Vereteemandid. Jo Nesbo

vaakus tema kohal lauaserval. Jim Beam Kentucky osariigist Clermontist. Sisu oli läinud. Haihtunud, ära auranud. Rakel. Ta sulges silmad. Midagi ei olnud järel.

      Tal ei olnud aimugi, palju kell on, teadis ainult, et see on liiga palju. Või liiga vähe. Et igal juhul oli ärkamiseks vale aeg. Või täpsemalt öeldes magamiseks. Sel kellaajal peaks tegema midagi muud. Peaks jooma.

      Harry ajas end põlvili.

      Midagi liigutas end ta püksitaskus. See oligi ta üles ajanud, nüüd ta sai aru. Vangistuses ööliblikas peksles meeletult tiibadega. Ta torkas käe tasku ja õngitses mobiiltelefoni välja.

      Harry astus aeglaselt St. Hanshaugeni poole. Peavalu surus silmamunadele. Mølleri antud aadress oli jalutustee kaugusel, ja ta oli veidi vett näkku visanud, leidnud kraanikausialusest kapist pudeli, kus oli veel tilk viskit, ning lootis, et jalutuskäik lööb aju klaariks. Harry möödus Underwaterist. Neljast kolmeni, esmaspäeviti neljast üheni, pühapäeval kinni. See ei olnud tema kodukõrts, kuna ta käis põhiliselt Schrøderis, mis asus kõrvaltänavas, kuid nagu enamikul joodikutel, oli ka Harryl ajus koht, mis talletas automaatselt kõigi kõrtside lahtiolekuajad.

      Ta naeratas virilalt peegelpildile tahmunud aknaklaasil. Mõni teine kord.

      Nurgal pööras ta paremale Ullevålsveienile. Harryle ei meeldinud Ullevålsveienil käia. See oli autode, mitte inimeste tänav. Parim, mis ta Ullevålsveieni kohta võis öelda, oli, et kõnnitee pakkus sellistel päevadel nagu täna mõningast varju.

      Harry peatus kortermaja ees, mille numbri Møller oli andnud, ning heitis sellele pilgu.

      Esimesel korrusel asus punaste masinatega pesumaja. Klaasil oli silt teatega, et koht on avatud iga päev 08.00–21.00 ja et neil on praegu pakkumine – kakskümmend minutit pesukuivatust alandatud hinnaga, 30 krooni eest. Pearätikuga tõmmu naine istus ühe keerleva trumli kõrval ning vaatas tühjal pilgul otse enda ette. Pesumaja kõrval oli vaateaken hauakividega ning veidi eemal kiirsöögikoha ja toidupoe roheline neoonsilt, mis teatas: KEBABITARE. Harry pilk libises määrdunud fassaadi mööda üles. Vanadelt aknaraamidelt koorus värvi, kuid katusel olevad ärklid viitasid sellele, et nelja tavakorruse peal asusid uued katusekorterid. Ja roostetanud raudukse kõrvale paigaldatud kellanuppude kohale oli kinnitatud kaamera. Raha voolas linna lääneosast aeglaselt, kuid kindlalt ida poole. Ta helistas kõige ülemist kella, mis kirja järgi kuulus Camilla Loenile.

      „Jah?” kostis kõlarist.

      Møller oli teda hoiatanud, kuid ta võpatas siiski, kui kuulis Waaleri häält.

      Harry tahtis vastata, kuid häälepaelad ei kuuletunud. Ta köhatas ja tegi uue katse.

      „Hole. Tee lahti.”

      Ukse kohalt kostis surinat ning ta haaras külma ja kareda, mustast rauast käepideme pihku.

      „Tere!”

      Harry pöördus.

      „Tere, Beate!”

      Beate Lønn oli veidi alla keskmist kasvu, tal olid lühikesed heledad juuksed ja sinised silmad; ta ei olnud ei kole ega ilus. Beate Lønni juures oli lühidalt öeldes väga vähe silmatorkavat. Peale riietuse – valge türbi, milles ta meenutas astronauti.

      Harry hoidis väravat lahti, kui naine pukseeris sisse kaks metallkohvrit.

      „Kas sa just tulid?”

      Harry proovis naisele mitte näkku hingata, kui too temast möödus.

      „Ei. Ma käisin veel auto juures, et ülejäänud kraam ära tuua. Oleme juba pool tundi siin olnud. Kas sa oled kukkunud?”

      Harry silitas sõrmega ninaseljal olevat korpa.

      „Ilmselt küll.”

      Ta sisenes naise järel uksest, mis viis trepikotta.

      „Kuidas olukord seal ülal on?”

      Beate pani kohvrid rohelise liftiukse ette maha ja heitis talle kiire pilgu.

      „Ma arvasin, et üks sinu põhimõtteid on kõigepealt vaadata ja siis küsida,” ütles naine ja vajutas liftinupule.

      Harry noogutas. Beate Lønn kuulus nende inimeste hulka, kes mäletavad kõike. Ta võis ette vuristada detaile juhtumeist, mis olid Harryl ammu ununenud ja jäid aega, kui naine veel politseikooligi polnud astunud. Pealegi oli tal ebatavaliselt arenenud Gyrus fusiformis – aju see osa, mis mäletas nägusid. Seda oli testitud ja see oli isegi psühholooge hämmastanud. Nii et loomulikult mäletas ta ka seda vähest, mida Harry oli jõudnud talle õpetada, kui nad eelmisel aastal röövide laine ajal paarilistena olid töötanud.

      „Jah, mulle meeldib kuriteopaika nii vaadata, et mu esmamuljet miski ei mõjuta,” ütles Harry ja võpatas, kui liftimehhanism korraga tööle hakkas. Ta hakkas sigaretti otsides taskuid pidi tuhlama.

      „Kuid ma ei usu, et ma selle looga tegelema hakkan.”

      „Miks mitte?”

      Harry ei vastanud. Ta tõmbas vasemast püksitaskust välja kortsus Cameli sigaretipaki ning toksis katkise sigareti pakist välja.

      „Õigus küll, nüüd mul tuli meelde,” naeratas Beate. „Sa rääkisid ju kevadel, et pidite puhkusele sõitma. Normandiasse, eks ole? Õnneseen …”

      Harry torkas suitsu huulte vahele. Sel oli sita maitse. Ja vaevalt see peavalule hästi mõjus. Ainult üks asi aitas. Ta vaatas silmi kissitades kella. Esmaspäev. Neljast üheni.

      „Normandiast ei saanud asja,” ütles ta.

      „Jah?”

      „Ei, nii et mitte sellepärast. Vaid sellepärast, et see seal ülal juhib kriminaalmenetlust.”

      Harry imes ägedalt suitsu ja noogutas peaga üles.

      Naine vaatas teda pikalt. „Vaata, et see sul kinnisideeks ei saa, Harry. Unusta see asi.”

      „Unusta see asi?”

      Harry puhus suitsu välja.

      „Ta teeb inimestele haiget, Beate. Sina peaksid seda teadma.”

      Naine punastas korraga.

      „Tomil ja minul oli lühike suhe, see oli ka kõik, Harry.”

      „Kas sa ei käinud mitte samal ajal ringi, sinikad kaela peal?”

      „Harry! Tom ei ole kunagi …”

      Beate peatus, kui kuulis, kui valjuhäälseks ta oli muutunud. Häälte kaja paiskus trepikojas ülespoole, kuid seda summutas lift, mis kõminal nende ees peatus.

      „Ta ei meeldi sulle,” ütles naine. „Sellepärast sa kujutadki endale igasuguseid asju ette. Tomil on muide ka hulk häid külgi, mida sa ei tunne.”

      „Mhm.”

      Harry kustutas sigareti vastu seina, sel ajal kui Beate avas ukse ja sisenes.

      „Kas sa ei tulegi üles?” küsis ta ja vaatas Harryt, kes oli välja seisma jäänud, pilk kivistunud. Lift. Selle ukse ees oli lükandvõre. Lihtne must metallvõre, mille sa kõrvale lükkad ja enda selja taga kinni tõmbad, et lift tööle hakkaks. Ta kuulis jälle karjet. Tumma. Tundis, kuidas läheb üle kere higiseks. Viskitilgast polnud piisanud. Kaugeltki mitte.

      „Kas midagi on viltu?” küsis Beate.

      „Oh ei,” üles Harry kähedalt. „Mulle lihtsalt ei meeldi vanad liftid. Ma lähen trepist.”

      4. PEATÜKK

       Reede. Statistika

      Majas olidki katusekorterid, kaks tükki. Ühe uks oli lahti, kuid teed tõkestas politsei oranž kilelint, mis oli tõmmatud ukseava ette. Harry kummardus oma saja üheksakümne kahe sentimeetriga selle alt läbi ning pidi kiirest kõrvalsammust