hästi,” sosistas Dia minu poole nõjatudes. „Jääkide puhastamine? See on ju edasiminek võrreldes argpüksi tütrega.”

      Ma ei saanud teda kahjuks lüüa. Mitte ainult sellepärast, et ta oli Mrs. Vmeeri tütar, vaid et ma olin juba kaklemise eest hoiatuse saanud. Veel üks hoiatus võis takistada mul eksamile minekut. Mis oli rumal. Kas nad ei tahtnudki, et pilootidest saaksid head võitlejad?

      Istusime väikeses ruumis põrandal. Meil polnud seekord kirjutuslaudu; teine instruktor oli need endale nõudnud. Tundsin end nagu nelja-aastane, kellele juttu ette loetakse.

      „See võib mitte tunduda kuulsusrikkana,” sõnas Alfir. „Aga ilma sanitaarvägedeta poleks kellelgi meist vett. Piloodid ei saa lennata, kui neil pole midagi juua. Mitmes mõttes on meie töö koobastes kõige suurema tähtsusega.”

      Kuigi mulle mõni loeng meeldis, olin neid küllalt kuulanud. Ventilatsiooniväe töölised olid nädala algusepoole öelnud, et nende töö oli kõige tähtsam. Nagu olid ehitusvägede töölised öelnud üks päev enne neid. Nagu ka sepikoja töölised, puhastusteenindajad ja kokad.

      Neil kõigil oli peaaegu sama jutt. Midagi sellest, kuidas me kõik oleme tähtsad osakesed krellidega võitlevast masinavärgist.

      „Iga töö koopas on elutähtis osa masinavärgist, mis meid elus hoiab,” ütles Alfir, nagu oleks mu mõtteid kuulnud. „Me ei saa kõik olla piloodid, kuid üks töö pole tähtsam kui teine.”

      Järgmisena ütleb ta midagi oma koha teadmisest ja käskude täitmisest.

      „Meiega ühinedes te peate suutma ettekirjutusi täita,” sõnas mees. „Te peate andma oma osa, hoolimata sellest, kui tähtsusetu see paista võiks. Pidage meeles, kuulekus on vaprus.”

      Sain aru ja teatud määral nõustusin temaga. Piloodid ei saa sõjas hakkama ilma vee, toidu või sanitaarteenusteta.

      Kuid selliste tööde tegemine tundus ikkagi rutiinsena. Kus oli säde, kus energia? Me pidime olema Võitlejad. Me olime sõdalased.

      Klass plaksutas viisakalt, kui kodanik Alfir lõpetas. Akna taga kõndis veel töölisi sirgjooneliste, geomeetriliste kujude all. Vahel tundus, nagu me polekski sõjamasin, vaid pigem kell, mis mõõtis aega, kui kaua vahetused kestsid.

      Õpilased tõusid vaheajale minnes ja ma sammusin eemale, enne kui Dia oma järjekordse vaimukuse viskab. See tüdruk oli püüdnud mulle terve nädala probleeme tekitada.

      Selle asemel lähenesin õpilasele ruumi tagaosas – kiitsakale punasejuukselisele poisile. Ta oli pärast loengu läbisaamist otsekohe raamatu avanud.

      „Rodge,” ütlesin. „Rigmarole2!”

      Ta vaatas üles oma hüüdnime, kutsungi peale, mille olime talle valinud selleks ajaks, kui ta piloodiks saab. „Spensa! Millal sa siia jõudsid?”

      „Keset loengut tulin. Sa ei märganud?”

      „Kordasin mõttes lennuskeemide nimekirju. Neetud. Ainult üks päev jäänud. Kas sa pole närvis?”

      „Muidugi mitte. Miks ma peaks närvis olema? See on käkitegu.”

      „Ma pole kindel, kas minu jaoks on.” Rodge vaatas tagasi oma õpikusse.

      „Kas sa teed nalja? Sa tead peaaegu kõike, Rig.”

      „Sa peaksid mind vist Rodge’iks kutsuma. Ma mõtlen, et me pole veel hüüdnimesid ära teeninud. Mitte enne, kui eksami ära teeme.”

      „Mida me kindlasti teeme.”

      „Aga mis siis, kui ma pole õigeid materjale õppinud?”

      „Viis põhilist pöördemanöövrit?”

      „Järsk tagasipööre,” ütles ta otsekohe, „Ahlstromi silmus, paarislibastus, ületiiva korgitser, ja Imbani pööre.”

      „VKV g-jõu hoiatavad piirnormid erinevatel manöövritel?”

      „Kümme g-d tõusul või külgkaldes, viisteist g-d edasiminekul, neli g-d laskumisel.”

      „Mootori tüüp Poco hävitajal?”

      „Missugusel versioonil?”

      „Praegusel.”

      „A-19. Jah, ma tean seda, Spensa – aga mis siis, kui eksamil pole neid küsimusi? Mis siis, kui seal on midagi, mida me ei õppinud?”

      Tema sõnade peale tundsin kerget kahtlusekübet. Praktika käigus muutus piloodieksami tegelik sisu iga aastaga. Olid alati küsimused mootorite, hävitaja osade

2

Rigmarole – mõttetu sõnamulin, jabur jutt, loba, luiskamine (ingl k).