Diplomaatia. Henry Kissinger

piiri taga.

      Oli see vast imetegu: lähtudes Asutajate Isade käsust hoiduda sekkumast piiritagustesse konfliktidesse, jõuda välja globaalse interventsiooni volitusteni ja töötada välja üksikasjaline neutraliteedifilosoofia, mis tegi sõttaastumise vältimatuks! Nihutades oma maad sõjale aina lähemale ja sõnastades nägemusi paremast maailmast, ilmutas Wilson sellist vitaalsust ja idealismi, et tekkis mulje, nagu oleks Ameerika terveks sajandiks meelega talveunne suigutatud, kust ta võib nüüd lõpuks rahvusvahelisele areenile astuda, ilmutades dünamismi ja ilmsüütust, mida tema karastatumad partnerid pole iial kogenud. Euroopa diplomaatia oli ajaloo tiiglis kalgistunud ja samas ka alandada saanud; Euroopa riigimehed nägid sündmusi läbi paljude mõranenud unistuste prisma, inimliku ettenägelikkuse ebakindlus oli purustanud nende paremad lootused ja ideaalid. Ameerikale olid niisugused piirangud tundmatud, ja uhkelt kuulutades kui mitte just ajaloo lõppu, siis vähemalt ajalookogemuse ebaolulisust, asus ta puht ameerikalikuks peetud väärtusi avardama ja muutma neid universaalseteks printsiipideks, mis on rakendatavad kõikjal. Ja nõnda suutis Wilson vähemalt mõneks ajaks lõdvendada pingeid maailma ohtude eest kaitstud Ameerika ja maailma pattudest rüvetamata Ameerika vahel. Esimesse maailmasõtta astumiseks võis Ameerika valmistuda üksnes kõigi maailma rahvaste, mitte ainult iseenda huvide kaitsjana ja universaalsete vabaduste ristisõdalasena.

      Ameerika sõjakuulutuse vahetuks ajendiks sai „Lusitania” uputamine Saksamaa poolt, eelkõige aga piiramatu allveesõja vallapäästmine. Kuid Wilson ei õigustanud Ameerika sõttaastumist mingite otseste etteheidetega. Rahvuslikud huvid olid ebaolulised; vägivald Belgia kallal ja jõudude tasakaal jäid siin sootuks kõrvale. Ameerika sõttaastumise põhjused olid eeskätt kõlbelist laadi, peamiseks eesmärgiks aga uue ja õiglasema rahvusvahelise korra rajamine. „On kohutav samm,” arutles Wilson kõnes, kus ta taotles sõja kuulutamist,

      viia see suur rahumeelne rahvas sõtta, kõigi aegade kõige hirmsamasse ja laastavamasse sõtta, kus näib kaalul olevat tsivilisatsiooni enda saatus. Kuid õigus on hinnalisem kui rahu, ja me hakkame võitlema väärtuste eest, mis on meile alati südamelähedased olnud, demokraatia eest, väikeriikide õiguste ja vabaduste eest, õigluse võidulepääsemise nimel, vabade rahvaste koostöös, mis kindlustab koostöö ja rahu kõigile rahvastele ja teeb lõpuks vabaks kogu maailma.⁴³

      Niisuguste põhimõtete nimel peetavas sõjas ei saanud olla kompromisse. Ainus mõeldav eesmärk oli täielik võit. Roosevelt oleks Ameerika sõjasihte peaegu kindlasti sõnastanud poliitilistes ja strateegilistes terminites. Wilson, kes uhkelt kuulutas Ameerika omakasupüüdmatust, määratles Ameerika sõjaeesmärke puht kõlbelistes kategooriates. Wilsoni arvates ei olnud sõja põhjuseks jõhkra otsekohesusega määratletud rahvuslike huvide konflikt, vaid Saksamaa põhjendamatu rünnak rahvusvahelise korra vastu. Või veel täpsemalt – tegelik süüdlane polnud mitte saksa rahvas, vaid Saksa keiser isiklikult. Taotledes sõjakuulutust, arutles Wilson nii:

      Meil pole mingit tüli saksa rahvaga. Me suhtume saksa rahvasse sümpaatia ja sõbralike tunnetega. Sakslased oma valitsust sõtta ei tõuganud. Saksamaa sõttaastumine toimus saksa rahva teadmata ja ilma tema heakskiiduta. See otsus langetati nii nagu sõttaastumise otsus muistegi, vanadel õnnetutel aegadel, kus valitsejad iialgi oma rahvastega nõu ei pidanud, kus sõdu provotseeriti ja peeti ainult dünastiate huvides.⁴⁴

      Ehkki Wilhelm II-t oli Euroopa areenil juba pikemat aega ettearvamatuks ohufaktoriks peetud, polnud ükski Euroopa riigimees seni veel tema kukutamist soovitanud; mitte keegi ei pidanud keisri või tema dünastia troonilt tõukamist rahu tagatiseks Euroopas. Aga niipea kui Saksamaa riikliku ülesehituse küsimus kord juba tõstatati, polnud enam mõeldav lõpetada sõda samasuguse vastandlikke huvisid tasakaalustava kompromissiga nagu rahuleping, mis oli Roosevelti taganttõukamisel sõlmitud Jaapani ja Venemaa vahel kümme aastat tagasi. 22. jaanuaril 1917, veel enne Ameerika sõttaastumist, kuulutas Wilson Ameerika eesmärgiks „rahu ilma võiduta”.⁴⁵ Ent kui Ameerika juba tegelikult sõtta astus, kuulutas ta, et rahu on saavutatav üksnes täieliku võidu kaudu.

      Wilsoni avaldused muutusid peagi käibetõdedeks. Isegi nii kogenud tegelane nagu Herbert Hoover kirjeldas nüüd Saksamaa valitsevat klassi kui loomu poolest nurjatut saagitsejat, „kes imeb teiste rahvaste eluverd”.⁴⁶ Eriti tabavalt sõnastas ajavaimu Cornelli ülikooli president Jacob Schurman, kes iseloomustas käimasolevat sõda kui „Taevase Kuningriigi” ja „Hunnide Kuningriigi, vägivalla ja koleduste” heitlust.⁴⁷

      Muidugi oli üheainsa dünastia kukutamisega võimatu ellu viia kõike seda, mida Wilsoni retoorika eeldas. Nõudes sõjakuulutust, laiendas Wilson oma kõlblaid printsiipe kogu maailmale; demokraatia vabale arengule tuli avada tee mitte ainult Saksamaal, vaid kogu maailmas, sest rahu nõuab „demokraatlike riikide partnerlust”.⁴⁸ Ühes järgmises kõnes läks Wilson koguni veel kaugemale, väites, et kui Ühendriigid vabadust üle kogu maailma ei levita, siis Ameerika jõud atrofeerub:

      Me rajasime selle riigi, et inimesi vabastada, ja me ei piiranud oma üritust ainult Ameerikaga; nüüd me teeme kõik inimesed vabaks. Kui me seda ei tee, siis variseb kogu Ameerika kuulsus kokku ja kogu tema jõud hääbub.⁴⁹

      Kõige lähemale jõudis Wilson oma sõjaeesmärkide sõnastamisel neljateistkümnes punktis, mida põhjalikumalt käsitletakse 9. peatükis. Wilsoni ajalooliste saavutuste vundamendiks on arusaam, et ameeriklased ei või toetada mingeid olulisi rahvusvahelisi leppeid, mida ei õigusta nende kõlbeline veendumus. Kuid tema üritus luhtus, kuna ta käsitas ajaloo tragöödiaid õnnetute eksimustena, üksikute riigijuhtide lühinägelikkuse ja nurjatuse tagajärjena, ning keeldus tunnistamast ühtki muud, objektiivset rahutagatist peale avaliku arvamuse jõu ja demokraatlike institutsioonide leviku kogu maailmas. Sündmuste arenedes hakkas ta Euroopa riikidelt nõudma niisuguste sammude astumist, milleks need polnud ei filosoofiliselt ega ajalooliselt ette valmistatud, ja tegi seda kohe pärast rasket sõda, mis oli nad täiesti tühjaks kurnanud.

      Tervelt kolmesaja aasta jooksul olid Euroopa riigid rajanud oma maailmakorra rahvuslike huvide tasakaalustamise põhimõttele ja oma välispoliitika väsimatutele julgeolekupüüdlustele, käsitades iga sellega liituvat hüvet kui preemiat. Aga nüüd nõudis Wilson Euroopa riikidelt, et nad toetuksid oma välispoliitikas kõlbelistele veendumustele, lootuses, et julgeolekutagatised tulenevad sellest automaatselt, kui üldse. Kuid Euroopal polnud niisuguse omakasupüüdmatu poliitika jaoks mingit kontseptuaalset aparatuuri, ja polnud veel hoopiski kindel, kas äsja sajandipikkusest isolatsioonist väljunud Ameerika on ülepea võimeline pidevalt rahvusvaheliste probleemide lahendamisel osalema, nagu Wilsoni teooriad eeldasid.

      Wilsoni ilmumine ajalooareenile tähendas Ameerika jaoks pöördelist murranguhetke, ta on harvaesinev näide riigijuhist, kes põhjalikult muudab oma kodumaa ajaloo kulgu. Kui Roosevelti ideed oleksid 1912. aastal peale jäänud, siis oleks hakatud sõjaeesmärkide küsimust lahendama Ameerika huvide valgusel. Roosevelt oleks Ameerika sõttaastumise sidunud väitega – mille ta ka tegelikult esitas –, et kui Ameerika Kolmikantandiga ei ühine, siis võidavad sõja Keskriigid ja hakkavad varem või hiljem Ameerika julgeolekut ähvardama.

      Sel kombel defineerituna oleksid Ameerika rahvuslikud huvid teda aja jooksul sundinud ajama umbes samasugust maailmapoliitikat nagu see, mida harrastas Suurbritannia kontinentaalse Euroopa suhtes. Kolmesaja aasta jooksul olid Briti riigimehed oma tegevuses aina lähtunud eeldusest, et kui Euroopa ressursid satuvad üheainsa domineeriva suurriigi kontrolli alla, siis annavad need ressursid sellele riigile võimaluse esitada Suurbritanniale väljakutse maailmameredel ja ähvardada seeläbi tema sõltumatust. Ühendriigid, mis geopoliitilises mõttes on samuti Euraasia rannikust kaugel asuv saar, pidanuksid analoogiliselt arutledes vastu seisma üheainsa suurvõimu domineerimisele Euroopas või Aasias, või mis veelgi hullem, sellesama suurvõimu kontrollile mõlema kontinendi üle. Niisuguses raamistikus olnuks peamise casus belli andnud Saksamaa geopoliitiliste ambitsioonide ulatus, mitte aga tema üleastumised kõlbelistest normidest.

      Niisugune Vanale Maailmale omane lähenemisviis oli aga vastuolus ameeriklaste emotsionaalsete ajenditega, millele apelleeris Wilson, ja niisugune vastuolu püsib tänase päevani. Isegi mitte Roosevelt poleks suutnud ajada jõupoliitikat, mida ta propageeris, ehkki