Vereteemandid. Jo Nesbo

pehme. „Me ei usu.”

      Harry avas silmad ja naeratas talle tänulikult. Anders Nygård vaatas naist kergelt hämmeldunud pilgul.

      „Tema uks ei olnud lukus, eks ole?”

      Anders Nygård noogutas.

      „Kas see ei tundunud kummaline?” küsis Harry.

      „Mitte eriti. Ta oli ju kodus.”

      „Mhm. Teie uksel on üksainus tavaline lukk ja ma panin tähele, et …”

      Ta noogutas Vibeke poole.

      „… keerasite selle lahti, kui ma tulin.”

      „Ta on meil ju paras pabistaja,” ütles Nygård ja patsutas elukaaslasele põlvele.

      „Oslo pole enam selline nagu varem,” ütles Vibeke.

      Tema pilk kohtus viivuks Harry omaga.

      „Teil on õigus,” ütles Harry. „Ja tundub, et ka Camilla sai sellest aru. Tema korteril on kahekordne turvalukk ja sees veel kett ka. Ta polnud minu meelest naine, kes oleks läinud duši alla ust sulgemata.”

      Nygård kehitas õlgu. „Äkki muukis kurjategija ukse lahti, kui Camilla duši all oli?”

      Harry raputas pead. „Turvalukke muugitakse lahti ainult filmides.”

      „Äkki oli keegi juba tema juures?” ütles Vibeke.

      „Kes siis?”

      Harry ootas vaikides. Kui ta mõistis, et kellelgi pole plaanis vaikust katkestada, tõusis ta püsti ja ütles:

      „Teid kutsutakse ülekuulamisele. Seniks aitäh.”

      Esikus pööras ta veel ringi.

      „Muide, kumb teist politseisse helistas?”

      „Mina,” ütles Vibeke. „Mina helistasin, sel ajal kui Anders käis majahoidja järel.”

      „Enne kui te ta leidnud olite? Kuidas te teadsite …”

      „See vesi, mis meile tilkus, oli verine.”

      „Jah? Kuidas te seda teadsite?”

      Anders Nygård ohkas teatraalselt ja pani käe Vibeke kaelale.

      „See oli ju punane.”

      „Jah,” ütles Harry. „Kuid peale vere võivad ka muud asjad punased olla.”

      „Võivad,” ütles Vibeke. „Aga asi ei olnud värvis.”

      Anders Nygård vaatas naist üllatunult. Too naeratas, kuid Harry pani tähele, et naine tõmbus elukaaslase käest eemale.

      „Ma elasin kunagi ühe kokaga ja me pidasime koos väikest söögikohta. Nii et ma õppisin toidu kohta nii mõndagi. Muu hulgas seda, et veri on nagu munavalge, ja kui sa kallad selle kastrulisse, milles on üle kuuekümne viie kraadine vesi, siis see hüübib ja tõmbub tükki. Täpselt nagu muna, kui see vees lõhki keeb. Kui Anders maitses neid tükke ja ütles, et need on nagu muna, sain ma aru, et see on veri. Ja et midagi tõsist oli juhtunud.”

      Anders Nygård paotas suud. Ka tema oli nüüd oma pruuni jume all kahvatuks tõmbunud.

      „Head isu,” pomises Harry ja lahkus.

      5. PEATÜKK

       Reede. Underwater

      Harry vihkas teemapubisid. Iiri pubid, topless-pubid, trendipubid, või mis kõige hirmsam – kuulsuste pubid, seinal pildid tähelepanuväärsematest püsiklientidest. Underwateri pubi teemaks oli kahtlane mereline segu sukeldumisest ja puitlaevaromantikast. Kuid neljanda pooleliitrise põhjale lähenedes otsustas Harry, et talle meeldivad rohelise mullitava veega akvaariumid, tuukrikiivrid ja nagisevast puidust kulunud moega interjöör. Oleks võinud ka hullem olla. Viimati, kui ta siin oli käinud, olid inimesed korraga püsti karanud ja hakanud igihaljaid ooperimeloodiaid laulma ning tal oli tekkinud tunne, nagu oleks elust lõpuks ometi muusikal saanud. Ta vaatas ringi ja täheldas rahulolevalt, et ükski neljast pubi külastajast ei jätnud esialgu muljet, nagu oleks neil plaanis laul üles võtta.

      „Puhkusemeeleolu, jah?” küsis ta leti taga olevalt neiult, kui too pooleliitrise ta ette asetas.

      „Kell on seitse.” Neiu andis Harryle tagasi sajast, mitte kahesajast, millega mees oli maksnud.

      Oleks ta saanud, oleks ta Schrøderisse läinud. Kuid tal oli õrn aimus, et on seal soovimatu isik, ja tal polnud närvi õnne katsuda. Mitte täna. Talle meenusid jupid teisipäevastest sündmustest. Või oli see kolmapäeval? Keegi oli hakanud urgitsema selle kallal, kui ta oli telekas esinenud ja temast oli räägitud kui Norra politsei kangelasest, sest ta oli Sydneys ühe mõrvari maha lasknud. Üks tüüp oli igasugu kommentaare kuuldavale toonud, kutsunud teda igasuguste nimedega. Paariga neist pihta saanud. Kas asi oli käsikähmluseni jõudnud? Polnud sugugi välistatud. Kuid katkised sõrmenukid ja ninaselg, millega ta ärganud oli, võisid muidugi olla ka Dovregata munakivisillutisel komistamise tulemus.

      Mobiil helises. Harry vaatas numbrit, ja jälle ei olnud see Rakeli oma.

      „Tervist, boss.”

      „Harry? Kus sa oled?” Bjarne Mølleri hääl oli murelik.

      „Vee all. Mis värk on?”

      „Vee?”

      „Vee. Riimvee. Seguvee. Su hääl on – kuidas seda öelda – erutatud.”

      „Oled sa purjus?”

      „Mitte piisavalt purjus.”

      „Mida?”

      „Ei midagi. Aku saab kohe tühjaks, boss.”

      „Üks kuriteopaigal olnud konstaabel ähvardas sinu kohta kaebuse kirjutada. Ta ütleb, et sa olid kohale ilmudes silmanähtavalt purjus.”

      „Miks „ähvardas” ja mitte „ähvardab”?”

      „Ma veensin ta ümber. Olid sa purjus?”

      „Loomulikult mitte, boss.”

      „Oled sa nüüd täiesti kindel, et räägid tõtt, Harry?”

      „Oled sa nüüd täiesti kindel, et tahad seda teada?”

      Harry kuulis, kuidas Møller teises otsas oigas.

      „See ei saa nii jätkuda, Harry. Ma pean sellele lõpu tegema.”

      „Okei. Võta mind alustuseks selle juhtumi pealt ära.”

      „Mida?”

      „Sa kuulsid küll. Ma ei taha selle seaga koos töötada. Anna see juhtum kellelegi teisele.”

      „Meil ei ole piisavalt mehi, et …”

      „Pane siis mulle sulg sappa. Mul ükskõik.”

      Harry torkas telefoni rinnataskusse. Ta kuulis, kuidas Mølleri hääl vaikselt ta rinnanibu vastas vibreeris. See oli tegelikult täitsa mõnus. Ta tühjendas klaasi, tõusis ja astus tuikudes välja sooja suveõhtusse. Kolmas takso, mida ta Ullevålsveienil peatada proovis, jäigi seisma ja võttis ta peale.

      „Holmenkollveien,” ütles ta ja toetas higise kukla vastu tagaistme jahedat nahka. Ta põrnitses sõitmise ajal läbi küljeakna pääsukesi, kes lõikasid toitu otsides üle kahvatu sinise taeva. Putukad ajasid end praegu välja. See oli pääsukeste ajaaken, nende võimalus ellu jääda. Sellest hetkest kuni päikeseloojanguni.

      Takso peatus teeotsal, mis viis üles suure tumeda palkmaja juurde. „Kas me sõidame sinna?” küsis juht.

      „Ei, me lihtsalt seisame siin natuke,” ütles Harry.

      Ta vaatas maja poole. Talle tundus, nagu oleks ta näinud aknast vilksamisi Rakelit. Oleg pidi ju varsti voodisse minema. Poiss lunis kindlasti just praegu, et võiks kauemaks