Taevasselend. Brandon Sanderson

end eriti rumalana. Siiski sundisin end tõusma, heitsin koti üle õla ja suurendasin käevõru valgust. Vari sööstis minema ja ma järgnesin, ainult pisut longates. Ehk leian siit teise väljapääsu.

      Tõstsin käevõru õhku ja valgustasin koobast. Mu valgus peegeldus tagasi mingilt asjalt minu ees. Metall? Ehk üks neist veetorudest?

      Suundusin selle poole, ja mu ajul võttis hetke aru saamiseks, mida ma näen. Seal, varjatult koopanurgas – prügi ümberringi – oli kosmoselaev.

      4

      See oli sõjalaev.

      Iidne, mulle täiesti tundmatu ehitusega. Sellel oli laiem tiivaulatus kui VKV laevadel, ja see oli ebaühtlase W kujuline. Sirged, teravad tiivad, raamimas keskel olevat vana, tolmuga kaetud juhikabiini. Tõusurõngas – mis tähelaevu tõstma pidi – oli maetud laeva alla prügi sisse, kuid selle järgi, mis ma nägin, paistis see tervena.

      Hetkeks unustasin eksami. Tähelaev.

      Kui kaua see oli siin olnud, et jõuaks nii palju prügi ja tolmu selle ümber koguneda? Üks tiib oli peaaegu maha painutatud, tõenäoliselt koopavaringul, ja tagumised mootorid olid kõvasti kahjustatud.

      Ma ei tundnud mudelit ära. See oli uskumatu. Ma teadsin iga VKV mudelit, iga krellide laeva, ja rändavate inimklannide kaubalaevade konstruktsioone. Olin isegi uurinud vanu laevu, millega olime lennanud esimestel dekaadidel pärast Detritusele maandumist.

      Võisin igaüht neist praktiliselt une pealt kirjeldada, mälu järgi nende siluette joonistada. Kuid ma polnud seda konstruktsiooni kunagi varem näinud. Pillasin oma koti ja ronisin – ettevaatlikult – üles mööda tiiba, mis oli maha paindunud.

      Mu käevõru tekitas valgust, kui mu saapad kraapisid maha korbastunud tolmu, paljastades kriimustatud metallpinna. Laeva parem külg oli eriti ära mõlgitud.

      See tegi siia hädamaandumise, mõtlesin. Kaua aega tagasi.

      Ronisin üles ringikujulise juhikabiini lähedal, millel oli läbipaistev – tõenäoliselt fusioonplastikust – kuppel, mis oli märkimisväärselt puutumata. Kunagi oli laevas olnud piisavalt elektrit, et kabiin oleks hõlpsalt avanenud, kuid ma leidsin manuaalse avamispaneeli just sealt, kust ma ootasin seda olevat. Pühkisin tolmu maha ja avastasin tähed – inglise keeles. Need ütlesid, et see on katuse avariiolukorras avamiseks.

      Nii et see laev oli inimeste oma. See pidi siis olema vana. Tõenäoliselt sama vana nagu masinavärk ja prügikiht.

      Lõgistasin avamiskangi vähimagi tagajärjeta. See oli kinni kiilunud. Panin käed puusa ja kaalusin selle purukslöömist – kuid see paistis häbiväärsena. See oli antiikne, selline asi, mis kuulus pjedestaalile Tulekoopa laevamuuseumis, kus me hoidsime au sees mineviku sõjamehi. Kuid kabiinis polnud skeletti, nii et kas oli piloot pääsenud või oli see laev olnud siin nii kaua, et isegi kondid olid tolmuks muutunud.

      Hästi, käitugem sellega õrnalt. Ma võisin olla õrn. Olin kirjeldamatult õrn. Lihtsalt kogu aeg.

      Kinnitasin ühe oma valgusköie otsa sissepääsuhoova külge, siis kõndisin laeva tagaosas asuva kivihunniku juurde, kus kinnitasin teise otsa kalju külge. See eraldas energiaköie täielikult käevõrust, mis lakkas helendamast. Köis võis toimida tunni või kaks oma energiaallikast eraldatult, kuid hoidis vabaks pääsnuna kinni nii ühest kui teisest otsast.

      Heitsin selili, seadsin end vastu seina ja tõukasin kivi jalaga. See hakkas mööda prügi alla veerema ja niipea, kui kuulsin kabiini poolt lõksatust, eraldasin koputusega valgusköie. Helendav köis vabastas mõlemad otsad ja kadus uuesti käevõru sisse.

      See tehtud, ronisin tagasi ja leidsin, et hoob ongi tagasi tõmmatud ja iidne kabiin avanenud. Lükkasin aukartlikult varikatuse täiesti lahti, saates kummalegi poole tolmupööriseid. Sisemus paistis äärmiselt hästi säilinud olevat. Tõepoolest, kui ma kabiini libisesin, leidsin, et iste on jäik, kuid nahk polnud pragunenud ega lagunemas.

      Sarnane juhtimissüsteem, mõtlesin, vasak käsi juhtimiskangil, parem käsi kontrollsfääril, sõrmed valtsisoontel. Olin istunud muuseumis järeletehtud juhikabiinides, kuid mitte kunagi tõelises laevas.

      Pistsin käe taskusse ja kobasin oma isa märki, mille olin enne tunnelitesse seiklema minekut peidukohast välja võtnud. Tõstsin selle üles, lastes sel särada mu käevõru kumas. Kas oli mu isa just niimoodi tundnud seda meeldivat tunnet – et see on õige –, kui ta juhikabiinis istus? Mida ta arvaks, kui teaks, et ta tütar veetis aega rotte küttides? Et ta oli siin tolmuses koopas, selle asemel et piloodieksamit sooritada?

      Et ta põgenes ega võidelnud?

      „Ma pole alla andnud!” ütlesin. „Ma ei põgenenud!”

      Või… noh, põgenesin küll. Kuid mida muud ma teha sain? Ma ei saanud võidelda terve süsteemiga. Kui admiral Raudsoomus ise – VKV ülem – ei tahtnud mind sõjaväkke, siis ma ei saa midagi teha.

      Viha hoovas minus. Masendus, raev. Viha VKV vastu, kuidas nad olid mu isa kohelnud, viha oma ema ja õpetajate – iga täiskasvanu vastu, kes olid lasknud mul unistada, ise tõenäoliselt tõde teades.

      Sulgesin silmad ja võisin peaaegu tunda laeva mootori jõudu enda taga. Võisin peaaegu tunnetada g-jõudude tõmmet, kui pööret võtan. Karge, puhta õhu lõhna, mida ülemistes atmosfäärikihtides kabiini pumbati.

      Tahtsin tunda seda rohkem kui midagi muud. Aga kui silmad avasin, olin tagasi tolmuses, lagunevas, iidses jäänukis. Ma ei saa kunagi lennata. Nad saadaksid mu minema.

      Üks hääl hakkas mu alateadvuses sosistama.

      Mis siis, kui ka see on test?

      Mis siis, kui nad tahtsid näha, mida ma teen? Neetud, mis siis, kui Mrs. Vmeer valetas? Mis siis, kui olin ära jooksnud mitte millegi pärast – või veel hullem, mis siis, kui olin just tõestanud, et olingi argpüks, just nagu kõik väitsid, et mu isa oli olnud?

      Vandusin, vaadates kella oma valgusköie käevõrul. Neli tundi. Mul oli neli tundi eksamini. Kuid ma olin veetnud peaaegu kogu päeva ringi rännates. Polnud kuidagi võimalik õigeaegselt tagasi Tulekoopasse jõuda. Või oli?

      „Püüa tähti, Spensa,” sosistasin.

      Ma pidin proovima.

      5

      Paiskusin eksamiruumi nagu täiskäigul sööstev sõjalaev.

      Ma katkestasin pikka vanemat naist valges admiralivormis. Tal olid lõuani ulatuvad hõbedased juuksed ja ta kortsutas kulmu, kui ukseavas järsult peatusin. Siis langes ta pilk seinal rippuvale kellale.

      Minutiosuti tegi just viimase nõksatuse. Täpselt kell kaheksa.

      Ma olin jõudnud. Olin higine ja räpane, dressid närused ja plekilised mu lähedast kokkupuutest kosmoseprügiga. Kuid ma olin jõudnud.

      Keegi ei öelnud sõnagi ruumis, mis asus valitsusehoones Tulekoopa keskosas – pinnale viivate liftide lähedal. Tuba oli kirjutuslaudu täis; seal pidi olema umbes sada noorukit. Ma tõesti ei teadnud, et Võitlejate koobastes oli nii palju seitsmeteistaastasi, ja seal olid ainult need, kes tahtsid piloodieksamit sooritada.

      Sel hetkel vahtisid nad kõik mind. Hoidsin pead püsti ja püüdsin teeselda, et kõik on täiesti tavapärane. Õnnetuseks oli ainus vaba koht, mida märkasin, otse hõbedaste juustega naise ees.

      Kas ma tundsin teda? See nägu…

      Neetud.

      See polnud lihtsalt mõni laevastikuülem, see oli Judy Ivans, „Raudsoomus” ise. Ta oli Esimene Kodanik ja VKV ülem, nii et ma olin näinud ta nägu sadadel maalidel ja kujudel. Ta oli tegelikult kõige tähtsam isik maailmas.

      Lonkasin veidi, kui hakkasin selle koha poole liikuma ja tema ette istusin, püüdes mitte oma piinlikkustunnet välja näidata – või oma valu. Kogu tee joostes olin paljudes hullumeelsetes kohtades oma valgusköie abil läbi koobaste ja tunnelite allapoole sööstnud. Mu musklid protesteerisid selle pingutuse pärast ja mu paremat jalga haaras kramp otsekohe,