Diplomaatia. Henry Kissinger

tasakaalu teoreetikud annavad sageli mõista, et see ongi rahvusvaheliste suhete loomulik vorm. Tegelikult on jõudude tasakaalu süsteemid inimkonna ajaloos võrdlemisi haruldased. Läänepoolkeral pole seda kunagi olnud, samuti mitte praeguse Hiina territooriumil, sellest ajast peale, kui omavahel sõdivate riikide ajastu seal rohkem kui kaks tuhat aastat tagasi lõpule jõudis. Inimkonna suurema osa jaoks ja kõige pikemate ajalooperioodide kestel on põhiliseks valitsemisviisiks olnud impeerium. Impeeriumidele aga ei paku huvi tegutseda mingi rahvusvahelise süsteemi raamides; nende eesmärgiks on olla rahvusvaheline süsteem. Impeeriumid ei vaja jõudude tasakaalu. Sel viisil ongi Ühendriigid ajanud oma välispoliitikat Ameerika mandril ja Hiina peaaegu kogu oma ajaloo vältel Aasias.

      Läänes on ainsaks funktsioneeriva tasakaalu näiteks muistse Kreeka ja renessansiajastu Itaalia linnriigid ja Euroopa riikide süsteem, mis tekkis pärast Vestfaali rahu 1648. aastal. Nende süsteemide tunnusjooneks on asjaolu, et üks elu tõsiasi – enam-vähem võrdjõuliste riikide olemasolu – ülendatakse maailmakorra juhtprintsiibiks.

      Vaimses mõttes kajastas jõudude tasakaalu mõiste kõigi valgustusajastu tähtsamate mõtlejate veendumusi. Nende arvates juhivad kogu maailma, sealhulgas ka poliitikavaldkonda, ratsionaalsed printsiibid, mis üksteist vastastikku tasakaalustavad. Ratsionaalselt tegutsevate inimeste pealtnäha täiesti juhuslikud teod koonduvad kogusummas tendentsiks, mis teenib üldist hüvet, ehkki Kolmekümneaastasele sõjale järgnenud peaaegu lakkamatute konfliktide ajastul polnud sellele seisukohale just kerge tõendusmaterjali leida.

      Oma teoses „The Wealth of Nations” väitis Adam Smith, et kõigist üksikutest isekatest majandustegevustest destilleerib üks „nähtamatu käsi” välja üldise majandusliku heaolu. Ja „The Federalist Papersis” oletab Madison, et piisavalt suures vabariigis sepistavad mitmesugused poliitilised „kildkonnad” oma isekaid eesmärke taotledes mingi automaatse mehhanismi vahendusel lõpuks siiski sündsa kodurahu. Võimude, kontrolli ja tasakaalustusmehhanismide mõisted, nagu neid nägi Montesquieu ja nagu need ka Ameerika konstitutsioonis on sõnastatud, peegeldavad samasugust vaatekohta. Võimude lahususe eesmärgiks on despootia vältimine, mitte harmoonilise valitsussüsteemi saavutamine; omaenda huvisid kaitstes ohjeldab iga valitsusharu teiste liialdusi ja teenib seeläbi üldist hüvet. Täpselt samasuguseid põhimõtteid rakendati rahvusvahelistes suhetes. Eeldati, et oma isekaid huvisid taotledes aitavad kõik riigid üheskoos progressile kaasa, just nagu hoolitseks mingi nähtamatu käsi selle eest, et iga üksiku riigi valikuvabadus tagaks kõigi ühise heaolu.

      Rohkem kui sajandi jooksul näisid niisugused ootused täituvat. Pärast Prantsuse revolutsioonist ja Napoleoni sõdadest põhjustatud segadusi taastasid Euroopa juhid 1815. aastal Viini kongressil jõudude tasakaalu ja mahendasid jõhkrat toetumist toorele jõule, püüdes riikide rahvusvahelist käitumist kõlbeliste ja seaduslike kohustustega mõõdukamaks muuta. Kuid üheksateistkümnenda sajandi lõpul pöördus Euroopa jõudude tasakaalu süsteem tagasi jõupoliitika põhimõtete juurde ja asendus kaugelt julmema keskkonnaga. Vihameelne konfrontatsioon muutus diplomaatia standardmeetodiks, mis viis aina uutele jõukatsumistele. 1914. aastal tekkis lõpuks kriis, kus keegi enam sammugi ei taganenud. Pärast Esimese maailmasõja katastroofi pole Euroopa oma kunagist juhtrolli maailmas enam päriselt tagasi saanud. Tähtsaimaks mängijaks tõusid nüüd Ühendriigid, kuid Woodrow Wilson tegi peagi selgeks, et tema riik keeldub mängimast Euroopa reeglite järgi.

      Kogu oma ajaloo jooksul pole Ameerika kunagi osalenud üheski jõudude tasakaalu süsteemis. Enne maailmasõdu nautis Ameerika toimiva jõudude tasakaalu süsteemi hüvesid, ilma selle manöövritesse sekkumata, lubades endale ometi selle piitsutamise luksust, kui iganes tahtmist oli. Külma sõja ajal pidas Ameerika ideoloogilist, poliitilist ja strateegilist võitlust Nõukogude Liiduga, kusjuures kaheks leeriks jagunenud maailm toimis jõudude tasakaalu süsteemist hoopis erinevatel põhimõtetel. Bipolaarses maailmas ei saa keegi väita, et konflikt teenib üldist hüvet; ühe poole iga võit on vastaspoole kaotus. See, mida Ameerika külmas sõjas saavutas, oli tegelikult võit ilma sõjata, võit, mis on ta nüüd asetanud silmitsi George Bernard Shaw’ poolt sõnastatud dilemmaga: „Elus on kaks tragöödiat. Üks on see, et su hingeigatsus ei täitu, ja teine, et see täitub.”

      Ameerika juhid on pidanud oma väärtusi nii enesestmõistetavaks, et nad enamasti ei tajugi, kui revolutsioonilised ja segadusseviivad need väärtused teiste silmis võivad olla. Ükski teine ühiskond pole iial väitnud, et eetilised põhimõtted maksavad rahvusvahelises käitumises täpselt samamoodi kui üksikisiku käitumises – selline arusaamine on Richelieu raison d’etat’ otsene vastand. Ameerika on olnud seisukohal, et sõja ärahoidmine pole mitte ainult diplomaatiline, vaid samal määral ka juriidiline probleem, ja et Ameerika ei vastusta põhimõtteliselt mitte muutusi, vaid muudatuste tegemise meetodit, iseäranis aga jõu kasutamist. Mõni Bismarck või Disraeli oleks kindlasti välja naernud seisukoha, et välispoliitika põhiküsimuseks on pigem meetod kui asja sisu – seda muidugi juhul, kui ta probleemist üldse aru oleks saanud. Ükski rahvas pole ise endale iial seadnud niisuguseid kõlbelisi nõudmisi nagu Ameerika. Ja ükski maa pole nii palju südant valutanud kuristiku pärast, mis lahutab definitsiooni poolest absoluutseid kõlbelisi väärtusi vältimatust ebatäiuslikkusest, mis on omane konkreetsetele olukordadele, kus kõlbelisi väärtusi tuleks rakendada.

      Külma sõja aastatel oli läbini ameerikalik lähenemisviis välispoliitikale esilekerkinud probleemide lahendamiseks erakordselt sobiv. Oli olemas sügav ideoloogiline konflikt, ja ainult ühe maa, nimelt Ühendriikide käsutuses oli täielik komplekt poliitilisi, majanduslikke ja sõjalisi võitlusvahendeid, et korraldada mittekommunistliku maailma kaitsmist. Riik, mis on saavutanud niisuguse positsiooni, suudab oma seisukohtade juurde kindlaks jääda ja tihti ka vältida probleemi, mis kerkib vähem edukate maade riigimeeste ette: nende käsutuses olevad vahendid sunnivad püstitama lootustest tagasihoidlikumaid eesmärke ja valitsevad tingimused lubavad isegi neile eesmärkidele läheneda üksnes sammhaaval.

      Külma sõja maailmas kaotasid traditsioonilised jõu mõisted suures osas oma senise sisu. Peaaegu kogu ajaloo vältel näeme sõjalise, poliitilise ja majandusliku võimsuse sünteesi, mille komponendid on enamasti osutunud sümmeetriliseks. Külma sõja perioodil aga muutusid erinevad jõuelemendid üsna iseseisvaks. Endine Nõukogude Liit oli sõjalises mõttes superriik ja samal ajal majanduslik kääbus. Samas võis aga mõni teine maa tõusta majanduslikuks hiiglaseks, kuid jääda sõjanduslikult tähtsusetuks, nagu see juhtus näiteks Jaapaniga.

      Külma sõja järgses maailmas need erinevad komponendid tõenäoliselt ühtlustuvad ja muutuvad sümmeetrilisemaks. Ühendriikide suhteline sõjaline võimsus hakkab tasapisi kahanema. Selge vastase puudumine hakkab suurendama kodumaist survet ressursside nihutamiseks riigikaitselt teistele prioriteetidele, ja see protsess on juba alanud. Üheainsa kindla ähvarduse taandumisel hakkab iga riik nägema ohtusid omaenda kitsamas rahvuslikus perspektiivis, ja need ühiskonnad, mis seni pesitsesid Ameerika kaitsevarju all, on sunnitud oma julgeoleku eest suuremat vastutust kandma. Seetõttu nihkub uus toimiv rahvusvaheline süsteem isegi sõjalisel alal vähehaaval tasakaalu põhimõtte poole, ehkki kulub võib-olla mitukümmend aastat, enne kui see sinna välja jõuab. Samad tendentsid avalduvad koguni veel selgemini majanduses, kus Ameerika ülevõim on juba praegu taandumas ja kus pole nii ohtlik Ameerikale väljakutset esitada.

      Kahekümne esimese sajandi rahvusvahelist süsteemi hakkab iseloomustama üks näiline vastuolu: ühest küljest killunemine, teisest küljest süvenev globaliseerumine. Riikidevaheliste suhete tasandil hakkab uus kord sarnanema pigem Euroopa riikide süsteemiga kaheksateistkümnendal ja üheksateistkümnendal sajandil, mitte aga külma sõja aegse jäiga mudeliga. Selles osaleb vähemalt kuus peamist suurvõimu – Ühendriigid, Euroopa, Hiina, Jaapan, Venemaa ja arvatavasti ka India –, aga samuti terve hulk keskmise suurusega ja väiksemaid riike. Samal ajal on rahvusvahelised suhted esimest korda tõeliselt globaliseerunud. Side toimib silmapilkselt; maailmamajandus hõlmab üheaegselt kõiki kontinente. Juba on esile kerkinud terve hulk probleeme, mida on võimalik lahendada ainult ülemaailmsel alusel – näiteks tuumarelvade levik, keskkond, rahvastiku plahvatuslik kasv ja majanduslikud sõltuvussuhted.

      Erinevate väärtuste ja väga erinevate ajalooliste kogemuste