Vereteemandid. Jo Nesbo

päeva hiljem lõunasöögilauas maininud, et ei ole juba mõnda aega naist suitsetamas näinud, oli naine vastanud, et ta pole tegelikult kunagi eriline suitsetaja olnudki. Anders oli naeratanud, üle laua kummardanud ja tema põske silitanud:

      „Tead mis, Vibeke? Mul on kogu aeg olnud sama tunne.”

      Ta kuulis, kuidas kastrul ta selja taga podises, ning vaatas suitsu. Kolm mahvi veel. Ta tõmbas esimese. Sellel ei olnud mingit maitset.

      Ta ei mäletanud enam täpselt, millal oli jälle suitsetamist alustanud. Võib-olla eelmisel aastal, kui mees oli hakanud nii pikkades komandeeringutes käima. Või uuel aastal, kui mees oli peaaegu iga päev ületunde teinud. Kas sellepärast, et ta oli õnnetu? Oli ta õnnetu? Nad ei tülitsenud iial. Ja vahekorras olid nad üliharva, kuid see tuli sellest, et ta töötas nii palju, oli mees ise öelnud ning teemale punkti pannud. Mitte et naine asja eriti oleks igatsenud. Kui nad seda vahel ka tegid, toimus kõik ilma erilise pingeta, ja tundus, nagu oleks mees kusagil eemal viibinud. Nii oli naine avastanud, et ega ta isegi pole kohustatud mõtetes kohal viibima.

      Kuid nad vähemalt ei tülitsenud. Andersile ei meeldinud, kui häält tõsteti.

      Vibeke vaatas kella. Veerand kuus. Kuhu ta jäi? Ta kustutas koni ja lasi sellel tagahoovi kukkuda. Pöördus pliidi poole ja vaatas kartuleid. Torkas kahvli kõige suurema sisse. Peaaegu valmis. Mingid väikesed mustad tükid hõljusid mullitaval veepinnal. Veider. Tulid need kartulitest või kastrulist?

      Ta proovis parajasti meenutada, milleks ta seda viimati kasutanud oli, kui välisuks käis. Ta kuulis koridorist vilisevat hingamist ja kingad lükati jalast. Anders tuli kööki ja avas külmkapi ukse.

      „Noh?” küsis ta.

      „Karbonaad.”

      „Okei …” Hääletoon tõusis sõna lõpus, jättes õhku küsimärgi, mille tähendust naine umbkaudu teadis. Jälle liha? Kas me ei peaks rohkem kala sööma?

      „Kõlab hästi,” ütles mees kõlatult ja kummardus kastruli kohale.

      „Mis sa teinud oled, sa oled ju täiesti higine?”

      „Kuna mul ei õnnestu täna õhtul trenni teha, sõitsin rattaga Sognsvanni äärde ja tagasi. Mis tükid need vee peal on?”

      „Ma ei tea,” ütles Vibeke. „Ma nägin neid ka alles äsja.”

      „Ei tea? Sa olid ju kunagi peaaegu kokk?”

      Mees napsas välgukiirusel ühe tüki nimetissõrme ja pöidla vahele ning pistis näpud suhu. Naine vaatas mehe kukalt. Mehe õhukesi pruune juukseid, mis olid naisele alguses meeldinud. Hoolitsetud ja paraja pikkusega. Seitliga. Mees oli nii korrektne välja näinud. Nagu keegi, kel on tulevikku. Rohkem kui ühele.

      „Kuidas see maitseb?” küsis ta.

      „Ei kuidagi,” ütles mees, endiselt kastruli kohal kummargil. „Nagu muna.”

      „Muna? Kuid ma pesin seda …”

      Ta jäi korraga vait.

      Mees pööras ringi. „Mis on?”

      „Midagi … tilgub.” Ta osutas mehe pealaele.

      Mees kortsutas kulmu ja pani käe kuklale.

      Siis, otsekui käsu peale, kallutasid mõlemad pea kuklasse ja vaatasid üles lakke. Valgest laest rippus kaks tilka. Vibeke, kes oli kergelt lühinägelik, oleks vaevalt neid näinud, kui tilgad oleksid läbi paistnud. Aga need ei paistnud.

      „Tundub, et Camillal on uputus,” ütles Anders. „Mine üles ja helista uksekella, ma proovin majahoidja kätte saada.”

      Vibeke vaatas silmi kissitades lakke. Ja uuesti kastrulisse.

      „Jumal küll,” sosistas ta ja tundis, kuidas süda taas puperdama hakkas.

      „Mis siis nüüd?” küsis Anders.

      „Otsi majahoidja üles. Siis annate kahekesi tema ukse taga kella. Mina helistan samal ajal politseisse.”

      2. PEATÜKK

       Reede. Puhkusegraafik

      Prefektuurihoone, Oslo politseiprefektuuri peakorter Grønlandi linnaosas, asus Grønlandist Tøyenisse viival mäkketõusul ning sealt avanes vaade kesklinna idaosale. Maja oli ehitatud klaasist ja terasest ning sai valmis 1978. aastaks. See oli igas suunas täiesti loodis ning arhitektid Telje-Torp-Aasen said oma töö eest diplomi. Telefonipaigaldaja, kes maja kahes pikas, seitsme- ja üheksakorruselises tiivas kaableid vedas, oli saanud kindlustuselt korraliku summa ja isalt peapesu, kui tellingutelt alla kukkus ja selgroo murdis.

      „Juba seitse põlve oleme müürsepad olnud ning maa ja taeva vahel kõõlunud, kuni raskusjõud on meist võitu saanud. Minu vanaisa proovis selle needuse eest põgeneda, kuid needus järgnes talle üle Põhjamere. Nii et sel päeval, kui sa sündisid, andsin ma endale tõotuse, et sulle saab osaks teistsugune saatus. Ja ma arvasin, et see oli mul õnnestunud. Telefonipaigaldaja. Mida kuradit teeb üks telefonipaigaldaja kuue meetri kõrgusel?”

      Tema poja veetud juhtmete vaske pidi liikus sel päeval signaal häirekeskusest läbi tehase tsemendisegust valatud lagede kuuendale korrusele, vägivallaosakonna ülema Bjarne Mølleri kabinetti, kus Møller istus ning juurdles parajasti selle üle, kas tunda rõõmu või kurbust peatselt algava puhkuse üle mägionnis, mille ta Bergeni lähistel Osis perele oli üürinud. Juulikuine Os tähendas suure tõenäosusega koerailma. Kuigi Bjarne Mølleril polnud midagi ka selle vastu, et Oslot tabanud kuumalaine väikese uduvihma vastu vahetada. Kuid paduvihmas kahele poisinagale tegevust otsida, ainsaks abiliseks kaardipakk, kust puudus ärtu poiss, võis kujuneda katsumuseks.

      Bjarne Møller sirutas oma pikad jalad välja ja sügas end teadet kuulates kõrva tagant.

      „Kuidas nad selle avastasid?” küsis ta.

      „Alumiste naabrite juures tilkus läbi,” vastas hääl häirekeskusest. „Majahoidja ja naaber helistasid uksekella, keegi ei vastanud, kuid uks ei olnud lukus ja nad läksid sisse.”

      „Hea küll. Ma saadan kaks inimest kohale.”

      Møller pani toru hargile, ohkas ja tõmbas näpuga piki valves-olijate nimekirja kirjutuslaua plastist katte all. Pool osakonda oli ära. Nii oli see igal aastal puhkuste ajal. Mitte et see oleks Oslo elanikele erilist ohtu tähendanud, kuna ka linna pätid tundusid hindavat puhkust juulikuus, mis torkas silma vägivallaosakonna pädevusse kuuluvate juhtumite vähese arvuga.

      Mølleri sõrm peatus Beate Lønni nimel. Ta valis Kjølberggata krimitehnilise osakonna numbri. Keegi ei võtnud toru. Ta ootas, kuni kõne suunati edasi keskjaama.

      „Beate Lønn on laboratooriumis,” ütles hele hääl.

      „Møller vägivallaosakonnast siin. Otsi ta üles.”

      Ta ootas. Karl Weber, hiljuti pensionile läinud krimitehnilise osakonna juht, oli Beate Lønni vägivallaosakonnast krimitehnilisse tööle võtnud. Møller pidas seda järjekordseks tõestuseks uusdarvinistlikust teooriast, mille järgi on ainus inimest liikuma panev jõud võimalus oma geene edasi anda. Ja Weber oli ilmselgelt leidnud, et Beate Lønnil on neid palju. Esmapilgul võisid Karl Weber ja Beate Lønn küll väga erineva mulje jätta. Weber oli pahur ja äkiline, Lønn arglik, justkui hall hiireke, kes oli politseikoolist tulnuna punastanud paljalt selle peale, kui keegi teda kõnetama juhtus. Kuid nende politseinikugeenid olid identsed. Nad oli mõlemad üht ja sedasama kirglikku tüüpi, kes suutis ohvrit haistes kõik muu kõrvale jätta ning keskenduda vaid ühele tehnilisele jäljele, ühele kahtlustusele, videole, segasele kirjeldusele, kuni see hakkas lõpuks mingit tähendust omama. Kurjad keeled rääkisid, et Weberi ja Lønni koht oli laboratooriumis ja mitte inimeste hulgas, kus uurija inimesetundmine oli siiski olulisem kui mõni jalajälg või kuue küljest pudenenud niidiots.

      Mis laboratooriumisse puutus, siis sellega olid Weber