Diplomaatia. Henry Kissinger

riikide ristuvatest huvidest alati välja jõudude tasakaal de facto. Probleem on vaid selles, kas rahvusvahelise süsteemi säilitamine muutub teadlikult planeeritud tegevuseks või kujuneb paljude jõuproovide tagajärjel iseendast.

      Napoleoni sõdade lõpul oli Euroopa esimest ja ainust korda oma ajaloos valmis rajama jõudude tasakaalu põhimõttele tuginevat rahvusvahelist korda. Kaheksateistkümnenda sajandi ja üheksateistkümnenda sajandi alguse sõdade keerises jõuti järeldusele, et on ekslik arvata, nagu kujuneks jõudude tasakaal Euroopa riikide omavaheliste kokkupõrgete tagajärjel lõpuks automaatselt. Pitti plaanis visandati territoriaalsed ümberkorraldused, mis pidid kõrvaldama kaheksateistkümnenda sajandi maailmakorralduse nõrkused. Kuid Pitti liitlased mandril olid vahepeal veel ühes asjas õpetust saanud.

      Jõud on liiga keeruline mõiste, et seda täpselt hinnata, ja pealegi soovitakse seda demonstreerida nii mitmel erineval viisil, et seda pole võimalik rahvusvahelise korra rajamisel usaldusväärseks aluseks võtta. Tasakaal toimib kõige paremini siis, kui seda toetavad üldtunnustatud ühised väärtused. Jõudude tasakaal kärbib rahvusvahelise korra kukutamise võimalusi; üldtunnustatud ühised väärtused kärbivad rahvusvahelise korra kukutamise soovi. Jõud ilma legitiimsuseta tunneb kiusatust end proovile panna; legitiimsus ilma jõuta õhutab tagant tühja edvistamist.

      Ülesanne seisis selles, kuidas neid kahte elementi ühendada, ja selle ülesande lahendamisega sai edukalt hakkama Viini kongress, kehtestades terveks sajandiks niisuguse rahvusvahelise süsteemi, mida kordagi ei kõigutanud üleeuroopaline sõda.