Diplomaatia. Henry Kissinger

kasutasid vahetevahel Euroopa jõupoliitika meetodeid, pidasid nad üldiselt siiski kinni põhimõtetest, mille rakendamine oli teinud nende kodumaa nii erandlikuks. Euroopa riigid pidasid maha lugematul hulgal sõdu, et takistada riikide esile-tõusu, mis ähvardasid saavutada domineerivat positsiooni. Ameeriklastesse aga sisendas jõu ja suurte vahemaade kombinatsioon kindlat veendumust, et iga ähvardusega on võimalik toime tulla ka pärast seda, kui oht on selge kuju võtnud. Euroopa riigid, mille ellujäämise väljavaated on palju piiratumad, lõid koalitsioone muutuste võimaluse vastu. Ent Ameerika oli piisavalt kaugel, et käivitada oma poliitika juba tegelikult toimuvate muudatuste pidurdamiseks.

      Niisuguselt geopoliitiliselt aluselt lähtus George Washington, hoiatades „alaliste” liitude eest, olgu need sõlmitud mis tahes eesmärgil. Tema leidis, et ei oleks mõistlik

      mässida end kunstlikke sidemeid sõlmides tavaliselt nii heitlikku [Euroopa] poliitikasse või siduda end tema sõpruste ja vaenude tavaliste kombinatsioonidega. Meie eraldatud ja kauge asend sunnib meid kasutama ja lubabki kasutada teistsugust taktikat.⁵

      Uus riik ei käsitanud Washingtoni nõuannet praktilise geopoliitilise hinnanguna, vaid nägi selles kõlbelist maksiimi. Vabaduse aate kandjana pidas Ameerika igati loomulikuks tõlgendada avarate ookeanidega antud julgeolekutagatist jumaliku ettehoolduse märgina; oma tegevuses arvas ta lähtuvat kõrgemast kõlbelisest nägemusest, mitte aga julgeolekumäärast, mis kõigil teistel riikidel puudus.

      Noore vabariigi välispoliitika üheks juhtmõtteks oli veendumus, et Euroopa lakkamatud sõjad on riigijuhtimise kunstis kasutatavate küüniliste meetmete tagajärg. Sellal kui Euroopa juhid rajasid oma rahvusvahelise süsteemi veendumusele, et isekate erihuvide konkurentsist on võimalik välja destilleerida üldine harmoonia, kangastus nende Ameerika ametivendadele niisugune maailm, kus riigid teevad koostööd usalduslike partneritena, mitte aga umbusklike rivaalidena. Ameerika juhid lükkasid tagasi euroopaliku kujutluse, et riikide kõlblust tuleb mõõta teistsuguse mõõdupuuga kui üksikisikute kõlblust. Jeffersoni järgi on olemas

      ainult üks ühtne eetikasüsteem nii inimeste kui riikide jaoks – olla tänulik, pidada kõigis muutuvais olukordades ausalt kinni kõigist lepingutest, olla avatud ja suuremeelne ja kaitsta pikas perspektiivis mõlemate huvisid.⁶

      Ameerika dotseeriv toon – mis vahel välismaalastele nii väga närvidele käis – peegeldas tegelikult tõsiasja, et Ameerika polnud mässu tõstnud mitte ainult seaduslike sidemete vastu, mis teda emamaaga sidusid, vaid ka Euroopa väärtustesüsteemi vastu. Ameerika pani Euroopas nii sagedased sõjad ületähtsustatud valitsusstruktuuri arvele, mis eitas vabaduse ja inimväärikuse ideaale. „Kuna sõda on vana korra valitsemisvorm,” kirjutas Thomas Paine, „siis on rahvastevaheline vaen lihtsalt valitsuste ässitustöö tulemus, millega püütakse süsteemi vaimu elus hoida. … Inimene ei ole inimese vaenlane, inimesi kihutab üksteise vastu üksnes väär valitsemissüsteem.”⁷

      Veendumus, et rahu sõltub eeskätt demokraatlike institutsioonide ülesehitamisest, on tänapäevani jäänud Ameerika mõtteviisi tuumaks. Ameerika argitarkus on aina väitnud, et demokraatlikud riigid ei lähe üksteise vastu sõtta. Alexander Hamilton oli üks vähestest, kes pani kahtluse alla aksioomi, et vabariigid on loomu poolest vabameelsemad kui muud valitsusvormid:

      Sparta, Ateena, Rooma ja Kartaago olid kõik vabariigid; kaks neist – Ateena ja Kartaago – pealegi kaubandusriigid. Ometi pidasid nad niisama tihti sõdu – küll agressiivseid, küll kaitsesõdu – kui kaasaegsed monarhiad nende naabruses. … Inglismaa valitsemissüsteemis moodustavad rahvaesindajad seadusandluses olulise haru. Kaubandus on aegade vältel olnud selle maa peamine tegevusala. Ja ometi leidub vähe rahvaid, kes on veel sagedamini sõda pidanud kui inglased. … ⁸

      Kuid Hamilton esindas tühist vähemust. Tema ajal nagu praegugi oli Ameerika juhtide valdav enamus veendunud, et maailmarahu säilitamise huvides on Ameerika kohustatud oma väärtusi levitama. Tol ajal nagu praegugi võis lahkarvamusi tekkida ainult meetodi küsimuses. Kas Ameerika peaks vabade institutsioonide levikule aktiivselt kaasa aitama, käsitades seda kui oma välispoliitika peamist eesmärki? Või peaks ta lootma üksnes oma innustava eeskuju peale?

      Vabariigi algaegadel valitses üldine arvamus, et alles kujunev Ameerika rahvas teenib demokraatia üritust kõige paremini, kaitstes selle väärtusi kodumaal. Thomas Jeffersoni sõnul oleks Ameerika „õiglane ja kindel vabariiklik valitsus kõigile maailma rahvastele püsivaks teetähiseks ja eeskujuks”.⁹ Aasta hiljem pöördus Jefferson jälle tagasi mõtte juurde, et tegelikult teenib Ameerika „kogu inimkonna huve”:

      … asjaolu, et meie võime nautida elutingimusi, millest teised on ilma jäetud, paneb meile kohustuse selgitada, milline täpselt on see vabaduse ja omavalitsuse määr, mida üks ühiskond ohtu kartmata tohib oma üksikliikmetele anda.¹⁰

      Kuna Ameerika liidrid rõhutasid eelkõige Ameerika riikliku käitumise kõlbelisi aluseid ja käsitasid seda kui vabaduse sümbolit, siis pidid nad loomulikult tagasi lükkama ka Euroopa diplomaatia põhitõed: et jõudude tasakaal destilleerib isekate huvide konkurentsist lõpuks välja üldise harmoonia; ja et tsiviilõigus peab taganema julgeolekukaalutluste ees; teisisõnu – et riiklik eesmärk pühitseb abinõu.

      Neid enneolematuid ideid kuulutas maailmale maa, kus kogu üheksateistkümnenda sajandi jooksul valitses majanduslik õitseng, maal, mis hoidis oma institutsioone heas töökorras ja kaitses oma kõlbelisi väärtusi. Ameerikale jäid tundmatuks vastuolud ülevate printsiipide ja ellujäämise hädavajaduste vahel. Vahel küll juhtus, et rahvusvaheliste vaidlusküsimuste lahendamine ainuüksi kõlbelisel alusel tekitas kummaliselt kahemõttelisi olukordi ja põhjustas tüüpiliselt ameerikalikke hingepiinu. Kui ameeriklased on kohustatud ilmutama oma välispoliitikas samasugust sirgjoonelisust kui isikliku elu korraldamisel, kuidas siis üldse analüüsida julgeoleku mõistet; ja kui lõpuni välja minna, kas see tähendab siis, et ellujäämise probleem on allutatud kõlblusele? Või loob Ameerika truudus vabadele institutsioonidele iseenesest mingi kõlbluse aura, mis õilistab pealtnäha ka kõige omakasupüüdlikumaid tegusid? Ja kui see on nii, kuivõrd sellest siis erineb niisugune euroopalik mõiste nagu raison d’état, mille kohaselt riikliku tegevuse ainsaks kriteeriumiks on selle edukus?

      Professorid Robert Tucker ja David Hendrickson on seda Ameerika mõtlemise ambivalentsi hiilgavalt analüüsinud:

      Jeffersoni riigimehekunstile on omane üks suur dilemma: ühest küljest ta just nagu keeldub kasutamast vahendeid, mida riigid on oma julgeoleku kindlustamiseks ja oma ambitsioonide rahuldamiseks varasematel aegadel lõpuks alati pruukinud, teisest küljest aga ei taha ta ometi loobuda nendestsamadest ambitsioonidest, mis tavaliselt selliste vahendite kasutuselevõttu tingivad. Teisiti öeldes, Jefferson tahtis pakkuda Ameerikale mõlemat korraga – soovis, et Ameerika võiks nautida oma võimsuse vilju, samas ometi talumata tagajärgi, mida jõu kasutamine tavaliselt kaasa toob.¹¹

      Nende kahe lähenemisviisi tõuge ja tõmme on tänase päevani olnud üks Ameerika välispoliitika peamisi teemasid. Umbes 1820. aastaks leidsid Ühendriigid nende kahe lähenemisviisi kompromissi, mis tõepoolest lubaski kuni Teise maailmasõja lõpuni saavutada mõlemat korraga. Kogu selle aja jooksul tauniti Ameerikas ookeanitaguseid sündmusi kui jõudude tasakaalupoliitika kahetsusväärseid tagajärgi, omaenda ekspansiooni Põhja-Ameerika mandril aga käsitati kui „saatusest määratud missioon”.

      Kuni sajandi vahetuseni välja oli Ameerika välispoliitika põhimõtteliselt väga lihtne: tuli täita saatuse poolt määratud missiooni ja hoiduda siduvatest kohustustest ookeani taga. Ameerika toetas demokraatlikku valitsemissüsteemi, kus vähegi võimalik, kuid keeldus oma eelistuste kaitseks jõuga välja astumast. 1821. aastal sõnastas tollane riigisekretär John Quincy Adams selle hoiaku kokkuvõtlikult nii:

      Kus eales on heisatud või heisatakse vabaduse ja sõltumatuse lipp, seal on tema [Ameerika] süda, tema õnnistus ja palved. Kuid Ameerika ei lähe oma piiride taha koletisi otsima ja hävitama. Ta elab kõigi inimeste vabadusele ja sõltumatusele kaasa. Kuid ta astub võitlusse ainult omaenda vabaduse ja sõltumatuse kaitseks.¹²

      Sellel