Vereteemandid. Jo Nesbo

      Møller seletas asja lühidalt ära ja andis talle aadressi.

      „Ma saadan sinna veel kaks oma meest,” ütles ta.

      „Kelle?”

      „Ma vaatan, kelle kätte saan. Puhkuste aeg, mõistad.”

      Møller pani toru hargile ja libistas sõrmega piki nimekirja edasi.

      Sõrm peatus Tom Waaleril.

      Kastike puhkusekuupäevadega oli tühi. See ei tulnud Bjarne Møllerile mingi üllatusena. Vahel võis jääda mulje, et vaneminspektor ei viibinudki puhkusel, et ta, jah, vaevalt magaski. Uurijana oli ta üks osakonna suurimaid trumpe. Alati kohal, alati löögivalmis ja valdavalt edukas. Ja erinevalt teisest kriminaalmenetlusässast võis Tom Waalerit alati usaldada, tema nimele ei olnud registreeritud ühtegi seadusrikkumist ja kõik austasid teda. Lühidalt öeldes: unelmate alluv. Ja kui arvestada veel Tomi vaieldamatuid juhiomadusi, oli selge, et ta võtab üle Mølleri töö talituse juhina, kui aeg on sealmaal.

      Mølleri telefonisignaal kihutas läbi kergete seinte.

      „Waaler,” vastas metalline hääl.

      „Møller. Me …”

      „Bjarne, oota üks hetk. Ma lõpetan enne teise kõne.”

      Bjarne Møller trummeldas oodates sõrmedega lauaplaadil. Waalerist võis saada kõigi aegade noorim vägivallaosakonna juhataja. Kas vanus oligi see, mille pärast Møller aeg-ajalt mõningast rahutust tundis, kui mõtles, et kogu vastutus jääb Tomi õlule? Või oli asi kahes tulistamisepisoodis? Kahel korral oli vaneminspektor arreteerimise käigus relva haaranud ja politseijõudude parima laskjana kümnesse tabanud. Kuid Møller teadis ka, et paradoksaalsel kombel saavad just need kaks episoodi määravaks, kui uue osakonnajuhataja valik langeb Tomi kasuks. Sisejuurdlus polnud paljastanud midagi, mis oleks võinud kahtluse alla seada fakti, et Tom Waaler oli tulistanud enesekaitseks, vastupidi, nad olid jõudnud järeldusele, et ta oli mõlemal korral ilmutanud kriitilisel hetkel head otsustus- ja teovõimet. Ja vaevalt et juhi ametikoha taotlejale paremat soovitust leidus.

      „Vabandust, Møller. Mobiil. Millega saan kasulik olla?”

      „Meil on üks juhtum.”

      „Lõpuks ometi.”

      Kõne oli kümne sekundiga ühel pool. Nüüd puudus vaid üks.

      Møller oli mõelnud konstaabel Halvorseni peale, kuid nimekirjas seisis, et ta on puhkusel kodus Steinkjeris.

      Mølleri näpp liikus tulpa mööda allapoole. Puhkusel, puhkusel, haiguslehel.

      Talituse juht ohkas raskelt, peatudes nimel, mida ta oli lootnud vältida.

      Harry Hole.

      Üksildane hunt. Joodik. Osakonna enfant terrible. Kuid siiski – Tom Waaleri kõrval – kuuenda korruse parim uurija. Kui poleks olnud seda fakti ning tõsiasja, et Bjarne Møller oli aastatega hakanud omamoodi perverssel moel nautima riski, mis kaasnes selle suure alkohoolikust politseiniku usaldamisega, oleks Harry Hole juba ammu politseijõududest välja arvatud. Normaalses olukorras oleks Harry olnud esimene, kellele ta oleks helistanud, kuid olukord ei olnud normaalne.

      Või täpsemalt öeldes: olukord oli ebanormaalsem kui tavaliselt.

      Asi oli haripunkti jõudnud nelja nädala eest. Pärast seda kui Harry oli talvel Akerselva ääres maha löödud Ellen Gjelteni, oma lähima kolleegi mõrva loo taas käsile võtnud, oli ta kaotanud huvi kõige muu vastu. Häda oli selles, et Elleni juhtum oli juba ammu lahendatud. Kuid Harry oli muutunud üha maanilisemaks ja Møller oli ausalt öeldes tema vaimse tasakaalu pärast muret hakanud tundma. Asi oli tipnenud kuu aja eest sellega, et mees oli tema uksest sisse marssinud ning esitanud oma verd tarretama paneva konspiratsiooniteooria. Kuid kui asi tõsiseks läks, polnud tal olnud midagi, millega oma fantaasiarikkaid süüdistusi Tom Waaleri vastu kuidagi tõestada.

      Ja siis oli Harry lihtsalt kadunud. Paar päeva hiljem oli Møller helistanud Schrøderi restorani ja saanud oma kartusele kinnitust: Harry on jälle tsüklis. Møller oli kandnud ta puhkajate nimekirja, et puudumist varjata. Taas. Tavaliselt andis Harry endast umbes nädala möödudes märku. Nüüd oli möödunud neli nädalat. Puhkus oli otsas.

      Møller vaatas telefonitoru, tõusis ja läks akna juurde. Kell oli pool kuus, kuid prefektuuriesine park oli peaaegu inimtühi. Kõigest mõni üksik kojujäänud päikesekummardaja trotsis väljas palavust. Grønlandsleiretis istus paar poeomanikku oma juurviljade kõrval markiiside all. Isegi autod sõitsid aeglasemalt, hoolimata olematust liiklusest. Møller silus juukseid üle pea – harjumus, mis oli saatnud teda terve elu, kuid millest tema naine oli käskinud vabaneda, et teda ei kahtlustataks kiilaneva pealae varjamise katses. Kas tal polnud tõesti muud võimalust kui Harry? Møller jälgis üht meest, kes taarus mööda Grønlandsleiretit alla. Ilmselt proovib too Ravnenis õnne. Ja ilmselt öeldakse talle ära. Ilmselt satub mees lõpuks Boxerisse. Samasse kohta, kus Elleni loole oli rasvane joon alla tõmmatud. Ja võib-olla ka Harry Hole politseinikukarjäärile. Møllerile avaldati survet, ta pidi varsti otsustama, mida Harryprobleemiga pihta hakata. Kuid sinna oli aega. Praegu tuli tegeleda käesoleva juhtumiga.

      Møller võttis telefonitoru ning sai aru, et tal on plaanis panna Harry ja Tom Waaler ühte juhtumit lahendama. Nende puhkustega oli üks igavene jama. Elektrisignaal väljus Telje-Torp-Aaseni monumendist, kulges läbi korraühiskonna ja hakkas helisema kusagil, kus valitses kaos. Sofies gate korteris.

      3. PEATÜKK

       Reede. Ärkamine

      Naine karjus veel kord, ja Harry avas silmad.

      Päike paistis vilksamisi laisalt lehvivate kardinate vahelt, sel ajal kui Pilestredetil pidurdava trammi vilin aegamööda hääbus. Harry proovis olukorrast sotti saada. Ta lebas omaenda elutoa põrandal. Küll riides, kuid mitte just korralikult. Küll elus, kuid mitte just elav.

      Higi kattis jälgi kihina ta nägu ning ta süda tagus kergelt ja visalt nagu pingpongipall tsementpõrandal. Peaga oli hullem lugu.

      Harry viivitas hetke, enne kui otsustas järgmise hingetõmbe teha. Lagi ja seinad keerlesid, kuid korteris ei olnud ainsatki pilti, ühtki laelampi, mille külge pilk oleks võinud klammerduda. Nägemisvälja servas keerles raamaturiiul Ivar, tooli seljatugi ning Elevatorist ostetud roheline diivanilaud. Vähemalt oli ta unenäo küüsist pääsenud.

      See oli olnud seesama vana hirmuunenägu. Kinninaelutatuna, võimetuna end liigutama oli ta üritanud abitult silmi sulgeda, et mitte näha naise pärani, moonutatud suud tummas karjes. Tühja pilku suurtes, tumma etteheidet täis silmades. Väiksena oli ta näinud unes oma õde Søsi, nüüd oli see Ellen Gjelten. Varem olid karjed olnud tummad, nüüd kõlasid need nagu kaeblikud pidurikriisked. Ta ei teadnud, kumb oli hullem.

      Harry lebas liikumatult ja vaatas kardinate vahelt välja, nägi Bisleti tänavate ja õuede kohal värelevat päikest. Vaid tramm rikkus suvist vaikelu. Ta ei pilgutanud silmi. Vaatas, kuni päikesest sai kollane tukslev süda, mis tagus vastu piimjassinakat kelmet, pumbates välja palavat õhku. Kui ta oli väike, ütles ema, et lapsed, kes otse päikesesse vaatavad, kõrvetavad oma nägemise ning peavad ööpäeva ringi, terve elu oma peas päikesevalgust vahtima. Seda ta tahtiski. Saada pähe päikesevalgust, mis kõrvetaks kõik muu. Nagu selle pildi Elleni purustatud peast Akerselva ääres ja varjust, mis sellele langes. Kolm aastat oli ta üritanud varju kätte saada. Kuid ta ei olnud ka sellega hakkama saanud. Just siis, kui ta oli arvanud, et see on tal peos, oli kõik jälle viltu läinud. Ta ei saanud millegagi hakkama.

      Rakel …

      Harry tõstis aeglaselt pead ning põrnitses telefonivastaja musta surnud silma. See oli olnud surnud sestsaadik, kui ta oli tulnud koju Boxerist, kus ta oli kohtunud politseiülema ja Mølleriga. Ilmselt oli päike ka selle ära kõrvetanud.

      Kuradi palavus!

      Rakel …

      Nüüd