Diplomaatia. Henry Kissinger

leppida; Ameerika juhid, kes kujundasid sõjajärgse maailma, esindasid erakordselt koherentset ja elujõulist pärimust.

      Praegu kujuneva maailmakorra peavad üles ehitama riigimehed, kes esindavad ülimalt erinevaid kultuure. Nende käsutada on määratu suured ja sedavõrd keerulised bürokraatiaaparaadid, et riigimeeste energia kulub pigem administratiivse masinavärgi teenimisele kui eesmärkide põhjendamisele. Need riigimehed saavutavad väljapaistva positsiooni tänu omadustele, mida pole edukaks valitsemiseks üldse tingimata vaja ja mis veel vähem sobivad rahvusvahelise korra ülesehitamiseks. Ja ainus paljuriigilise süsteemi loomisel kasutatav eeskuju on loodud läänemaises ühiskonnas, mis võib-olla pole paljudele asjaosalistele vastuvõetav.

      Kuid kui me tahame mõista neid väljakutseid, mida nüüdisaeg riigimeestele esitab, siis on ainsaks eeskujuks, kust õppust võtta, ikkagi vaid paljudest riikidest koosnevate varasemate maailmakordade tõus ja langus – alates Vestfaali rahust kuni meie päevadeni välja. Ajaloo uurimine ei paku käsiraamatusse koondatud juhtnööre, mida võiks masinlikult rakendada; ajalugu õpetab analoogia kaudu, aitab valgustada võrreldavate olukordade tõenäolisi tagajärgi. Ent iga põlvkond peab ise enda jaoks määratlema, millised olukorrad on tegelikult võrreldavad.

      Intellektuaalid analüüsivad rahvusvaheliste süsteemide toimemehhanisme. Riigimehed loovad neid. Ja analüütiku ning riigmehe vaatenurk on äärmiselt erinev. Analüütik võib ise valida probleemi, mida ta soovib uurida, riigimehele aga surub tegelikkus probleemid peale. Analüütik võib selgele järeldusele jõudmiseks kulutada nii palju aega, kui iganes vajab; riigimehe peamiseks probleemiks on aja halastamatu surve. Analüütik ei riski millegagi. Kui tema järeldused osutuvad vääraks, võib ta rahumeeli asuda uut uurimust kirjutama. Riigimees tohib mõistatada ainult üks kord; tema eksimused pole heastatavad. Analüütikule on kättesaadavad kõik faktid; tema üle otsustatakse vastavalt tema vaimsetele võimetele. Riigimees peab tegutsema vastavalt olukorrahinnangutele, mis pole tõestatavad sel hetkel, kui ta oma otsuseid teeb. Tema üle mõistab kohut ajalugu, lähtuvalt sellest, kui arukalt ta suutis paratamatute muutustega toime tulla, ja eelkõige lähtuvalt sellest, kui hästi tal õnnestus vältida sõda. Ja siit tuleneb tõdemus: uurides riigimeeste tegevust maailmakorra probleemide lahendamisel, uurides, mis neil õnnestus ja mis luhtus ja miks, ei jõua me küll tänapäeva diplomaatia mõistmisel lõplikule selgusele, aga algust oleme sellega võib-olla siiski teinud.

      TEINE PEATÜKK

       PÖÖRDEPUNKT: THEODORE ROOSEVELT VÕI WOODROW WILSON

      Kuni käesoleva sajandi alguseni prevaleeris Ühendriikide välispoliitikas isolatsionistlik suundumus. Siis aga tõukasid kaks faktorit Ameerika maailmapoliitika areenile: Ameerika enda kiiresti kasvav võimsus ja Euroopale keskendunud rahvusvahelise süsteemi järkjärguline kokkuvarisemine. Seda tendentsi peegeldasid kaks vastandlikku presidenti: Theodore Roosevelt ja Woodrow Wilson. Need kaks meest hoidsid valitsusohje parajasti sel ajal, kui maailmapoliitilised arengud vedasid vastutõrkuva rahva oma keerisesse. Mõlemad presidendid mõistsid, et Ameerikale on määratud maailmapoliitikas keskne osa, kuid isolatsioonipoliitika hülgamist õigustasid nad kahe vastandliku filosoofiaga.

      Roosevelt oli jõudude tasakaalu poliitika peen analüütik. Tema põhjendas Ameerika rahvusvahelist rolli rahvuslike huvide tungivate vajadustega, olles veendunud, et globaalne jõudude tasakaal on ilma Ameerika osaluseta mõeldamatu. Wilson seevastu õigustas Ameerika rahvusvahelist rolli messianistlike argumentidega: Ameerika ei ole kohustatud hoolitsema jõudude tasakaalu eest, vaid hoopis oma põhimõtete levitamise eest üle kogu maailma. Wilsoni ametiajal muutus Ameerika keskse tähtsusega osaliseks maailmapoliitilises mängus, kuulutades põhimõtteid, mis ei peegeldanud küll midagi enamat kui Ameerika poliitilise mõtte truisme, kuid mis Vana Maailma diplomaatide silmis sellegipoolest tähistasid revolutsioonilist pööret. Need põhimõtted lähtusid väitest, et rahu säilitamine sõltub demokraatia aina laialdasemast levikust, et riike tuleb hinnata samadest eetilistest kriteeriumidest lähtuvalt kui üksikisikuid ja et iga riigi rahvuslike huvide põhisisuks on ühinemine ülemaailmse rahvusvahelise õiguse süsteemiga.

      Võimude tasakaalule rajatud Euroopa diplomaatia karastunud veteranide meelest olid Wilsoni vaated kummalised; tema väide, et välispoliitika põhialused on tegelikult kõlbelist laadi, oli nende silmis lausa silmakirjalik. Ometi on wilsonism tänapäevani elujõuline, Wilsoni kaasaegsed kriitikud aga on ajalugu ammugi unustanud. Wilson oli see, kes lõi visiooni ülemaailmsest organisatsioonist, Rahvasteliidust, mille ülesandeks on kindlustada rahu pigem kollektiivse julgeoleku kui liitude abil. Ehkki Wilson ei suutnud veenda omaenda kodumaad selle idee väärtuses, elas see ometi edasi. Wilsoni veelahkmelise tähendusega presidentuurist peale on Ameerika välispoliitika peaaegu alati marssinud wilsonliku idealismi trummipõrina taktis, ja nii marsib ta kuni tänase päevani.

      Ameerika ainulaadne lähenemisviis rahvusvahelistele probleemidele ei kujunenud välja üleöö ega ole see ka üheainsa inspireeritud reformaatori looming. Vabariigi algaastatel oli Ameerika välispoliitika tegelikult rahvuslike huvide läbikaalutud väljendus, mille sisuks oli lihtsalt uue riigi sõltumatuse kindlustamine. Nii kaua kui püsis Euroopa riikide rivaliteet, ei suutnud ükski sealne suurvõim luua tõsiselt võetavaid ähvardusi ja seepärast olid Asutajad Isad ka üsna varmalt valmis manipuleerima jõudude tasakaalu põlatud printsiibiga, kui see vaid nende eesmärkidega sobis; tõtt öelda manööverdasid nad kohati päris erakordse osavusega Prantsusmaa ja Suurbritannia vahel, ja seda mitte ainult Ameerika iseseisvuse säilitamiseks, vaid ka tema piiride laiendamiseks. Kuna Prantsuse revolutsiooni järgsete sõdade perioodil ei sobinud neile õieti kummagi poole otsustav võit, kuulutasid nad end neutraalseks. Jefferson iseloomustas Napoleoni sõdu kui võitlust maatüranni (Prantsusmaa) ja ookeanitüranni (Inglismaa) vahel¹ – teiste sõnadega, Euroopa tülide osapooled olid kõlbelises mõttes samaväärsed. Rakendades blokivälist hoiakut selle varasel kujul, avastas uus riik enda jaoks neutraalsuse kui kauplemisvõtte, nii nagu paljudki tekkivad riigid pärast teda.

      Samas ei läinud Ühendriigid Vana Maailma kommete hülgamisel siiski nii kaugele, et oleksid loobunud territoriaalsest ekspansioonist. Vastupidi – kohe algusest peale ajasid Ühendriigid kogu Ameerika mandril ülimalt sihikindlat ekspansioonipoliitikat. Pärast 1794. aastat lahendati piiriküsimused Kanada ja Floridaga terve rea lepingute toimel Ameerika kasuks, avati Mississippi jõgi Ameerika kaubandusele ja hakati Briti Lääne-Indias Ameerika ärihuvidele toetuspunkte looma. Kõik see kulmineerus Louisiana ostutehinguga 1803. aastal, mis andis noore riigi valdusse hiiglasuure, täpsemalt piiritlemata Prantsuse territooriumi lääne pool Mississippi jõge ja lõi koos sellega teatava nõudeõiguse Hispaania territooriumile Floridas ja Texases. See oli vundament, millele võis hakata ehitama suurriiki.

      Prantsusmaa valitseja Napoleon Bonaparte, kes müügitehingu teostas, põhjendas seda väga ühepoolset ärioperatsiooni Vanale Maailmale igati omases stiilis: „Selle territooriumi omandamine kindlustab igaveseks ajaks Ühendriikide võimsuse, ja nii olen ma tekitanud Inglismaale võistleja merel, kes tema upsakust varem või hiljem kärbib.”² Ameerika riigimeestel polnud sellest sooja ega külma, kuidas Prantsusmaa oma valduste mahamüümist õigustas. Nende meelest polnud Vana Maailma jõupoliitika hukkamõistmine põrmugi vastuolus Ameerika territoriaalse ekspansiooniga üle Põhja-Ameerika mandri. Nemad käsitasid Ameerika tungi läände pigem Ameerika siseasjana, ja mitte mingi välispoliitilise küsimusena.

      Sama mõtteviisi jätkates mõistis James Madison hukka sõja kui kõigi muude pahede algallika – kui maksude ja sõjavägede ja muude selletaoliste abinõude eelkäija, mille „eesmärgiks on paljude heitmine väheste ülevõimu alla”.³ Mingit vastuolu ei näinud siin ka tema järeltulija James Monroe, kes kaitses läänesuunalist ekspansiooni põhjendusel, et see on hädavajalik Ameerika tõstmisel suurriigi staatusse:

      Kõigile peaks selge olema, et sedamööda, kuidas territooriumi laiendatakse, muidugi tingimusel, et seda ei laiendata üle õiglase piiri, sedamööda kasvab ka (nii osariigi- kui föderaal-) valitsuse tegevusvabadus ja kindlustub nende julgeolek; ja seda kasulikumat mõju avaldab see kogu Ameerika rahvale.