Põud. Jane Harper

olnud.“

      „Mida sina siis arvad?“

      „Ma arvan… ma arvan, et ta oli suure pinge all. Ja kuigi see teeb mulle väga haiget, ütlen ma sulle, et see tapab mu. Arvan, et juhtus täpselt see, mis pealtnäha paistab. Mina tahan teada seda, kas osa süüd on ka mul.“

      Falk nõjatus vastu autot. Ta pea tuikas.

      „Kui kaua sa oled teadnud?“ küsis Falk.

      „Et Luke valetas, kui ta sulle alibi andis? Kogu aeg. Nii et umbes kakskümmend aastat? Ma nägin Luke’i üksinda rattaga sõitmas tol päeval, kui see juhtus. Ta ei olnud üldse sealkandis, kus te enda sõnul olite. Ma tean, et te ei olnud koos.“ Ta vaikis. „Ma ei ole seda kunagi kellelegi öelnud.“

      „Mina ei tapnud Ellie Deaconit.“

      Tsikaadid siristasid kusagil pimeduses.

      Gerry noogutas, vaadates oma jalge ette maha. „Aaron, kui ma oleksin hetkekski mõelnud, et sa seda tegid, ei oleks ma vait olnud. Mis sa arvad, miks ma mitte midagi ei öelnud? See oleks su elu rikkunud. Need kahtlused oleksid sind aastaid jälitanud. Kas sul oleks lastud politseisse tööle asuda? Luke oleks valetamise pärast liistule tõmmatud. Seda kõike mille pärast? Tüdruk oli endiselt surnud. Tõenäoliselt oli ta end tapnud ja ma tean veel mitmeid, kes nii arvasid. Teil, poistel, ei olnud sellega midagi pistmist.“ Gerry toksis saapaninaga vastu maad. „Vähemalt nii ma arvasin.“

      „Aga nüüd?“

      „Nüüd? Pagan, ma ei tea, mida uskuda. Arvasin kogu aeg, et Luke valetas sinu kaitsmiseks. Aga nüüd on mul mõrvatud minia ja lapselaps ning omaenda surnud poeg, kelle jahipüss on tema enda sõrmejälgi täis.“

      Gerry tõmbas käega üle näo.

      „Ma armastasin Luke’i. Kaitseksin teda lõpuni. Aga ma armastasin ka Karenit ja Billyt. Ja Charlotte’i. Oleksin surmani raiunud, et minu poeg ei ole millekski selliseks võimeline. Aga mingi hääl sosistab muudkui: kas see on tõsi? Oled sa kindel? Seetõttu ma küsingi sinult. Siin. Praegu. Kas Luke andis sulle selle alibi sinu kaitseks, Aaron? Või valetas ta enda kaitsmiseks?

      „Mitte miski ei viidanud sellele, et Luke on Elliega juhtunus süüdi,“ sõnas Falk ääri-veeri.

      „Ei,“ sõnas Gerry. „Üldse mitte, aga sellepärast, et te andsite teineteisele alibi, eks ole? Sina ja mina teadsime mõlemad, et ta valetas, aga me kumbki ei öelnud midagi. Nii et minu küsimus on see, kas mu minia ja lapselapse veri on seetõttu ka minu kätel.“

      Gerry kallutas pea küljele, varjates oma näoilmet.

      „See on midagi, mida endalt küsida, enne kui sa Melbourne’i tagasi kiirustad. Sina ja mina varjasime mõlemad tõtt. Kui mina olen süüdi, oled ka sina.“

      Külateed tundusid tagasi pubisse sõites veel pikemad. Falk lülitas sisse täistuled ja need uuristasid sünkjasse pimedusse valgest valgusest koonused. Tal oli tunne, et kilomeetrite raadiuses pole ühtegi teist inimest. Mitte midagi pole ees, mitte midagi taga.

      Ta tundis vastikut mütsatust autorataste all peaaegu enne seda, kui märkas pisikest hägust kogu üle tee silkamas. Jänes. Ta oli seal, hetk hiljem teda äkitselt enam polnud. Falki süda peksles. Ta vajutas automaatselt pidurile, aga jäi tuhat kilo ja kaheksakümmend kilomeetrit tunnis hiljaks. Vastuväiteid polnud. Kokkupõrge oli mõjunud hoobina rinda ning lükkas midagi Falki peas veerema. Mälestus, millele ta ei olnud aastaid mõelnud, tõusis pinnale.

      Jänes oli alles pisike ja värises Luke’i käes. Poisi küünlalused olid paksult mulda täis. Seda tuli sageli ette. Kiewarra kaheksa-aastastel polnud nädalavahetustel suurt midagi ajaviiteks teha. Nad olid sihitult ja kiiresti kõrges rohus jooksnud, kui Luke oli järsult seisma jäänud. Ta kummardas pikkade kõrte vahele ning ajas end hetk hiljem püsti, tilluke olend käes. Aaron jooksis ligi, et seda näha. Nad olid jänest silitanud, tuletades teineteisele meelde, et seda ei tohi liiga tugevalt teha.

      „Ma meeldin talle. Ta on minu oma,“ sõnas Luke. Nad olid terve tee tagasi Luke’i juurde loomakese nime üle vaielnud.

      Nad leidsid pappkasti, millesse jänes panna, ja uurisid selle kohal oma uut lemmikut. Jänes värises pisut nende pilgu all, kuid püsis enamasti paigal. Hirm oli maskeeritud nõusolekuks.

      Aaron jooksis tuppa, et tuua rätik, millega pappkasti vooderdada. Tal läks oodatust kauem aega ja kui ta tagasi ereda päikesevalguse kätte astus, oli Luke paigale tardunud. Tal oli üks käsi kastis. Luke tõstis järsult pea, kui Aaron ligi astus, ja tõmbas kähku käe ära. Aaron läks lähemale, olemata nähtus kindel, kuid tundes, et tahab kasti vaatamise hetke edasi lükata.

      „Ta suri,“ lausus Luke. Tema suu oli kriips. Ta ei vaadanud Aaronile silma.

      „Kuidas?“

      „Ma ei tea. Lihtsalt suri.“

      Aaron küsis seda veel paar korda, aga ei kuulnud kordagi teistsugust vastust. Jänes lebas külili, väliselt täiesti terve, kuid liikumatu, silmad mustad ja tühja pilguga.

      „Lihtsalt mõtle sellele,“ oli Barb öelnud, kui Falk oli nende juurest lahkunud. Selle asemel, sõites mööda pikki külateid, surnud loom endiselt värskelt rataste all, mõtles Falk muudkui Ellie Deaconile ja nende teismeea neljaliikmelisele kambale. Ja sellele, kas Ellie tumedate silmade pilk oli olnud niisama tühi, kui ta kopsud veega täitusid.