Taevasselend. Brandon Sanderson

meeldis mind ootama panna.

      Iga päev. Iga neetud päev.

      Viimaks astus Aluko kõrvale ja hakkas kahtlustavalt mu kotti läbi otsima.

      „Missugust salakaupa sa ootad, et linna smugeldan?” küsisin temalt. „Munakivisid? Sammalt? Ehk kive, millega su ema loopida?”

      Ta vahtis mu oda, nagu imestades, kuidas mul oli õnnestunud püüda kaheksat rotti nii lihtsa relvaga. Noh, las imestab. Viimaks viskas ta koti mulle tagasi. „Lase jalga, argpüks.”

      Pea vastu. Ajasin pea püsti. „Ühel päeval,” ütlesin, „sa kuuled mu nime ja su silmadesse tulevad tänupisarad, kui sa mõtled, kui väga sul vedas, et olid kunagi tundnud Jälitaja tütart.”

      „Parema meelega unustan, et olen üldse kunagi sind tundnud. Lase jalga.”

      Ajasin pea püsti ja kõndisin Tulekoopasse, suundudes Tööstuse Kuulsusrikka Arengu poole, nagu meie naabruskonda kutsuti. Parajasti oli vahetuste üleandmine ja ma möödusin töölistest, kes kandsid eri värvi tunkesid, iga värv näitamas nende tegevusala suure masina juures, mis olid hädavajalikud Võitlejate Liidu elus – ja sõjas krellidega. Sanitaartöölised, koristajad, vetikavaatide spetsialistid.

      Nende hulgas polnud muidugi piloote. Puhkavad piloodid olid sügavais koobastes reservis. Vahetuses viibivad piloodid elasid Altas, samas baasis, mille kaitsmisel mu isa oli surnud. Baasi ei hoitud enam saladuses, vaid pinnale oli rajatud suuri ehitisi, milles asus tosinate kaupa laevu, koos pilootide juhtimisüksuse ja treeninghoonetega. Seal hakkan ma elama alates homsest, kui olen eksami ära teinud ja kadetiks saanud.

      Möödusin Esimeste Kodanike suurest metallkujust. Sellel oli kujutatud hulk inimesi, kes hoidsid sümboolseid relvi ja sirutusid võitluspoosides taeva poole, laevad nende taga õhku kerkimas, metallsabad järel. Kuigi see kujutas neid, kes olid võidelnud Alta lahingus, polnud mu isa nende hulgas.

      Järgmise käänaku järel jõudsin meie kodu juurde; üks paljudest metallkuupidest, mis suurt keskmist kuupi ümbritsesid. Meie oma oli väike, kuid küllalt suur kolme inimese jaoks, eriti kuna ma veetsin vahel terveid päevi koobastes, küttides ja seigeldes.

      Mu ema polnud kodus, kuid leidsin vanaema katuselt, keeramas vetikavrappe, et neid meie vankrist müüa. Mu emal oli keelatud ametlikku tööd teha selle pärast, mis mu isa oletatavasti teinud oli, nii et me pidime hakkama saama, tehes midagi ebatavalist.

      Vanaema vaatas mu tulekut kuuldes üles. Ta nimi oli Becca Nightshade – mul oli sama perekonnanimi – kuid isegi need, kes teda vaevalt tundsid, kutsusid teda vanaemaks. Ta oli paar aastat tagasi peaaegu pimedaks jäänud ja ta silmad olid piimvalgeiks muutunud. Ta oli küürus ja töötas kepitaoliste kätega. Kuid ta oli ikka veel tugevaim inimene, keda teadsin.

      „Oooh,” ütles ta. „See kostab Spensa moodi! Kui palju sa täna said?”

      „Kaheksa!” Viskasin oma saagi tema ette maha. „Ja mõned on eriti paksud.”

      „Istu, istu,” ütles vanaema, lükates vrappe täis mati kõrvale. „Puhastame ja küpsetame need ära! Kui me kiiresti teeme, jõuame need valmis, et su ema saaks neid täna müüa, ja ma hakkan nahku parkima.”

      Oleksin vist pidanud kooli minema – vanaema oli selle jälle unustanud –, kuid tõesti, mis mõtet sel oli? Viimasel ajal peeti meile vaid loenguid erinevaist ameteist, mida koopas pidada. Ma olin juba valinud, kelleks ma saada tahan. Kuigi piloodieksam pidi olema raske, olime koos Rodge’iga selleks valmistunud juba kümme aastat. Saame kindlasti läbi. Nii et miks ma pidin kuulama, kui tore on olla vetikavaadi tööline või midagi sellesarnast?

      Pealegi, kuna pidin jahil käima, oli mul palju loenguid vahele jäänud, nii et ma ei sobinud teistele töödele. Hoolitsesin selle eest, et käiksin loenguis, mis puudutasid lendamist – laevade ehitus ja parandamine, matemaatika, sõjaajalugu. Kõik teised loengud, kuhu mul jõuda õnnestus, olid lihtsalt preemiaks.

      Istusin ja aitasin vanaemal rotte nülgida ja neid sisikonnast puhastada. Ta tegutses puhtalt ja tõhusalt, tunde järgi töötades.

      „Kellest sa tahaksid täna kuulda?” küsis ta, pea kummargil, silmad peaaegu kinni.

      „Beowulfist!”

      „Ah, geatide kuningast, eks? Mitte Leif Erikssonist? Tema oli su isa lemmik.”

      „Kas ta tappis draakoni?”

      „Ta avastas uue maailma.”

      „Draakonitega?”

      Vanaema itsitas. „Sulgedega maoga, mõne legendi järgi, kuid ükski lugu ei räägi, et ta oleks maoga võidelnud. Aga Beowulf oli tõesti võimas mees. Ta oli su esiisa, kas tead. Juba vana mehena tappis ta draakoni; alguses sai ta kuulsaks koletistega võideldes.” Töötasin vaikselt oma noaga, rottidelt nahka maha võttes ja neid sisikonnast puhastades, siis liha lõigates ja hautamiseks potti heites. Enamik inimesi elas vetikapastast. Tõeline liha – eriliselt valgustatud koobastes kasvatatud veistest või põrsastest – oli igapäevaseks söömiseks liiga haruldane. Nii et rotid sobisid hästi müümiseks.

      Mulle meeldis, kuidas vanaema lugusid rääkis. Ta hääl muutus vaikseks, kui koletised sisistasid, ja valjuks, kui kangelased kiitlesid. Ta sõrmed töötasid väledalt, kui ta vestis juttu iidsest viikingite kangelasest, kes taanlastele hädas appi tuli. Sõjamees, keda kõik armastasid; kes võitles vapralt, isegi suurema ja tugevama vaenlase vastu.

      „Ja siis, kui koletis oli surema hiilinud,” ütles vanaema, „rebis kangelane Grendelil käe ja õla otsast kui koletu trofee. Ta oli langenute vere eest kätte maksnud ja oma jõudu ning vaprust tõestanud.”

      Alt meie elupaigast kostis kolinat. Mu ema oli tagasi. Ma eirasin seda. „Ta rebis käe otsast paljaste kätega?” küsisin.

      „Ta oli tugev,” ütles vanaema, „ja tõeline sõjamees. Kuid ta kuulus vana rahva hulka, kes võitles käte ja mõõgaga.” Ta nõjatus ettepoole. „Sa võitled nii käteosavuse kui tarkuse abil. Kui sul on juhtimiseks tähelaev, siis sa ei pea käsi otsast rebima. Kas oled oma harjutused ära teinud?”

      Pööritasin silmi.

      „Ma nägin seda,” ütles vanaema.

      „Ei näinud.”

      „Pane silmad kinni.”

      Sulgesin silmad ja nõjatasin pea tagasi, nägu koopalae poole kõrgel üleval.

      „Kuula tähti,” ütles vanaema.

      „Ma kuulen vaid…”

      „Kuula tähti. Kujutle, et lendad.”

      Ohkasin. Ma armastasin vanaema ja tema jutte, kuid see osa tüütas mind alati. Siiski, ma püüdsin teha nii, nagu ta oli mulle õpetanud – istudes seal, pea kuklas, püüdsin kujutleda, et tungin ülespoole. Püüdsin lasta kõigel muul enda ümber kustuda ja kujutleda pea kohal eredalt säravaid tähti.

      „Tegin seda harjutust sageli koos emaga Võitleja mootoriruumides,” ütles vanaema vaikselt. „Me töötasime lipulaeval endal, lahingristlejal, mis oli suurem kui kogu see koobas. Istusin sageli ja kuulasin mootorite üminat ja midagi muud selle taga. Tähti.”

      Püüdsin teda kujutleda väikese tüdrukuna ja mingil viisil see aitas. Silmad suletud, tundsin end peaaegu heljumas. Ülespoole sirutades…

      „Meie mootorimeeskonnast,” sõnas vanaema, „olime teiste laevameeskondade keskel kummalised. Olime nende arust imelikud, kuid me hoidsime laeva liikumas. Panime seda tähtedeni sõitma. Ema sõnul tegime seda, sest me kuulsime tähti.”

      Mõtlesin… hetkeks… et ma kuulsin seal midagi. Oli see vaid mu kujutlusvõime? Kauge, puhas hääl…

      „Isegi kui meie laev oli siin hukkunud, hoidsime meie, mootorirahvas, kokku,” ütles vanaema. „Mootorimeeste klann. Kui teised ütlevad, et oled kummaline, siis sellepärast, et nad mäletavad seda ja ehk kardavad meid. See on sinu pärandus. Sõdalaste pärandus, kes on rännanud taevas ja lähevad sinna tagasi. Kuula.”

      Ohkasin