Diplomaatia. Henry Kissinger

kuulutas, kutsus tegelikult esile Püha Liit – mille tuumikliikmed olid Preisimaa, Venemaa ja Austria –, mis 1820-ndatel aastatel üritas Hispaania revolutsiooni lämmatada. Põhimõtteliselt vastustades vahelesegamist teise riigi siseasjadesse, polnud ka Suurbritannial mingit tahtmist lasta Pühal Liidul läänepoolkeral kanda kinnitada.

      Briti välisasjade riigisekretär George Canning tegi Ühendriikidele ettepaneku ühistegevuseks, et hoida Hispaania kolooniaid Ameerikas väljaspool Püha Liidu haardeulatust. Canning tahtis luua kindlaid tagatisi selleks, et ükski Euroopa suurriik ei saavutaks kontrolli Ladina-Ameerikas, ükskõik mis ka juhtub Hispaanias endas. Canningi arvamust mööda ei kujutanud kolooniatest ilma jäänud Hispaania enam kuigi meelitavat saaki, ja ta lootis, et seetõttu ei paku võimalik interventsioon enam huvi või vähemalt muudab selle ebaoluliseks.

      John Quincy Adams sai inglaste teooriast aru, kuid suhtus umbusklikult nende motiividesse. Washingtoni okupeerimine inglaste poolt 1812. aasta sõjakäigu ajal oli Ameerika jaoks veel liiga hiljutine minevik, et kunagise emamaa liitlaseks hakata. Seepärast veeniski Adams president Monroed, et Euroopa kolonialismi võimatuks tegemist Ameerika mandril tuleb esitada kui Ameerika ühepoolset otsust.

      1823. aastal väljakuulutatud Monroe doktriin nägi Atlandi ookeanis vallikraavi, mis Ühendriike Euroopast lahutab. Kuni selle ajani oli Ameerika välispoliitika põhireegliks peetud seisukohta, et Ühendriigid hoiduvad sekkumast Euroopa võimuvõitlusse. Monroe doktriiniga astuti järgmine samm ja kuulutati, et Euroopa ei tohi sekkuda Ameerika asjadesse. Ja Monroe ettekujutus Ameerika asjadest oli tõepoolest väga laiahaardeline – see hõlmas kogu läänepoolkera.

      Seejuures ei piirdunud Monroe doktriin sugugi ainult põhimõtete deklareerimisega. Sellega saadeti Euroopa suurriikidele meelekindel hoiatus, et uus riik on läänepoolkera puutumatuse kaitseks valmis ka sõjaks. Sellega kinnitati, et Ühendriigid käsitavad Euroopa suurriikide ekspansiooni „selle poolkera mis tahes piirkonda kui oma rahu ja julgeolekut ähvardavat ohtu”.¹³

      Mitte enam nii ilukõneliselt, ent selgemas stiilis kui riigisekretär ütles president Monroe kaks aastat hiljem avalikult lahti igasugusest sekkumisest Euroopa konfliktidesse: „Me pole iial osalenud Euroopa riikide sõdades, millega nad lahendavad omaenda tüliküsimusi, ja meie poliitika ei näe ka niisugust sekkumist ette.”¹⁴

      Niisiis pööras Ameerika Euroopale selja ja vabastas samal ajal oma käed ekspansiooniks läänepoolkeral. Monroe doktriini vihmavarju all võis Ameerika seega ajada poliitikat, mis ei erinenud kuigi palju mis tahes Euroopa kuninga soovunelmaist, – võis laiendada oma kaubavahetust ja mõju, võis hõivata territooriume, lühidalt öeldes võis muutuda suurriigiks, ilma et oleks vaja olnud tegelikku jõupoliitikat rakendada. Ameerika ekspansioonihimu ja veendumus, et ta on kuidagi puhtam ja põhimõttekindlam maa kui mis tahes Euroopa riik, ei sattunud iialgi vastuollu. Kuna Ameerika ei käsitanud oma territooriumi laiendamist välispoliitilise probleemina, võisid Ühendriigid kasutada jõudu, et jagu saada indiaanlastest, et jagu saada Mehhikost Texase küsimuses – ja teha seda kõike puhta südametunnistusega. Veidi lihtsustatult öeldes – Ühendriikide välispoliitika tähendas üldse mitte mingisugust välispoliitikat.

      Nagu Napoleon Louisiana ostutehingu puhul, nii võis ka Canning põhjendatult hoobelda, et ta on pannud aluse Uuele Maailmale, selleks et parandada tasakaalu Vanas Maailmas; andis ju Suurbritannia mõista, et ta aitab kindlustada Monroe doktriini Kuningliku Sõjalaevastiku toel. Ameerika seevastu aitab kohendada Euroopa jõudude tasakaalu ainult sellega, et hoiab Püha Liidu läänepoolkerast eemal. Igas muus suhtes tuleb Euroopa riikidel säilitada jõudude tasakaal ilma Ameerika osaluseta.

      Kuni sajandi lõpuni oli Ameerika välispoliitika põhisisuks Monroe doktriini järjest laialdasem rakendamine. 1823. aastal saadeti Monroe doktriiniga Euroopa riikidele hoiatus, et nad läänepoolkerast käed eemal hoiaksid. Monroe doktriini sajandaks aastapäevaks oli selle dokumendi tähendus sedavõrd avardunud, et seda kasutati juba Ameerika hegemoonia õigustamiseks kogu läänepoolkeral. 1845. aastal põhjendas president Polk Texase inkorporeerimist Ühendriikide koosseisu vajadusega takistada ühe sõltumatu riigi muutumist „temast endast võimsama riigi liitlaseks või sõltlaseks” ja seega tema kujunemist Ameerika julgeolekut ähvardavaks teguriks.¹⁵ Teiste sõnadega – nüüd ei õigustanud Monroe doktriin enam väljaastumist juba kerkinud hädaohu vastu, vaid ka tulevikus võib-olla kerkiva ohuvõimaluse vastu üsna samamoodi, nagu seda tegi Euroopa jõudude tasakaalu poliitika.

      Lühikeseks ajaks juhtis kodusõda Ameerika tähelepanu territoriaalse ekspansiooni põhiprobleemilt kõrvale. Nüüd koondusid Washingtoni välispoliitilised mured eeskätt sellele, kuidas takistada konföderatsiooni tunnustamist Euroopa riikide poolt, mis tähendanuks mitmeriigilise süsteemi teket Põhja-Ameerika pinnal ja sellest tulenevalt ka Euroopa diplomaatia jõudude tasakaalu poliitika kasutuselevõttu. Kuid juba 1868. aastal pöördus president Andrew Johnson tagasi vana tuttava teema juurde, õigustades Monroe doktriinile tuginedes taas ekspansioonipoliitikat, seekord küll seoses Alaska ostmisega:

      Sealsete kogukondade valitsemine ja kontrollimine võõrriigi poolt on seni takistanud Ühendriikide kasvu ja kahandanud meie mõju. Niisama kahjulikud oleksid aga ka sealsed kroonilised revolutsioonilised segadused ja anarhia.¹⁶

      Üheaegselt Ameerika ekspansiooniga üle kontinendi toimus midagi veel olulisemat, kuigi see jäi niinimetatud suurvõimudele praktiliselt märkamatuks: sellal kui Ameerika Ühendriigid nende klubiga vähehaaval liitusid, tõusis see riik võimsaimaks jõuks maailmas. 1885. aastaks olid Ühendriigid jätnud tööstustoodangu poolest selja taha Suurbritannia, mida seni oli peetud maailma tähtsaimaks tööstusriigiks. Sajandi vahetusel tarbisid Ühendriigid niisama palju energiat kui Saksamaa, Prantsusmaa, Austria-Ungari, Venemaa, Jaapan ja Itaalia ühtekokku.¹⁷ Ajavahemikus kodusõjast sajandivahetuseni kasvas Ameerika söetoodang 800 protsenti, raudteerööbaste tootmine 523 protsenti, raudteevõrgu kogupikkus kasvas 567 protsenti ja nisutoodang 256 protsenti. Immigratsiooni toel kahekordistus rahvaarv. Ja oli tõenäoline, et kasvuprotsess kiireneb veelgi.

      Ajaloos pole olnud riiki, mis poleks püüdnud kasutada nii võimsalt kasvavaid jõude oma mõju suurendamiseks maailmas. Ka Ameerika juhid langesid kiusatusse. President Andrew Johnsoni riigisekretär Seward unistas juba impeeriumist, kuhu kuuluks Kanada ja suurem osa Mehhikost ning mis laiuks kaugele Vaiksesse ookeani. Granti administratsioon tahtis annekteerida Dominikaani Vabariiki ja hellitas Kuuba annekteerimise mõtet. Selliseid algatusi oleksid kaasaegsed Euroopa liidrid nagu Disraeli või Bismarck mõistnud ja heaks kiitnud.

      Kuid Ameerika Senat keskendus endiselt kodustele prioriteetidele ja nurjas kõik ekspansioonikavad. See hoidis armee väikesearvulisena (25 000 meest) ja sõjalaevastiku nõrgana. 1890. aastani oli Ameerika armee maailmas Bulgaaria järel neljateistkümnendal kohal ja Ameerika sõjalaevastik väiksem kui Itaalial, ehkki Ameerika ületas Itaaliat tööstusliku võimsuse poolest kolmeteistkümnekordselt. Ameerika ei võtnud osa rahvusvahelistest konverentsidest ja teda koheldi kui teisejärgulist riiki. Kui Türgi 1880. aastal koondas oma diplomaatilisi välisesindusi, sulges ta saatkonnad Rootsis, Belgias, Hollandis ja Ühendriikides. Samal ajal leppis üks Saksa diplomaat Madridis pigem palgakärpimisega kui suunamisega Washingtoni.¹⁸

      Ent kui üks maa on kord juba saavutanud niisuguse taseme nagu kodusõjajärgne Ameerika, ei suuda ta kiusatusele lõputult vastu panna ja hakkab ikkagi otsima teid, kuidas oma tähtsust rahvusvahelisel areenil oma võimsusega vastavusse viia. 1880-ndate aastate lõpul hakkas Ameerika rekonstrueerima oma sõjalaevastikku, mis veel 1880. aastal oli väiksem kui Tšiilil, Brasiilial või Argentinal. Kuid 1889. aastal tegi mereväeminister Benjamin Tracy juba lobbytööd lahingulaevastiku loomiseks ja tema kaasaegne meresõjaajaloolane Alfred Thayer Mahan koostas selleks vajaliku arengukava.¹⁹

      Ehkki Ameerikat kaitses Euroopa riikide rüüsteretkede eest tegelikult Briti Kuninglik Sõjalaevastik, ei suhtunud Ameerika juhid Suurbritanniasse kui oma kodumaa kaitsjasse. Kogu üheksateistkümnenda sajandi jooksul peeti Suurbritanniat Ameerika huvide suurimaks ohustajaks ja Kuninglikku Sõjalaevastikku kõige tõsisemaks strateegiliseks ähvarduseks. Pole siis midagi imestada, et kui Ameerika hakkas oma muskleid mängitama, üritas ta tõrjuda Briti mõju läänepoolkeralt, kasutades sedasama