Vereteemandid. Jo Nesbo

asümmeetria viitab sellele, et see, kes tulistas, seisis temast kõrgemal ning sihtis viltu allapoole.”

      Harry pööras ettevaatlikult surnu pead. Laup ei olnud veel täiesti külm. „Ei mingit väljumisava. See toetab viltuse lasu teooriat. Võib-olla oli ta mõrvari ees põlvili.”

      „Kas oskad öelda, mis relva on kasutatud?”

      Harry raputas pead. „Seda peab otsustama patoloog koos ballistika poistega. Kuid musta värvi nõrgenemine viitab lühikese rauaga relvale. Seega püstolile.”

      Harry pilk liikus kavakindlalt mööda surnukeha – ta proovis kõik meelde jätta, kuid märkas, et alkoholi osaline tuimestus ei lasknud näha detaile, millest tal võinuks kasu olla. Ei, neil võinuks kasu olla. See ei olnud tema juhtum. Kui ta jõudis käeni, märkas ta siiski, et midagi on puudu.

      „Piilupart Donald,” pomises ta ja kummardus vigastatud käele lähemale.

      Beate vaatas talle mõistmatult otsa.

      „Koomiksis on teda nii joonistatud,” ütles Harry. „Nelja sõrmega.”

      „Ma ei loe koomikseid.”

      Eemaldatud oli nimetissõrm. Millest oli jäänud vaid must hüübinud veri ja läikivad sooneniidid. Lõikekoht ise nägi välja ühtlane ja puhas. Harry puudutas ettevaatlikult sõrmega seda, mis roosa liha sees helendas. Luu murdekoht tundus olevat täiesti sirge ja sile.

      „Tangid,” ütles ta. „Või väga terav nuga. Kas sõrm on üles leitud?”

      „Ei ole.”

      Harry tundis korraga vastikust ja sulges silmad. Hingas paar korda sisse ja välja. Siis tegi silmad uuesti lahti. Ohvri sõrme otsast-lõikamiseks võis olla mitu põhjust. Ei pidanud kohe mõtlema nii, nagu tema oli nüüd mõelnud.

      „Võib-olla väljapressija,” ütles Beate. „Neile meeldivad tangid.”

      „Võib-olla,” pomises Harry, tõusis ja avastas omaenda valged jalajäljed kahhelkividel, mida oli esiti pidanud roosadeks. Beate kummardus ning pildistas surnu nägu lähedalt.

      „Küll on palju verd.”

      „Sellepärast, et ta käsi oli vees,” ütles Harry. „Vesi takistab vere hüübimist.”

      „Kõik see veri ühest äralõigatud sõrmest?”

      „Jah. Ja tead sa ka, millest see kõneleb?”

      „Ei, kuid mul on tunne, et kohe saan teada.”

      „See tähendab, et ilmselt lõigati Camilla Loenil sõrm otsast siis, kui ta süda veel lõi. Seega enne, kui teda tulistati.”

      Beate tegi nägusid.

      „Ma lähen alla ja räägin naabritega,” ütles Harry.

      „Camilla elas siin juba enne, kui meie siia kolisime,” ütles Vibeke Knutsen ja heitis kiire pilgu elukaaslasele. „Me ei puutunud temaga eriti kokku.”

      Nad istusid koos Harryga neljanda korruse elutoas, otse katusekorteri all. Kui poleks teadnud, oleks võinud jääda mulje, et Harry on see, kes siin elab. Elukaaslased istusid, selg sirge, sohvaserval, samal ajal kui Harry oli vajunud sügavale tugitooli.

      Harryle torkas silma, kui erinevad nad olid. Mõlemad kolmekümnendates, kuid Anders Nygård oli kõhn ja sooniline nagu maratonijooksja. Värskelt triigitud helesinine särk ja lühike ärimehesoeng. Kitsad huuled ja rahutud žestid. Kuigi mehe nägu oli aval ja poisikeselik, peaaegu süütu, kiirgas temast askeesi ja rangust. Punapäisel Vibeke Knutsenil olid sügavad põselohud ja lopsakas keha, mida tõstis esile leopardimustriline pingul pluus. Ja temast jäi mulje, nagu oleks ta elus juba kõike proovinud. Vaod suu ümber viitasid ohtrale suitsetamisele ja naerukortsud silmade ümber lõbusale elule.

      „Millega ta tegeles?” küsis Harry.

      Vibeke vaatas elukaaslase poole, kuid kuna too ei vastanud, võttis ta jälle sõna:

      „Niipalju kui mina tean, töötas ta reklaamibüroos. Disainerina. Või midagi sellist.”

      „Midagi sellist,” ütles Harry ning kirjutas kuidagi ükskõikselt midagi oma märkmikku.

      See oli kavalus, mida ta kasutas, kui inimesi üle kuulas. Kui neile otsa ei vaadatud, rahunesid nad kiiremini maha. Ja kui ta tegi veel näo, nagu oleks see, mida nad räägivad, talle igav, proovisid nad kohe öelda midagi, mis talle huvi võiks pakkuda. Temast oleks pidanud saama ajakirjanik. Talle oli jäänud mulje, et joobeseisundis tööl viibivaid ajakirjanikke taluti paremini.

      „Kallim?”

      Vibeke raputas pead.

      „Armukesi?”

      Vibeke naeris närviliselt ja vaatas taas elukaaslase poole.

      „Ega me teiste ukse taga kuulamas käi,” ütles Anders Nygård. „Kas te arvate, et seda tegi armuke?”

      „Ma ei tea,” ütles Harry.

      „Ma saan aru, et te ei tea.”

      Harry tajus mehe hääles ärritust.

      „Kuid meie, kes me siin elame, tahaks muide väga teada, kas tegu on isikliku arveteklaarimisega või liigub siin kandis ringi mingi hull mõrvar.”

      „Siin kandis võib ringi liikuda hull mõrvar,” ütles Harry, pani pliiatsi käest ja ootas.

      Ta nägi, kuidas Vibeke Knutsen diivanil võpatas, kuid tema tähelepanu oli suunatud Anders Nygårdile.

      Kui inimesed kardavad, ärrituvad nad kergemini. Politseikooli esimese kursuse õppematerjal, mõeldud kui nõuanne, et hirmul inimesi mitte liigselt ärritada. Harry oli kogenud, et tal oli pigem abi vastupidisest. Nimelt nende ärritamisest. Ärritunud inimesed ütlesid tihti asju, mida ei kavatsenud öelda.

      Anders Nygård vaatas teda ilmetul pilgul.

      „Kuid tõenäolisemalt tegi seda kallim,” ütles Harry. „Armuke või keegi, kellega tal oli suhe ja kelle ta maha jättis.”

      „Kust te teate?” küsis Anders Nygård ja pani käe Vibeke õlgade ümber.

      See jättis koomilise mulje, kuna mehe käsi oli nii lühike ja naise õlad nii laiad.

      Harry nõjatus tooli seljatoele.

      „Statistika. Kas ma võin siin suitsetada?”

      „Me üritame toas mitte suitsetada,” ütles Anders Nygård pingutatud naeratusega.

      Harry pani tähele, et Vibeke langetas pilgu, kui ta paki tagasi püksitaskusse torkas.

      „Mis mõttes statistika?” küsis mees. „Miks te arvate, et saate seda kasutada sellise üksikjuhtumi puhul nagu see siin?”

      „Mnjah. Enne kui ma neile küsimustele vastan – on teil statistikast mingit aimu? Normaaljaotus, statistiline tähtsus, standardhälve?”

      „Ei, kuid ma …”

      „Hea küll,” ütles Harry. „Sest siin pole see oluline. Sada aastat kriminaalstatistikat kogu maailmast ütleb meile nimelt üht, põhilist. Et seda tegi tema peika. Või kui tal ei olnud peikat, siis see, kes oleks tahtnud peika olla. See on esimese küsimuse vastus. Ja teise.”

      Anders Nygård mühatas ja lasi Vibekest lahti.

      „See on ju täiesti asjakohatu, te ei tea ju Camilla Loenist midagi.”

      „Tõsi,” ütles Harry.

      „Miks te siis nii ütlete?”

      „Ma vastasin küsimusele. Kui neid rohkem pole, siis ma võin ehk omadega edasi minna?”

      Nygård oli seda nägu, nagu oleks ta tahtnud midagi öelda, kuid otsustas ümber ja põrnitses kurjalt lauaplaati. Harry võis eksida, kuid talle tundus, et nägi Vibeke