Põud. Jane Harper

lausus Falk. „Kas see on Barberise asendaja?“

      Gretchen vaatas temaga samas suunas. „Jah. Sa kuulsid Barberise kohta?“

      „Muidugi. Kurb kaotus. Mäletad, kuidas ta meid kõiki surmani hirmutas õuduslugudega lastest, kes farmitehnikaga jändasid?“

      „Jah. Seda südamerabandust võis juba kakskümmend aastat tagasi oodata.“

      „Ikkagi. Sellest on väga kahju,“ sõnas Falk ja mõtles seda tõsiselt. „Kes see uus tüüp siis on?“

      „Seersant Raco, ja kui tundub, et ta on paraja portsu otsa kukkunud, siis nii ongi.“

      „Kas temast pole asja? Tundub, et ta saab rahvaga kenasti hakkama.“

      „Tegelikult ma ei tea. Ta oli siin umbes viis minutit olnud, kui kõik see juhtus.“

      „Pagana raske olukord, mille otsa esimese viie minutiga sattuda.“

      Gretcheni vastuse katkestas liikumine terrassiuste juures. Inimesed tõmbusid aupaklikult lahku, kui Barb ja Gerry Hadler päikese käes silmi pilgutades välja ilmusid. Nad hoidsid leinajate seas ringi liikudes tugevasti teineteisel käest. Paar sõna, kallistus, vapper noogutus, ja edasi.

      „Millal sa nendega viimati suhtlesid?“ sosistas Gretchen.

      „Enne eelmist nädalat kakskümmend aastat tagasi,“ lausus Falk. Ta ootas. Gerry oli endiselt teisel pool mänguväljakut, kui ta neid märkas. Ta tõmbus poole kallistuse pealt ühest priskest naisest eemale, nii et tollel käed õhku embama jäid.

      Ole matustel kohal.

      Falk oli seal, nagu kästud. Nüüd vaatas ta, kuidas Luke’i isa talle lähenedes.

      Gretchen sai esimesena jaole, haarates Gerry vahelt embusse. Mehe pilk kohtus tema õla tagant Falki omaga, tema pupillid olid suured ja läikivad. Falk mõtles, et võib-olla aitasid mingid ravimid tal seda päeva üle elada. Kui Gerry lahti lasti, sirutas ta käe välja ning võttis Falki peopesa kuuma, tugevasse haardesse.

      „Sa siis ikka jõudsid,“ sõnas ta tavalise häälega, kui Gretchen nende kõrval seisis.

      „Jah,“ ütles Falk. „Sain su kirja kätte.“

      Gerry vaatas talle silma.

      „Selge. Noh, ma arvasin, et sinu siinolek oleks tähtis. Luke’i jaoks. Ja ma ei olnud kindel, kas sa ikka jõuad.“ Viimane lause jäi raskelt õhku rippuma.

      „Muidugi, Gerry.“ Falk noogutas. „Minu siinolek on tähtis.“

      Gerry kahtlused ei olnud asjatud. Falk oli nädala eest Melbourne’is oma töölaua taga istunud ja ajalehest tühja pilguga Luke’i fotot vaadanud, kui telefon helises. Katkendliku häälega, mida Falk ei olnud kaks aastakümmet kuulnud, oli Gerry talle matuste üksikasjadest teada andnud. „Näeme seal,“ oli ta küsimärgita lõpus öelnud. Falk oli Luke’i kehva trükikvaliteediga pilku ajalehes vältinud, pomisedes midagi töökohustuste kohta. Tegelikult oli ta endiselt kahevahel olnud. Kaks päeva hiljem saabus kiri. Gerry oli selle ilmselt posti pannud kohe, kui kõne lõpetanud oli.

      Sa valetasid. Ole matustel kohal.

      Falk ei olnud tol ööl hästi maganud.

      Nüüd heitsid nad mõlemad kohmetu pilgu Gretcheni poole. Naine vaatas kulmu kortsutades veidi eemale, kus tema poeg ebakindlalt üle ronimispuu ukerdas.

      „Sa jääd täna ööseks linna,“ lausus Gerry. Falk täheldas, et ka seekord ei olnud lause lõpus küsimärki.

      „Pubi kohale.“

      Mänguväljakult kostis nuttu ja Gretchen tõi kuuldavale pahase mühatuse.

      „Persse. Ma teadsin, et see juhtub. Vabandage mind.“ Ta jooksis minema. Gerry kahmas Falkil küünarnukist ja keeras ta seljaga leinajate poole. Tema käsi värises.

      „Meil on vaja rääkida. Enne, kui ta tagasi tuleb.“

      Falk tõmbas väikese, kontrollitud liigutusega käe ära, olles nende taga seisvast rahvast teadlik. Teadmata, kes seal on ja kes neid jälgib.

      „Jumal hoidku, Gerry, mida sa tahad?“ Ta sundis end seisma nii, et endast loodetavasti rahulikku muljet jätta. „Kui tegemist on mingisuguse väljapressimisega, siis võin kohe öelda, et see ei vii kuhugi.“

      „Mida? Jumal küll, Aaron. Ei. Ei midagi sellist.“ Gerry paistis siiralt ehmunud olevat. „Kui ma tahaksin paksu verd sünnitada, oleksin seda juba aastaid tagasi teinud, eks ole? Ma lasin sellel rõõmuga sinnapaika jääda. Jumal küll, teeksin seda hea meelega ka nüüd. Aga ei saa, ega ju? Pärast seda? Karen ja Billy on mõlemad surnud, poiss ei olnud veel isegi seitsmeaastane.“ Gerry hääl murdus. „Kuule, mul on kahju, et sellise kirja saatsin, aga mul oli vaja, et sa siia tuleksid. Ma pean teadma.“

      „Mida?“

      Gerry silmad tundusid ereda päikesevalguse taustal peaaegu musta värvi olevat.

      „Kas Luke on ka varem tapnud.“

      Falk oli vait. Ta ei küsinud, mida Gerry silmas pidas.

      „Tead küll…“ Gerry neelas sõnad alla, kui üks pealetükkiv naine ligi tatsus ja teada andis, et kaplan tahab temaga rääkida. Kohe, kui võimalik.

      „Jumal küll, see on täielik kaos,“ nähvas Gerry, ning naine köhatas ja manas ette märterlikult kannatliku ilme. Gerry pöördus uuesti Falki poole. „Hakkan parem minema. Ma võtan ühendust.“ Ta surus Falkil kätt ja hoidis sellest kinni pisut kauem, kui vaja.

      Falk noogutas. Ta sai aru. Gerry tundus kühmus ja väike, kui ta naise kannul ära läks. Poega lohutanud Gretchen tuli tagasi Falki juurde. Nad seisid õlg õla kõrval ning jälgisid üheskoos Gerryt lahkumas.

      „Ta tunneb end vist kohutavalt,“ sõnas naine vaikselt. „Kuulsin, et ta karjus eile toidupoes Graig Hornby peale, süüdistas teda selles, et ta võttis olukorda naljana või midagi sellist. Tundub pisut ebatõenäoline, Graig on viiskümmend aastat ta sõber olnud.“

      Falk ei kujutanud ette, et keegi, kõige vähem stoiline Graig Hornby, neid kolme hirmsat kirstu naljana võtaks.

      „Kas Luke ei andnud tõesti mingit hoiatust?“ Ta ei suutnud end tagasi hoida.

      „Näiteks millist?“ Kärbes maandus Gretcheni huulel ja ta pühkis selle kärsitult ära. „Et vehkis püssiga peatänaval ja ähvardas oma pere maha lüüa?“

      „Jumaluke, Gretch, ma lihtsalt küsisin. Pidasin silmas näiteks depressiooni.“

      „Anna andeks. See tuleb palavusest. See teeb kõik hullemaks.“ Ta vaikis hetkeks. „Vaata, Kiewarras ei ole peaaegu kedagi, kellel ei oleks kannatus katkemas. Aga ausõna, Luke’il ei paistnud olevat raskem kui teistel. Vähemalt mitte nii, nagu kõik väidavad.“

      Gretcheni kaugele suunatud pilk oli sünge.

      „Aga sellest on raske aru saada,“ sõnas ta pärast hetkelist pausi. „Kõik on nii tigedad. Aga nad ei ole vihased lihtsalt Luke’i peale. Need, kes temasse kõige leebemalt suhtuvad, ei tundu teda tehtu pärast vihkavat. See on veider. Nad on peaaegu nagu kadedad.“

      „Mille üle?“

      „Vist selle üle, et tema tegi seda, mida nemad ei suuda teha. Sest nüüd on ta sellest ju pääsenud, eks ole? Samal ajal, kui ülejäänud meist siin mädanevad, ei pea tema enam muretsema saagi ega tasumata arvete ega järgmise vihma pärast.“

      „Meeleheitlik lahendus,“ lausus Falk. „Perekond endaga kaasa võtta. Kuidas Kareni pere asjaga toime tuleb?“

      „Tal ei olnudki minu teada peret. Oled sa temaga kunagi kohtunud?“

      Falk raputas pead.

      „Ainuke laps,“ ütles Gretchen. „Vanemad surid, kui ta oli teismeline. Ta kolis siia elama tädi juurde,