Diplomaatia. Henry Kissinger

tuli selgesti ilmsiks 1906. aastal Algecirase konverentsil, mille eesmärgiks oli lahendada Maroko tuleviku küsimus. Saksamaa, kes Prantsuse ülevõimu ennetamiseks nõudis „avatud uksi”, soovis Ameerika esindaja kaasatõmbamist, sest tema arvates oli Ameerikal seal olulisi kaubandushuvisid. Konverentsi avamisel esindas ameeriklasi Marokos nende Itaalia suursaadik, kuid roll, mida ta seal täitis, valmistas sakslastele pettumuse. Roosevelt allutas Ameerika ärihuvid – mis tegelikult polnudki kuigi olulised – oma geopoliitilistele kaalutlustele. Maroko kriisi kulminatsioonihetkel sõnastas need Henry Cabot Lodge Rooseveltile adresseeritud kirjas. „Prantsusmaa peaks seisma koos meiega ja Inglismaaga,” ütles ta, „meie tsoonis ja meiega koalitsioonis. See oleks mõistlik lahendus nii majanduslikult kui poliitiliselt.”²⁶

      Sellal kui Roosevelt nägi Euroopas peamise ähvardusena Saksamaad, tegid talle Aasias muret Venemaa ambitsioonid, ja seepärast soosis ta Jaapanit kui Venemaa peamist rivaali. „Venemaa on see maailma maa, millest kõige olulisemal määral sõltub maailma tulevik,” kinnitas Roosevelt.²⁷ Suurbritanniaga sõlmitud liidulepingu tiiva all ründas Jaapan 1904. aastal Venemaad. Ehkki Roosevelt kuulutas Ameerika selles konfliktis neutraalseks, kaldus ta ilmselt Jaapani poole. Venemaa võit oleks tema väitel olnud „löögiks kogu tsivilisatsioonile”.²⁸ Ja kui Jaapan hävitas Vene laevastiku, tundis ta sellest rõõmu: „Ma olen Jaapani võiduga igati rahul, sest Jaapan mängib meie mängu.”²⁹

      Ta soovis Venemaa nõrgenemist, kuigi mitte tema täielikku elimineerimist jõudude tasakaalu süsteemist, sest vastavalt jõudude tasakaalu diplomaatia põhitõdedele tähendanuks Venemaa ülemäärane nõrgendamine lihtsalt Venemaa ähvarduse asendumist Jaapani ähvardusega. Roosevelt tajus, et kõige paremini teeniks Ameerika huvisid niisugune lahendus, mis jätaks Venemaa „silm silma vastu Jaapaniga, nii et nad avaldaksid teineteisele vastastikku ohjeldavat mõju”.³⁰

      Lähtudes pigem geopoliitilisest realismist kui õilsast altruismist, tegi Roosevelt sõdivatele pooltele ettepaneku saata oma esindajad tema Oyster Bay residentsi rahulepingut ette valmistama; lõpuks kirjutatigi Portsmouthis New Hampshire’is alla rahuleping, mis kärpis Jaapani võidu vilju ja säilitas Kaug-Idas tasakaalu. Selle tulemusel sai Roosevelt esimese Ameerika presidendina Nobeli rahupreemia, tähistamaks tema teeneid jõudude tasakaalu ja mõjusfääride kontseptsioonil põhineva lahenduse leidmisel, mis tema järetulija Wilsoni tegevuse valgusel jättis küll täiesti ebaameerikaliku mulje.

      1914. aastal, pärast Saksamaa sissetungi Belgiasse ja Luksemburgi võttis Roosevelt võrdlemisi kliinilise hoiaku, ehkki Saksamaa rikkus selle operatsiooniga jõhkralt kõiki lepinguid, mis pidid nende kahe maa neutraalsust tagama:

      Mis puutub nende lepingute rikkumisse või hülgamisse, siis ei võta ma selles suhtes mingit kindlat seisukohta. Kui hiiglased võitlevad elu ja surma peale ja tammuvad teineteisest kinni hoides edasi-tagasi, siis muidugi trambivad need tohutu suured, kogu jõudu pingutavad võitlejad kindlasti jalge alla kõik, kes ette jäävad – välja arvatud juhul, kui see on neile endale ohtlik.³¹

      Mõni kuu pärast sõja puhkemist Euroopas muutis Roosevelt otsustavalt oma esialgset suhtumist Belgia neutraliteedi rikkumisse, kuid iseloomulikul kombel ei häirinud teda mitte Saksa sissetungi ebaseaduslikkus, vaid hoopis ohtu sattunud jõudude tasakaal: „… kas te ei karda, et kui Saksamaa selle sõja võidab, purustab Inglise laevastiku ja hävitab Briti Impeeriumi, et ta siis juba aasta või kahe pärast ei hakka nõudma juhtivat positsiooni Lõuna- ja Kesk-Ameerikas… ?”³²

      Ta soovitas massiivset relvastumisprogrammi, mis asetaks Ameerika kogu raskusega Kolmikantandi selja taha. Ta pidas Saksamaa võitu täiesti võimalikuks ja samas ka Ühendriikidele ohtlikuks. Keskriikide võidu puhul kaoks Briti Kuningliku Sõjalaevastiku kaitsevari ja Saksa imperialismile avaneks võimalus end läänepoolkeral maksma panna.

      Asjaolu, et Roosevelt pidas Briti laevastiku kontrolli Atlandi ookeanil ohutumaks kui Saksa hegemooniat, ei tulenenud õieti jõufaktorite arvestamisest, vaid pigem niisugustest tabamatutest teguritest nagu kultuuriline lähedus ja ajalookogemus. Ameerikat muidugi sidusid Inglismaaga tugevad kultuurisidemed, millele Ühendriikide ja Saksamaa suhetes mingit vastet ei leidunud. Pealegi oli Ameerika juba harjunud Suurbritannia valitsemisega maailmameredel, see ei häirinud teda enam ja ta ei kahtlustanud Suurbritanniat enam ekspansionistlikes kavatsustes Ameerika mandril. Saksamaa poole seevastu vaadati tõsiste kartustega. 3. oktoobril 1914. aastal kirjutas Roosevelt Briti suursaadikule Washingtonis (lastes sündsalt unustusse vajuda oma varasema seisukoha, mis käsitas Belgia neutraliteedi rikkumist Saksamaa poolt kui paratamatust):

      Kui mina oleksin president olnud, siis oleksin 30. või 31. juulil [Saksamaa vastu] välja astunud.³³

      Kuu aega hiljem tunnistas Roosevelt kirjas Rudyard Kiplingile, et tal on raske õhutada Ameerikat senisest jõulisemal viisil Euroopa sõjasündmusi mõjutama, vastavalt oma isiklikele veendumustele. Ameerika rahval ei ole tahtmist toetada tegevussuunda, mis on nii rangelt defineeritud jõupoliitika terminites:

      Kui ma hakkaksin propageerima kõike seda, mis ma ise usun, siis ei saavutaks ma oma rahva hulgas mingit poolehoidu, sest nad ei järgneks mulle. Meie rahvas on lühinägelik, ta ei saa rahvusvahelistest probleemidest aru. Teiegi rahvas on olnud lühinägelik, aga neis asjades ometi mitte nii lühinägelik kui meie oma. … Tänu ääretule ookeanile usub meie rahvas, et praegusest heitlusest pole tal mingit ohtu karta ja et sellega seoses ei kanna ta ka mingit vastutust.³⁴

      Kui Ameerika välispoliitiline mõtlemine oleks kulmineerunud Theodore Rooseveltiga, küllap oleks seda siis kirjeldatud kui protsessi, kus euroopaliku riigimehetarkuse printsiipe kohandati Ameerika tingimustele. Rooseveltis oleks nähtud presidenti, kes oli ametis parajasti siis, kui Ühendriigid olid endale kindlustanud valitseva positsiooni Ameerika mandril ja hakkasid end ilmutama kui kaalukas maailmavõim. Kuid Ameerika välispoliitiline mõtlemine ei lõppenud ega olekski võinud lõppeda Rooseveltiga. Riigijuht, kes ise piirab oma rolli oma rahva ajalookogemusega, mõistab end tardumusele, riigijuht, kes oma rahva ajalookogemusest liiga kaugele ette ruttab, riskib sellega, et teda ei mõisteta. Selleks rolliks, mida Roosevelt Ameerikale ette nägi, ei olnud Ameerika rahvast ette valmistanud ei tema senised ajalookogemused ega ka väärtushinnangud.

      On järjekordne saatuse pilge, et Ameerika asus lõpuks siiski täitma Roosevelti nägemusele vastavat rolli, tehes seda veel Roosevelti eluajal, kuid lähtudes põhimõtetest, mida Roosevelt naeruvääristas, ja presidendi juhtimisel, keda Roosevelt põlgas. Woodrow Wilson oli Ameerika erandlikkuse traditsiooni kehastaja, tema oli see, kes pani aluse Ameerika välispoliitikas tänini domineerivale vaimsele koolkonnale – koolkonnale, mille juhtmõtteid Roosevelt pidas parimal juhul ebaoluliseks, halvimal juhul aga Ameerika pikaajalistele huvidele kahjulikuks.

      Kui hinnata seda vaidlust kahe suurima Ameerika presidendi vahel vastavalt traditsioonilistele riigimehekunsti kriteeriumidele, siis olid Roosevelti argumendid märksa paremad. Ometi oli Wilsonsee, kes lõpuks peale jäi: praegu, sada aastat hiljem, meenutatakse küll Roosevelti saavutusi, kuid Ameerika mõtte kujundaja on sellegipoolest Wilson. Roosevelt mõistis, mismoodi maailmapoliitika masinavärk tolleaegsete suurriikide suunamisel toimis – ühelgi Ameerika presidendil pole olnud sügavamat sissevaadet rahvusvaheliste süsteemide talitlusse. Kuid Wilson adus Ameerika motivatsiooni ajendeid, kus peamiseks jõuks on vististi veendumus, et Ameerika ei ole riik nagu iga teine. Ja selline hoiak ei pakkunud ei teoreetilist ega praktilist alust euroopaliku diplomaatia harrastamiseks, lakkamatuks kohanemiseks muutlike jõuvahekordadega kõlbelise neutraliteedi positsioonilt ainult selleks, et iga hinna eest säilitada aina paigast nihkuvat tasakaalumomenti. Hoolimata kõigist jõupoliitika realiteetidest ja õppetundidest, on Ameerika rahvas alati vankumatult uskunud, et tema erandlikkus nõuab vabaduse kaitsmist kodumaal ja selle levitamist võõrsil.

      Ameeriklasi suutis suurtele tegudele viia ainult niisugune maailmanägemus, mis langes kokku nende kujutlusega oma kodumaa erandlikkusest. Ehkki Roosevelti lähenemisviis oli ülipeenelt suurriikide diplomaatia tegelikele nüanssidele häälestatud, ei suutnud ta oma kaasmaalasi veenda, et neil tuleb Esimesse maailmasõtta sekkuda. Wilson seevastu rõhus oma rahva tunnetele, kasutades kõlbeliselt ülevaid argumente, mis just oma ülevuse tõttu jäid välisriikide