Vereteemandid. Jo Nesbo

tuletanud, et neil tuleb Normandia maja üür tasuda. Neil on aega nädala lõpuni, pärast seda on reisibüroo sunnitud uue üürilise võtma.

      „Reede on viimne tärmin,” oli viimane, mida Rakel ütles, enne kui toru hargile pani.

      Harry oli läinud tualetti, visanud külma vett näkku ning kohanud peeglis omaenda pilku. Heleda märja siilisoengu all oli ta näinud paari punaseid silmi, mille ümber olid mustad rõngad ja all aukuvajunud põsed. Ta oli proovinud naeratada. Peeglist irvitasid vastu kollased hambad. Ta ei olnud ennast ära tundnud. Ning ta oli mõistnud, et Rakelil oli olnud õigus, see oli viimne tärmin. Tema ja Rakeli. Tema ja Elleni. Tema ja Tom Waaleri.

      Samal päeval oli ta läinud oma lähima ülemuse Bjarne Mølleri juurde, kes oli majas ainus, keda ta sada protsenti usaldas. Møller oli vaheldumisi noogutanud ja pead raputanud, kui Harry oli talle rääkinud, mida rääkida tahtis, oli öelnud, et õnneks ületab asi tema pädevust ja et Harry peab minema otse politseiülema jutule ning enne igal juhul kaks korda järele mõtlema, kui seda teeb. Harry oli läinud Mølleri nelinurksest kabinetist politseiülema ovaalsesse, koputanud uksele, sisenenud ning rääkinud oma loo. Ühest tunnistajast, kes oli näinud Sverre Olsenit koos Tom Waaleriga. Ning tõsiasjast, et just Tom Waaler oli Olseni arreteerimise käigus maha lasknud. Ja oligi kõik. Kõik, mis tal oli pärast viit kuud vaevanägemist, viit kuud varjude tagaajamist, viit kuud hullumeelsuse piiril.

      Politseiülem oli küsinud, mis motiivil tema arvates Tom Waaler Elleni Gjelteni tappis.

      Harry oli vastanud, et Elleni käsutuses oli olnud ohtlik info. Samal õhtul, kui ta tapeti, oli ta jätnud Harry telefonivastajasse sõnumi, et ta teab, kes on Prints – illegaalse relvaäri ninamees, tänu kellele olid Oslo kriminaalsed ringkonnad korraga professionaalsete relvadega hambuni relvastatud.

      „Kahjuks oli juba hilja, kui ma talle tagasi helistasin,” oli Harry öelnud, püüdes lugeda tundeid politseiülema näos.

      „Ja Sverre Olsen?” oli politseiülem küsinud.

      „Kui me Sverre Olsenile jälile saime, võttis Prints talt elu, nii et ta ei jõudnud öelda, kes oli Elleni mõrva taga.”

      „Ja sa ütled, et see „Prints” on …?”

      Harry oli korranud Tom Waaleri nime ning politseiülem oli vaikides noogutanud ning öelnud:

      „Üks meie endi hulgast, seega. Üks meie hinnatumaid vaneminspektoreid.”

      Järgneva kümne sekundi jooksul oli Harryl olnud tunne, nagu oleks ta istunud vaakumis: ei õhku, ei heli. Ta teadis, et tema politseinikukarjäär võis selle koha peal lõppeda.

      „All right, Hole. Ma tahan seda sinu tunnistajat näha, enne kui otsustan, mida me edasi teeme.”

      Politseiülem oli tõusnud.

      „Ja ma eeldan, et sa mõistad, et see asi peab seniks minu ja sinu vahele jääma.”

      „Kui kaua me siin veel seisame?”

      Harry võpatas taksojuhi hääle peale. Ta pidi juba tukkuma jääma.

      „Sõidame tagasi,” ütles ta ja heitis palkmaja poole viimase pilgu. Kui nad Kirkeveienit pidi alla sõitsid, helises mobiil. See oli Beate.

      „Ma arvan, et leidsime relva,” ütles ta. „Ja sul oli õigus. See on püstol.”

      „Sellisel juhul soovin meile mõlemale õnne.”

      „Nojah, seda polnud eriti raske leida. See oli kraanikausi all prügikastis.”

      „Mark ja number?”

      „Glock 23. Number on maha lihvitud.”

      „Ja lihvimisjäljed?”

      „Kui mõtled seda, kas need on samasugused nagu enamikul praegu Oslos konfiskeeritud käsirelvadel, siis on vastus jah.”

      „Ma mõistan,” ütles Harry ja võttis mobiili vasakusse kätte.

      „Ma ei saa aru, miks sa helistad, et mulle seda kõike rääkida. See ei ole minu juhtum.”

      „Mina ei oleks selles nii kindel. Møller ütles …”

      „Møller ja terve kuramuse Oslo politsei võivad põrgusse kerida!”

      Harry võpatas omaenda kriiskava hääle peale. Ta nägi peeglist, kuidas taksojuht kulmud püsti ajas.

      „Sorry, Beate. Ma … Oled sa veel seal?”

      „Jah.”

      „Ma olen lihtsalt hetkel sutsu off.”

      „See võib oodata.”

      „Mis asi?”

      „Sellega pole kiiret.”

      „Lase tulla.”

      Naine ohkas.

      „Panid sa tähele muhku Camilla Loeni parema silmalau kohal?”

      „Muidugi.”

      „Ma arvasin esiti, et ehk mõrvar lõi teda. Või et ta sai selle kukkudes. Kuid selgus, et see ei olnudki muhk.”

      „Või nii?”

      „Patoloog vajutas sellele. See oli täiesti kõva. Nii et ta torkas sõrme silmalau alla. Ja kas sa tead, mille ta sealt leidis?”

      „Mnjah,” ütles Harry. „Ei …”

      „Väikese punaka vääriskivi, mis oli lihvitud tähekujuliseks. Me arvame, et see on teemant. Mis sa selle peale kostad?”

      Harry tõmbas hinge ja vaatas kella. Sofies teenindati veel kolm tundi.

      „Et see ei ole minu juhtum,” ütles ta ja lülitas telefoni välja.