Põud. Jane Harper

end sinna, kus Gerry ja Barb Hadler käsikäes seisid. Nad paistsid kõikide nende inimeste keskel väga üksildased.

      Falk taipas, et nad olid nüüd kahekesi. Kunagi oli neil korraks ka tütar olnud. Ta sündis surnult, kui Luke oli kolmene. Kui nad pärast seda ka püüdsid rohkem lapsi saada, ei olnud see neil õnnestunud. Selle asemel olid nad kogu energia oma tugevasse, ellu jäänud poega panustanud.

      Barb köhatas hääle puhtaks, pilk inimestel edasi-tagasi hüplemas.

      „Me tahtsime teid kõiki tänada, et tulite. Luke oli hea mees.“

      Need sõnad tulid välja liiga kiiresti ja valjusti ning naine surus huuled kokku, justkui soovides takistada järgmisi välja pääsemast. Vaikus venis, kuni see muutus kohmetuks, ja kestis veel veidi. Gerry silmitses tummalt murulappi enda ees. Barb kangutas huuled lahti ja ahmis õhku.

      „Ja Karen ja Billy olid imeilusad. See, mis juhtus, on …“ ta neelatas „…nii kohutav. Aga loodan, et lõpuks te suudate Luke’i õigesti mäletada. Sellisena, nagu ta oli. Ta oli teist paljudele sõber. Hea naaber, tubli töömees. Ja ta armastas oma perekonda.“

      „Jah, kuni ta nad maha lõi.“

      Rahva tagant kuuldavale tulnud sõnad olid vaiksed, kuid Falk ei olnud ainuke, kes järsult pead pööras. Põrnitsevad pilgud näitasid ära, et ütleja oli suurt kasvu mees, kellele neljakümnendad eluaastad ei olnud hästi mõjunud. Lihavad biitsepsid, mis koosnesid pigem rasvast kui lihastest, tõmbasid T-särgi pingule, kui ta käed rinnal vaheliti pani. Tema nägu oli punane, kasimata habemega ja kiusajale omase trotsliku pilguga. Ta vaatas otsa igaühele, kes pöördus teda noomima, kuni nad ükshaaval mujale vaatasid. Näis, et Barb ja Gerry ei kuulnud teda. Asi seegi, mõtles Falk.

      „Kes see lõuapuu on?“ sosistas ta, ning Gretchen vaatas talle üllatunult otsa.

      „Sa ei tunne teda ära? See on Grant Dow.“

      „Nalja teed või?“ Falk tundis, kuidas tal kuklakarvad turri tõusid, ja ta pööras näo ära. Ta mäletas kahekümne viie aastast, kellel olid nagu terasest lihased. Tundus, et sellel sellil olid seljataga kaks ränka aastakümmet. „Ta näeb hoopis teistsugune välja.“

      „On endiselt täielik jobu. Ära muretse. Ta ei ole vist sind näinud. Vastasel juhul sa teaksid seda.“

      Falk noogutas, kuid vaatas endiselt kõrvale. Barb hakkas nutma, rahvas võttis seda kõne lõppemise märgina ning hakkas vastavalt oma tunnetele instinktiivselt tema poole liikuma või eemalduma. Falk ja Gretchen püsisid paigal. Gretcheni poeg jooksis ema juurde ja peitis näo tema pükste vastu. Naine tõstis ta pisut pingutades puusale ja poiss toetas pea haigutades tema õlale.

      „On vist aeg see siin koju viia,“ lausus Gretchen. „Millal sa tagasi Melbourne’i lähed?“

      Falk vaatas kella. Viieteistkümne tunni pärast.

      „Homme,“ ütles ta.

      Gretchen noogutas talle otsa vaadates. Seejärel kummardus ta ettepoole ja tõmbas mehe enda ligi. Falk tundis oma seljal päikese kuumust ja eespool naise keha soojust.

      „Tore sind jälle näha, Aaron.“ Gretcheni sinised silmad liikusid ta näol, püüdes seda justkui meelde jätta, ja ta naeratas veidi nukralt. „Äkki me näeme kahekümne aasta pärast jälle.“

      Falk jälgis tema lahkumist, kuni naist enam näha ei olnud.

      Kolmas peatükk

      Falk istus voodiserval ja jälgis tuimalt keskmise suurusega hiigelämblikku seinal. Varaõhtul, kui päike kadus, oli temperatuur vaid kübeke langenud. Ta oli pärast duši all käimist lühikesed püksid jalga tõmmanud ja odav puuvillane voodipesu torkis tema niiskeid jalgu. Duši kõrval rippus taimeri küljes range silt, mis käskis pestes kolme minutiga piirduda. Tal olid kahe minuti pärast süümepiinad tekkinud.

      Läbi põranda kostsid pubist üles tuhmid helid, vahetevahel oli kuulda summutatud kellahelinat. Väike osa temast tahtis teada, kes seal all on, aga tal polnud mingit soovi nendega liituda. Helid katkestas järsku maha pillatud klaasi summutatud purunemishääl. Lühikesele vaikusehetkele järgnes pilkav naerukoor. Ämblik liigutas ühte jalga.

      Falk võpatas, kui toatelefon öökapil kiledalt ja ebaloomuliku häälega helises. Ta oli ehmunud, aga mitte üllatunud. Tal oli tunne, et ta on seda tunde oodanud.

      „Halloo?“

      „Aaron Falk? Sulle on kõne.“ Baarmani hääl oli madal, selles oli pisut kuulda šoti aktsenti. Falk nägi vaimusilmas tähelepanuväärse väljanägemisega inimest, kes oli kahe tunni eest talle sõnagi lausumata krediitkaardiandmete vastu toavõtmed ulatanud.

      Falk ei olnud teda kunagi varem näinud ning oli kindel, et selline nägu oleks talle meelde jäänud. Veidi alla viiekümnene, laiaõlgne ja tihedate punaste juustega baarman oli ilmselt seljakotirändur, kes oligi siia pidama jäänud. Paistis, et Falki nimi ei tulnud talle tuttav ette, ta oli ainult hämmeldunud, et kellelgi oli pubi tarvis eesmärgil, mis ei olnud otseselt alkoholiga seotud.

      „Kes helistab?“ küsis Falk, kuigi ta võis aimata.

      „Seda pead ise küsima,“ lausus baarman. „Kui tahad sõnumiteenust, siis pead mõnes kenamas asutuses peatuma, sõber. Ühendan nüüd ta kõne.“ Telefon oli pikalt tumm, siis kuulis Falk hingamist.

      „Aaron? Oled sa seal? Gerry siin.“ Luke’i isa tundus olevat rampväsinud.

      „Gerry. Meil on vaja rääkida.“

      „Jah. Tule meie juurde. Barb tahab sinuga nagunii rääkida.“ Gerry andis talle aadressi. Pikale pausile järgnes raske ohe. „Ja kuule, Aaron. Ta ei tea kirjast. Ega millestki muust. Las see jääbki nii, eks.“

      Falk sõitis Gerry juhatamise järgi mööda süngeid maanteid ning pööras kakskümmend minutit hiljem auto lühikesele sillutatud sissesõiduteele. Verandatuli heitis oranži kuma kenale laudisega kaetud majale. Ta peatus ning võreuks läks kriginal lahti, tuues nähtavale Barb Hadleri tüseda silueti. Tema abikaasa ilmus hetk hiljem tema taha, mehe pikemat kasvu keha heitis sissesõiduteele pika varju. Kui Falk verandatrepist üles astus, nägi ta, et neil mõlemal olid endiselt matuseriided seljas. Need oli nüüd kortsus.

      „Aaron. Jumaluke, sellest on nii kaua möödas. Aitäh, et tulid. Astu sisse,“ sosistas Barb, sirutades vaba käe tema poole. Ta hoidis pisikest Charlotte’i rinnal ja õõtsutas teda tarmukas rütmis. „Anna andeks. Laps on väga rahutu. Ei jää magama.“

      Falki meelest magas Charlotte sügavalt.

      „Barb.“ Falk kummardas üle lapse, et naist emmata. „Nii tore sind näha.“ Naine hoidis temast pikalt kinni, pontsakas käsivars tema seljal, ja Falk tundis, kuidas miski temas veidike rahunes. Ta tundis naise juukselaki magusat lillelõhna. Sedasama marki oli too kasutanud ka siis, kui oli tema jaoks veel proua Hadler. Nad lasid teineteisest lahti ja Falk sai esimest korda korralikult Charlotte’i vaadata. Tüdruk oli vanaema pluusi vastu surutuna näost punane ja paistis ebamugavust tundvat. Tema laubal oli tilluke korts, mis, nagu Falk ehmatusega märkas, meenutas talle tüdruku isa.

      Falk astus koridorivalgusse ning Barb silmitses teda pealaest jalatallani, silmavalged mehe pilgu all roosaks tõmbumas. Ta sirutas käe välja ja puudutas soojade sõrmeotstega Falki põske.

      „No vaata aga. Sa pole peaaegu üldse muutunud,“ lausus ta. Falk tundis end mingil seletamatul põhjusel süüdlaslikult. Ta teadis, et naine kujutab tema kõrval ette oma poega teismelisena. Barb luristas ja pühkis salvrätiga nägu, pudistades valget paberipuru pluusile. Ta ei teinud sellest välja ning viipas nukra naeratusega, et Falk järgneks. Ta juhatas meest mööda koridori, mis oli ääristatud perefotodega, mida nad mõlemad hoolega eirasid. Gerry lonkis nende kannul.

      „Teil on kena kodu, Barb,“ lausus Falk viisakalt. Barb oli alati hoolikas perenaine olnud, aga nüüd ringi vaadates nägi ta mõningaid märke korralagedusest. Abilauakesel olid pesemata kruusid,