Põud. Jane Harper

rühkinud. Falk pööras end hääle peale ringi ja naeratas tahes-tahtmata.

      „Gretchen,“ sõnas ta, kui naine teda embas, surudes lauba tema õla vastu. Falk toetas lõua tema blondidele juustele ja nad seisid seal pikalt, õõtsudes küljelt küljele.

      „Oh issand, mul on nii hea meel sind näha.“ Naise hääl oli tema särgi vastas summutatud.

      „Kuidas sul läheb?“ küsis Falk, kui naine eemale tõmbus. Gretchen Schoner kehitas õlgu ja võttis eest odavad päikeseprillid, tuues nähtavale punaseks tõmbunud silmad.

      „Mitte hästi. Tegelikult halvasti. Sul?“

      „Sama.“

      „Välja näed sa igatahes küll samasugune.“ Gretchenil õnnestus ebalevalt naeratada. „Endiselt uhke albiino, nagu ma näen.“

      „Sina ei ole ka eriti muutunud.“

      Gretchen tõi kuuldavale vaikse turtsatuse, kuid tema naeratus muutus kindlamaks. „Kahekümne aastaga? No kuule.“

      Falk ei meelitanud niisama. Gretchen oli endiselt äratuntav sellel fotol teismelistenelikust, mis oli matuseteenistusel ekraanile ilmunud.

      Piht, mille ümber oli fotol Luke käsi, oli nüüd pisut laiem, ja heledad juuksed olid ehk värvipudelist abi saanud, aga sinised silmad ja kõrged põsesarnad olid täiesti Gretcheni moodi. Tema viisakad püksid ja pluus olid kübeke liibuvamad kui traditsioonilised matuserõivad ja ta liikus selles riietuses pisut rahutult ringi. Falk mõtles endamisi, kas need olid laenatud riided või lihtsalt harva kantud.

      Gretchen silmitses teda sama teraselt ja kui nende pilgud kohtusid, hakkas naine naerma. Ta nägi otsekohe muretum ja noorem välja.

      „Lähme.“ Ta sirutas käe välja ja pigistas Falki käsivart. Tema peopesa oli Falki naha vastas jahe. „Peied toimuvad rahvamajas. Saame sellega koos ühele poole.“

      Kui nad hakkasid mööda tänavat edasi minema, hõikas Gretchen väikest poissi, kes midagi pulgaga sonkis. Poiss tõstis pilgu ja jättis oma tegevuse vastumeelselt sinnapaika. Gretchen sirutas käe välja, aga laps raputas pead ja kõndis kõige ees, vehkides pulgaga nagu mõõgaga.

      „Minu poeg Lachie,“ lausus Gretchen kõrvale Falki poole kiigates.

      „Õige küll. Jah.“ Falkil kulus hetk aega, enne kui talle tuli meelde, et tüdruk, keda ta tundis, oli nüüd ema. „Ma kuulsin, et said lapse.“

      „Kellelt sa seda kuulsid? Luke’ilt?“

      „Ilmselt,“ lausus Falk. „Aga sellest on juba kaua aega möödas. Ilmselgelt. Kui vana ta on?“

      „Alles viiene, aga juba pool sellest ajast paras organisaator.“

      Nad vaatasid, kuidas Lachie mängumõõgaga nähtamatuid ründajaid suskas. Tal olid laiali asetsevad silmad ja porikarva lokkis juuksed, aga Falk ei näinud poisi teravates näojoontes eriti Gretchenit. Ta püüdis meenutada, kas Luke oli maininud, et ta on suhtes, või kes poisi isa on. Vist mitte. Talle meeldis arvata, et see oleks talle meelde jäänud. Falk heitis pilgu Gretcheni vasakule käele. Seal ei olnud sõrmust, aga tänapäeval ei tähendanud see suurt midagi.

      „Kuidas pereelu läheb?“ küsis ta viimaks kombates.

      „Pole viga. Lachie võib paras juurikas olla,“ sõnas Gretchen tasaselt. „Ja me oleme kahekesi. Aga ta on hea laps. Ja me saame hakkama. Vähemalt praegu.“

      „Kas su vanematel on maa alles?“

      Gretchen raputas pead. „Jumaluke, ei. Nad läksid pensionile ja müüsid koha nüüdseks juba umbes kaheksa aasta eest ära. Kolisid Sydneysse ja ostsid mu õest ja tema lastest kolme tänava kaugusele tillukese korteri.“ Ta kehitas õlgu. „Nad ütlevad, et neile meeldib see. Linnaelu. Paps pidavat pilatest tegema.“

      Falk naeratas tahes-tahtmata, kui kujutas ette, kuidas otsekohese jutuga härra Schoner süvalihastele ja hingamisharjutustele keskendub.

      „Kas sa ei tundnud ahvatlust neile järele minna?“ küsis ta.

      Gretchen naeris rõõmutult ja osutas teed ääristavate kuivanud puude poole. „Ja seda kõike maha jätta? Ei. Ma olen siin liiga kaua olnud, see on veres. Tead ju ise ka.“ Ta jättis lause pooleli ja kiikas kõrvale. „Või siis ei tea. Anna andeks.“

      Falk rehmas selle märkuse peale käega. „Millega sa nüüd ka tegeled?“

      „Pean loomulikult farmi. Vähemalt püüan. Ostsin paar aastat tagasi Kellermani farmi ära. Kasvatan lambaid.“

      „Tõesti?“ See avaldas Falkile muljet. Tegemist oli ihaldusväärse farmiga. Vähemalt nii oli see tema nooruspõlves olnud.

      „Ja sina?“ küsis naine. „Kuulsin, et hakkasid politseinikuks?“

      „Jah. Nii on. Föderaalpolitseis. Endiselt.“ Nad kõndisid mõnda aega vaikides. Puudelt kostev pöörane linnulaul oli samasugune, nagu ta mäletas. Eespool torkasid leinajate seltskonnad tolmusel teel silma nagu plekid.

      „Kuidas siin lood on?“ küsis ta.

      „Kohutavad.“ Sellest sõnast piisas. Gretchen koputas endise suitsetaja kombel närviliselt sõrmega huultele. „Jumal teab, et juba enne oli asi piisavalt hull. Kõik kardavad raha ja põua pärast. Siis juhtus Luke’i ja ta perega see asi ja kõik on nii halvasti, Aaron. Nii halvasti. Seda on tunda. Me kõik kõnnime ringi nagu zombid. Teadmata täpselt, mida teha, mida öelda. Jälgides üksteist. Püüdes aru saada, kes järgmisena ära keerab.“

      „Jumal küll.“

      „Jah. Sa ei kujuta ette ka.“

      „Kas sina ja Luke olite endiselt lähedased?“ küsis Falk uudishimulikult.

      Gretchen kõhkles. Tema suu oli kriipsuks tõmbunud. „Ei. Juba aastaid mitte. Mitte nii, nagu siis, kui olime neljakesi koos.“

      Falk mõtles sellele fotole. Luke, Gretchen, tema ise. Ja Ellie Deacon oma pikkade mustade juustega. Nad olid nii lähedased olnud. Teismeliste kombel, uskudes, et sõbrad on su hingesugulased ja teievaheline side jääb igaveseks püsima.

      Luke valetas. Sina valetasid.

      „Sa hoidsid temaga nähtavasti ühendust?“ lausus Gretchen.

      „Vahelduva eduga.“ See oli vähemalt tõde. „Me tegime mõnikord ühe õlle, kui ta Melbourne’is oli, umbes nii.“ Falk vaikis hetkeks. „Aga ma ei olnud teda mitu aastat näinud. Kõigil on kiire, mõistad? Tal oli pere, mina olen palju tööd teinud.“

      „Pole midagi, sa ei pea vabandama. Me kõik tunneme end süüdi.“

      Rahvamaja oli puupüsti inimesi täis. Falk jäi trepil toppama ja Gretchen sikutas teda käsivarrest.

      „Tule, kõik läheb hästi. Enamik inimesi tõenäoliselt ei mäletagi sind.“

      „Paljud mäletavad. Eriti pärast seda fotot, mida matustel näidati.“

      Gretchen krimpsutas nägu. „Jah, ma tean. Ma ehmusin ka. Aga kuule, inimestel on täna peale sinu muid asju, mille pärast muretseda. Hoia pead maas. Me läheme tagumisse nurka.“

      Vastust ootamata haaras naine ühe käega Falkil varrukast ja teisega pojast ning juhatas nad sisse, rajades tasapisi inimeste vahel teed. Õhk oli lämmatav. Rahvamaja kliimaseade andis endast parima, aga see lahing oli juba ette kaotatud, kui leinajatehord toast varju otsis. Nad suhtlesid, näod tõsised, hoides käes plasttopse ja taldrikuid šokolaadikoogiga.

      Gretchen läks terrassiuste juurde, mille kaudu kollektiivne klaustrofoobia oli osa seltskonnast laigulisele mänguväljakule sundinud. Nad leidsid aia ääres varjulise koha ning Lachie lippas kõrvetaval metallist liumäel oma õnne proovile panema.

      „Sa ei pea koos minuga seisma, kui see su head nime rikub,“ lausus Falk, tõmmates kübarat veidi rohkem silmile, et oma nägu varjata.

      „Ah,