Põud. Jane Harper

      „Mitte väga. Ainult Luke’i, seda …“ Ühe hägusa hetke jooksul ei tulnud Falkile pähe ühtegi sõna, millega kõige suuremas kirstus lebavat meest kirjeldada. Ta sobras peas, kuid leidis vaid kõmulehtede kulunud väljenditega kirjeldused.

      „Isa,“ lausus ta viimaks. „Me olime nooremana sõbrad.“

      „Jah. Ma tean, kes Luke Hadler on.“

      „Nüüd teavad seda vist kõik.“

      „Kas sa elad endiselt siinkandis?“ Farmer liigutas veidi oma suurt keret ja vaatas Falkile esimest korda korralikult otsa.

      „Ei. Juba ammu mitte.“

      „Selge. Aga tundub, nagu ma oleksin sind näinud.“ Farmer kortsutas kulmu, püüdes meenutada. „Kuule, sa pole ometi üks neist neetud teleajakirjanikest?“

      „Ei. Politseinik. Melbourne’is.“

      „Jah? Te peaksite uurima meie pagana valitsust, miks nad olukorral nii hulluks on lasknud minna.“ Mees osutas peaga sinna, kus Luke’i surnukeha koos abikaasa ja kuueaastase pojaga lebas. „Me püüame riiki toita, meil on saja aasta kõige hullemad ilmaolud, ja nemad heietavad toetuste vähendamisest. Mõnes mõttes ei saa seda vaest tõbrast süüdistada. See on kur …“

      Ta jäi vait. Vaatas kirikus ringi. „See on täielik skandaal, vaat, mis.“

      Falk ei lausunud sõnagi, kui nad mõlemad Canberra ebakompetentsuse üle mõtteid mõlgutasid. Hadlerite pere surma võimalike süüdlaste üle oli ajalehtede veergudel pikalt arutletud.

      „Sa siis hakkad asja uurima?“ Mees osutas peaga kirstude poole.

      „Ei. Olen siin lihtsalt kui sõber,“ lausus Falk. „Ma pole kindel, et siin on veel midagi, mida uurida.“

      Ta teadis vaid seda, mida ta oli koos kõigi teistega uudistest kuulnud. Ja kommentaaride põhjal oli asi lihtne. Jahipüss oli kuulunud Luke’ile. See oli sama, mis oli hiljem leitud pistetuna sinna, kus oli olnud tema suu.

      „Ei. Ega vist,“ sõnas farmer. „Mõtlesin lihtsalt, et ta oli ju su sõber, ja nii.“

      „Ma ei ole ka üldse selline uurija. Tegelen föderaalasjadega. Finantsluure osakonnas.“

      „Mulle ei ütle see midagi.“

      „See tähendab lihtsalt seda, et ma jahin raha. Kõike, millel on otsas paar nulli, mida ei peaks seal olema. Rahapesu, omastamist, sedasorti asju.“

      Mees ütles midagi vastuseks, aga Falk ei kuulnud teda. Tema pilk oli liikunud kolmelt kirstult esimeses pingis istuvatele leinalistele. See oli perele kuuluv ala. Et nad saaksid istuda kõikide sõprade ja naabrite ees, kes omakorda said nende kuklaid vahtida ja jumalat tänada, et ei pidanud ise nende asemel olema.

      Kakskümmend aastat oli möödas, aga Falk tundis Luke’i isa kohe ära. Gerry Hadleri nägu oli hall. Tema silmad olid otsekui pealuu sisse vajunud. Ta istus kohusetundlikult oma kohal esimeses pingis, aga tema pea oli kõrvale pööratud. Ta eiras kõrval nuuksuvat naist ja kolme puusärki, kus olid tema poja, minia ja pojapoja maised jäänused. Selle asemel vaatas ta otse Falki poole.

      Kusagilt tagantpoolt kostsid kõlaritest mõned muusikahelid. Matused olid algamas. Gerry noogutas kergelt ning Falk pani alateadlikult käe taskusse. Ta katsus kirja, mis oli kahe päeva eest tema lauale maandunud. Gerry Hadler oli kirjutanud raske käega seitse sõna:

      Luke valetas. Sina valetasid. Ole matustel kohal.

      Falk oli see, kes esimesena pilgu kõrvale pööras.

      Fotosid oli raske vaadata. Need ilmusid katkematu jadana kiriku altariosas ekraanile. Luke alla kümneaastaste jalgpallivõitu tähistamas; noor Karen poniga üle tõkke hüppamas. Nende tardunud naeratustes oli nüüd midagi groteskset ning Falk nägi, et ta ei olnud ainuke, kes mujale vaatas.

      Foto vahetus taas ning Falk tundis sellelt üllatusena ära iseenda. Talle vaatas vastu omaenese üheteistkümneaastase näo hägune pilt. Tema ja Luke olid kõrvuti, palja ülakehaga ja suud lahti, ning näitasid õnge otsas olevat väikest kala. Nad paistsid rõõmsad olevat. Falk püüdis meenutada, millal see pilt tehti. Ei suutnud.

      Slaidiesitlus jätkus. Fotod Luke’ist, siis Karenist, kõik naeratavad, nagu sellele ei tuleks iialgi lõppu, ja siis ilmus ekraanile taas Falk. Seekord tundis ta, kuidas tal kopsud kokku suruti. Rahvast läbiva vaikse pomina põhjal sai ta aru, et ta ei ole ainuke, keda see pilt rabas.

      Tema noorem versioon seisis koos Luke’iga, mõlemad selleks ajaks pikkade käte-jalgadega ja vinnilised. Endiselt naeratavad, kuid seekord osa nelikust. Luke’i käsi oli pandud heledapäise teismelise piiga saleda piha ümber. Falki käsi oli ettevaatlikumalt teise, pikkade mustade juuste ja tumedamate silmadega tüdruku õlal.

      Falk ei suutnud uskuda, et seda fotot näidati. Ta heitis pilgu Gerry Hadlerile, kes vaatas otse ette, hambad kokku surutud. Falk tundis, kuidas farmer tema kõrval sihilikult pool sammu eemale astus. Talle oli asi pärale jõudnud, mõtles Falk.

      Ta sundis end uuesti fotot vaatama. Seda nelikut. Tüdrukut enda kõrval. Ta vaatas neid silmi, kuni need hajusid pildilt. Falk mäletas, millal see foto tehti. Ühel pärastlõunal pika suve lõpus. See oli olnud hea päev. Ja see oli üks viimastest fotodest neist neljast koos. Kaks kuud hiljem oli tumedasilmne tüdruk surnud.

      Luke valetas. Sina valetasid.

      Falk vaatas tervelt minut aega maha. Kui ta pilgu tõstis, oli aeg edasi läinud ning Luke ja Karen naeratasid puise formaalsusega oma pulmapäeval. Falk oli pulma kutsutud. Ta püüdis meenutada, mis ettekäände ta oli toonud, et sinna mitte minna. Üsna tõenäoliselt töökohustused.

      Ekraanile hakkasid tulema esimesed pildid Billyst. Punase näoga beebina, siis juuksepahmakaga põngerjana. Juba pisut isa meenutavana. Lühikestes pükstes jõulupuu kõrval seisvana. Terve pere koletisteks riietatuna, näomaalingud naeratuste ümber pragunemas. Mõni aasta hiljem, ja veidi vanem Karen hoidis rinnal järgmist vastsündinut.

      Charlotte. See, kellel oli vedanud. Tema nime ei olnud lilledega kirjutatud. Otsekui märguande peale hakkas nüüdseks kolmeteistkümnekuune Charlotte esireas vanaema süles nutma. Barb Hadler surus tüdrukut ühe käega tugevamini enda vastu, kussutades teda närviliselt. Teise käega surus ta oma näole salvrätti.

      Falk, kes ei olnud beebide osas mingi asjatundja, ei olnud kindel, kas Charlotte tundis ema ekraanilt ära. Äkki ta oli lihtsalt pahur, et teda mälestamisse kaasati, kui tema oli täiesti elus. Ta harjub sellega, taipas Falk. Tal ei olnud erilist valikut. Lapsel, kelle saatuseks on kasvada üles sildiga „ainus ellujääja“, ei ole just palju kohti, kuhu end peita.

      Viimased muusikahelid vaikisid ja lõpupildid ilmusid ekraanile kohmetus vaikuses. Kui keegi tuled põlema pani, võis tunda ühist kergendust. Samal ajal, kui ülekaaluline kaplan vaevaliselt kahest astmest üles kõnepuldi juurde astus, vaatas Falk uuesti neid hirmsaid kirste. Ta mõtles tumedapäisele tüdrukule ning valele, mis sai kakskümmend aastat tagasi välja mõeldud ja kokku lepitud, kui hirm ja teismelise hormoonid tema soontes möllasid.

      Luke valetas. Sina valetasid.

      Kui lühike oli teekond selle otsuse juurest käesoleva hetkeni? See küsimus pakitses nagu muljumishaav.

      Kui üks vanem naine rahva seas silmad kõrvale pööras, langes ta pilk Falkile. Falk ei tundnud teda, aga naine noogutas talle automaatselt viisaka äratundmise märgiks. Falk vaatas mujale. Kui ta pilgu taas sinnapoole saatis, vaatas naine endiselt tema poole. Äkitselt tõmbus tal kulm kortsu ja ta pööras end kõrval seisva eaka naise poole. Falk ei pidanud oskama huultelt lugeda, et taibata, mida ta sosistas.

      Falki poiss on tagasi.

      Teise naise pilk vilksas ta näole ja siis kohe mujale. Ta kinnitas väikese noogutusega sõbranna kahtlust. Ta kummardas lähemale ja sosistas midagi kõrva naisele, kes temast teisel pool istus. Falki rinda tekkis rahutu raskus. Ta vaatas kella. Seitseteist tundi. Siis on ta läinud. Jälle.