Taevasselend. Brandon Sanderson

ja ründavad.”

      „Kuidas nad meid üles leiavad?” küsisin. „Siin üleval on nii palju ruumi.” Maailm paistis palju suurema paigana, kui olin all koobastes kujutlenud.

      „Nad tunnetavad kuidagi, millal inimesed kokku kogunevad,” ütles isa. „Alati, kui koopa elanikkond liiga suureks muutub, siis krellid ründavad ja pommitavad seda.”

      Palju aastaid tagasi oli meie rahvas olnud osa kosmoselaevastikust. Krellid jälitasid meid selle planeedini, kus meie kosmoselaevad hukkusid, ja kus olime sunnitud ellu jäämiseks lõhenema. Nüüd me elasime klannidena, millest igaüks pärines mingi kosmoselaeva meeskonnast.

      Vanaema oli meile neid lugusid palju kordi rääkinud. Olime elanud siin Detritusel seitsekümmend aastat, rännates koobastes nagu nomaadide klannid, kartes kokku koguneda. Kuni praeguseni. Nüüd olime hakanud sõjalaevu ehitama ja teinud pinnale salajase baasi. Me valmistusime vastuhakuks.

      „Kus on Alta Baas?” küsisin. „Sa ütlesid, et tuleme pinnale selle läheduses. Kas see on seal?” Näitasin kahtlaste kaljude poole. „See on seal, eks? Ma tahan sõjalaevu näha.”

      Mu isa kummardus ja pööras mind umbes üheksakümmend kraadi sellest, kuhu olin näidanud. „Seal!”

      „Kus?” Uurisin pinnast, mis koosnes peamiselt vaid sinakashallist tolmust, kaljudest ja kraatritest, mille olid tekitanud prügikihist alla langenud tükid. „Ma ei näe.”

      „Nii peabki olema, Spensa. Me peame peitu jääma.”

      „Kuid te võitlete, kas pole? Kas nad viimaks ei saa teada, kust need võitlejad tulevad? Miks te baasi ei nihuta?”

      „Me peame seda siin hoidma, Tulekoopa kohal. See on suur koobas, mida sulle eelmisel nädalal näitasin.”

      „See, kus kõik need masinad olid?”

      Ta noogutas. „Tulekoopast leidsime tehaseid; seepärast saimegi tähelaevu ehitada. Me peame elama läheduses, et masinaid kaitsta, kuid me lendame ülesandeid täitma ükskõik kuhu, kus krellid alla tulevad, igasse kohta, mida nad pommitada kavatsevad.”

      „Te kaitsete teisi klanne?”

      „Minu jaoks on tähtis ainult üks klann, inimkond. Enne kui siia sattusime, olime kõik osa samast laevastikust – ja ühel päeval meenub see kõigile üksikuile klannidele. Nad tulevad, kui me neid kutsume. Nad kogunevad ja me ehitame linna ja meist saab jälle tsivilisatsioon.”

      „Kas krellid ei hakka seda pommitama?„ küsisin, kuid katkestasin teda, enne kui ta vastata jõudis. „Ei. Mitte siis, kui oleme küllalt tugevad. Mitte siis, kui jääme paigale ja neile vastu hakkame.”

      Ta naeratas.

      „Ma saan endale tähelaeva,” ütlesin. „Ma hakkan sellega lendama, just nagu sina. Ja siis ei saa keegi meie klannist minu üle naerda, sest ma olen tugevam kui nemad.”

      Isa vaatas mind hetke, enne kui rääkima hakkas. „Kas sellepärast sa tahadki piloodiks saada?”

      „Keegi ei ütle sulle, et oled liiga väike, kui oled piloot,” ütlesin. „Keegi ei arva, et oled imelik, ja keegi ei löö mind, sest mu töö on võitlemine. Nad ei pilka mind ja kõik armastavad mind.”

      Nagu nad armastavad sind, mõtlesin.

      Seepeale mu isa embas mind, mõeldes vist midagi rumalat, kuigi ma rääkisin tõtt. Kuid ma embasin vastu, sest vanematele meeldivad niisugused asjad. Pealegi oli hea tunne kellestki kinni hoida. Ehk ma poleks pidanud Verelaskjat maha jätma.

      Isa hoidis hinge kinni ja ma arvasin, et ta nutab, kuid asi polnud selles. „Spin!” ütles ta taevasse näidates. „Vaata!”

      Jälle rabas mind tohutu taevalaotus. Nii SUUR.

      Isa näitas mingit asja. Kissitasin silmi, märgates, et osa hallikasmustast taevast oli muust tumedam. Kas prügikihis oli auk?

      Sel hetkel vaatasin välja lõpmatusse. Leidsin, et värisen, nagu oleks miljard meteoriiti lähedusse langenud. Võisin näha kosmost ennast, väikeste valgete täpikestega selle sees, mis erinesid taevavalgustest. Need vilkusid ja paistsid olevat nii kaugel, nii kaugel.

      „Mis tuled need on?” sosistasin.

      „Tähed,” ütles ta. „Ma käin sageli ülal prügi läheduses, kuid ma pole peaaegu kunagi sellest läbi näinud. Selles on liiga palju kihte. Olen alati mõelnud, et kas suudaksin jõuda tähtedeni.”

      Tema hääles oli aukartust, mida ma polnud seal kunagi varem kuulnud.

      „Kas sellepärast… kas sellepärast sa lendadki?” küsisin.

      Mu isa ei paistnud hoolivat teiste klanniliikmete kiitusest. Kummalisel kombel näis ta selle üle piinlikkust tundvat.

      „Me elasime kunagi seal, tähtede keskel,” sosistas ta. „Sinna me kuulumegi, mitte koobastesse. Need lapsed, kes sind pilkavad, on sellel kaljul lõksus. Nende pead on nagu kaljust, nende südamed kaljuks muutumas. Sina vaata kuhugi kõrgemale. Kus on midagi suuremat.”

      Prügi liikus ja auk kahanes aegamisi, kuni võisin näha vaid ühtainust tähte, eredamat kui teised.

      „Püüdle tähti, Spensa,” ütles ta.

      Kindlasti saab minust ühel päeval piloot. Ma lendan sinna üles ja võitlen. Lootsin vaid, et isa jätab mõned krellid ka minu jaoks.

      Kissitasin silmi, kui midagi taevas välgatas. Kauge prügitükk, mis atmosfääri sisenedes eredalt põles. Siis langes veel üks. Siis tosinaid.

      Isa kortsutas kulmu ja sirutas oma raadio järele – väga peen asi, mis anti ainult pilootidele. Ta tõstis kivisarnase asjanduse oma suu juurde. „Siin Jälitaja,” ütles ta. „Olen pinnal. Näen, et prügi langeb Alta lähedusse.”

      „Märkasime juba, Jälitaja,” vastas naisehääl raadiost. „Radariteated saabuvad ja… Neetud. Need on krellid.”

      „Mis koopa poole nad suunduvad?” küsis isa.

      „Nad suunduvad… Jälitaja, nad suunduvad siiapoole. Otse Tulekoopa suunas. Tähed aidaku meid. Nad on baasi asukoha teada saanud.”

      Isa langetas raadio.

      „Suur krellide läbimurre,” ütles naisehääl raadiost. „Tähelepanu, see on hädaolukord. Äärmiselt suur hulk krelle on prügikihist läbi tunginud. Kõik võitlejad kuuldele. Nad suunduvad Alta poole.”

      Isa võttis mul käest. „Viime su tagasi.”

      „Nad vajavad sind!„ vastasin. „Sa pead võitlema!”

      „Ma pean viima su…”

      „Võin ise tagasi minna. Otse läbi tunnelite.”

      Isa vaatas jälle kiviprügi poole. „Jälitaja!” hüüdis uus hääl raadiost, „Jälitaja, oled sa seal?”

      „Rakats?” küsis isa, vajutades nupule ja raadiot tõstes. „Olen üleval pinnal.”

      „Sa pead Kaldele ja Kaarele aru pähe panema. Nad ütlevad, et peame põgenema.”

      Isa vandus endamisi, vajutades teist nuppu raadiol. Kostis naisehääl. „…Pole veel valmis otseseks kokkupõrkeks. Nad löövad meid puruks.”

      „Ei,” vastas teine naine. „Me peame paigale jääma ja võitlema.”

      Tosin häält hakkas ühekorraga rääkima.

      „Raudsoomusel on õigus,” ütles mu isa raadiosse ja – üllatavalt – nad kõik jäid vait. „Kui me laseme neil Tulekoobast pommitada, siis kaotame laevatehase,„ ütles isa. „Me kaotame vabrikud. Me kaotame kõik. Kui me tahame kunagi uuesti luua tsivilisatsiooni, oma maailma, siis peame neile vastu hakkama!”

      Ootasin vaikselt, hinge kinni hoides, lootes, et ta on liiga hõivatud mu minema saatmiseks. Värisesin mõttest, et tuleb lahing, kuid tahtsin ikkagi seda näha.

      „Me võitleme,” ütles naine.

      „Me