Põud. Jane Harper

öö imas endasse osa päevasest ägedast leitsakust. Ümberringi olid roosipõõsad, mis olid korralikult lõigatud, aga täiesti kuivanud.

      „Püüdsin neid kasutatud veega elus hoida,“ lausus Barb Falki pilku järgides. „Kuumus tegi neile lõpuks otsa peale.“ Ta näitas Falkile korvtooli. „Me nägime sind uudistes, kas Gerry rääkis? Paar kuud tagasi. Kui need firmad oma investoreid paljaks koorisid. Nende säästud varastasid.“

      „Pemberley juhtum,“ sõnas Falk. „See oli paras šokk.“

      „Räägiti, et sa said hästi hakkama, Aaron. Telekas ja ajalehtedes. Need inimesed said tänu sulle oma raha tagasi.“

      „Osaliselt. Osa sellest oli juba ammu läinud.“

      „Noh, öeldi, et sa said hästi hakkama.“ Barb patsutas ta jalga. „Su isa oleks uhke olnud.“

      Falk vaikis. „Aitäh.“

      „Meil oli kahju kuulda, et ta suri. Vähktõbi on tõeline nuhtlus.“

      „Jah.“ Soolevähk, kuus aastat tagasi. See ei olnud kerge surm.

      Uksepiidale nõjatuv Gerry avas esimest korda pärast Falki saabumist suu.

      „Ma püüdsin ühendust hoida pärast seda, kui te lahkusite, kas tead.“ Ta ei suutnud varjata õigustust oma hääles. „Kirjutasin su isale, püüdsin paar korda helistada. Aga ei saanud mingit vastust. Lõpuks pidin alla andma.“

      „Pole midagi,“ sõnas Falk. „Ta ei julgustanud just Kiewarra inimesi ühendust hoidma.“

      Seda oli vähe öeldud. Nad kõik teesklesid, et ei pane seda tähele.

      „Midagi juua?“ Gerry kadus vastust ootamata teise tuppa ja tuli hetk hiljem tagasi kolme viskiklaasiga. Falk võttis enda oma jahmunult vastu. Ta ei olnud kunagi kuulnud, et Gerry joob midagi kangemat heledast õllest. Selleks ajaks, kui klaas tema kätte jõudis, oli jää juba sulama hakanud.

      „Terviseks.“ Gerry kallutas pea kuklasse ja võttis suure sõõmu. Falk ootas, et ta krimpsutaks nägu. Seda ei juhtunud. Falk võttis viisaka lonksu ja pani klaasi käest. Barb vaatas enda oma vastikustundega.

      „Sa ei tohiks tegelikult lapse juures seda kraami juua, Gerry,“ sõnas ta.

      „Jumala eest, kulla naine, lapsel on sellest ükskõik. Ta magab nagu surnu,“ sõnas Gerry, ja hetkeks tekkis jube paus. Kusagil mustavas aias häälitsesid lakkamatult ööputukad. Falk köhatas.

      „Kuidas sul läheb, Barb?“

      Naine vaatas alla ja silitas Charlotte’i põske. Ta raputas pead ja väikese tüdruku näole langes pisar. „Ilmselgelt,“ alustas Barb, kuid vaikis siis. Ta pilgutas silmi. „Tahan öelda, et ilmselgelt ei teinud seda Luke. Ta ei oleks seda iialgi teinud. Sa ju tead. Mitte iseendale. Ja kohe kindlasti mitte oma suurepärasele perele.“

      Falk heitis pilgu Gerry poole. Ta seisis endiselt uksel ja vaatas ainiti oma pooltühja klaasi.

      Barb jätkas. „Ma rääkisin Luke’iga paar päeva enne seda, kui see juhtus. Ja temaga oli kõik täiesti korras. Ausõna, ta oli normaalne.“

      Falk ei osanud midagi öelda, seega ta vaid noogutas. Barb võttis seda julgustusena.

      „Näed, sina saad aru, sest sa tundsid teda päriselt. Aga teised siinsed inimesed. Nemad ei ole sellised. Nad kuulavad ainult seda, mida neile räägitakse.“

      Falk ei hakanud ütlema, et ta ei olnud Luke’i viis aastat näinud. Nad mõlemad vaatasid Gerry poole, kes jätkas joogi uurimist. Sealt ei olnud abi loota.

      „Sellepärast me lootsimegi …“ Barb vaatas kõhklevalt uuesti tema poole. „… Mina lootsin, et sa ehk aitad meid.“

      Falk vaatas talle ainiti otsa.

      „Kuidas täpselt ma teid aidata saan, Barb?“

      „Noh, uuri välja, mis tegelikult juhtus. Et Luke’i nime puhtaks pesta. Kareni ja Billy pärast. Ja Charlotte’i.“

      Seda öeldes hakkas ta Charlotte’i kätel kussutama, tema selga silitama ja rahustavalt häälitsema. Laps ei olnud endiselt end liigutanud.

      „Barb.“ Falk kummardas toolil lähemale ja asetas peopesa naise vabale käele. See oli niiske ja tuline. „Mul on juhtunu pärast väga kahju. Teie kõigi pärast. Luke oli mulle toona nagu vend, sa ju tead. Aga mina ei ole selleks õige inimene. Kui teil on kahtlusi, siis peate politsei poole pöörduma.“

      „Me pöördusime sinu poole.“ Barb võttis käe ära. „Sina oledki politsei.“

      „Sellise politsei poole, kes on pädev sedasorti asjaga tegelema. Mina seda enam ei tee. Sa ju tead. Ma töötan nüüd finantsasjadega. Arvete, rahaga.“

      „Täpselt nii.“ Barb noogutas.

      Gerry tõi kuuldavale vaikse köhatuse. „Barbi arvates võisid rahaprobleemid asjaga seotud olla.“ Ta püüdis kõnelda neutraalse häälega, kuid see ei õnnestunud tal põrmugi.

      „Jah. Muidugi arvan,“ nähvas naine. „Miks see sinu jaoks nii uskumatu on, Gerry? Räägime veel raha tuulde loopimisest. Kui Luke’il oli dollar, siis ta kulutas ära kaks, et kõik ikka läinud oleks.“

      Falk mõtles, kas see oli tõsi. Ta ei olnud kunagi märganud, et Luke väga varmalt kätt rahakoti järele sirutaks.

      Barb pööras end uuesti näoga tema poole. „Vaata, ma arvasin kümme aastat, et olime õigesti toiminud, kui farmi Luke’ile müüsime. Aga viimased kaks nädalat olen ma ainult muretsenud, et me andsime talle liiga suure koorma kanda. Sellise põuaga, kes teab? Kõik on meeleheitel. Võib-olla ta laenas kelleltki raha. Või oli tal hapuks läinud laene, mida ta ei suutnud tagasi maksta. Äkki tuli mõni võlausaldaja teda otsima.“

      Tekkis pikk vaikus. Falk otsis üles oma viskiklaasi ja võttis korraliku lonksu. Jook oli soe.

      „Barb,“ sõnas ta viimaks. „Sulle ei tundu ehk nii, aga asjaga tegelevad politseinikud on kindlasti kõiki neid võimalusi kaalunud.“

      „Vaevalt küll,“ nähvas Barb. „Nad ei tahtnud midagi teada. Sõitsid Clyde’ist kohale, viskasid ühe pilgu peale ja ütlesid: „Jah, järjekordne farmer on peast segi keeranud,“ ning oligi kõik. Asi selge. Ma nägin, mida nad mõtlesid. Ainult lambad ja karjamaad. Selleks, et siin elada, peab nagunii poolearuline olema. Seda oli nende nägudest näha.“

      „Clyde’ist saadeti mehed kohale?“ küsis Falk veidi üllatunult. Clyde oli lähim suurem asula, kus oli täispersonaliga politseijaoskond. „Kohalik mees ei uurinudki asja? Mis ta nimi ongi?“

      „Seersant Raco. Ei. Ta oli siin ainult umbes nädala olnud. Siia saadeti teine inimene.“

      „Kas sa sellele Racole oled rääkinud, et sul on kahtlusi?“

      Naise trotslik pilk vastas ta küsimusele.

      „Me räägime sellest praegu sulle,“ lausus ta.

      Gerry pani klaasi kolksatusega lauale ja nad mõlemad võpatasid.

      „Hea küll, me oleme vist oma jutud ära rääkinud,“ ütles ta. „Täna on pikk päev olnud. Anname Aaronile võimaluse kõige üle mõelda. Vaatame, mis tema meelest mõistlik tundub. Tule, sõber, ma saadan su välja.“

      Barb tegi suu lahti, nagu ta tahaks vastu vaielda, aga pani selle Gerry pilgu peale kinni. Ta pani Charlotte’i vabale toolile ja tõmbas Falki oma niiskesse embusse.

      „Lihtsalt mõtle sellele. Palun.“ Tema hingeõhk oli mehe kõrva vastas kuum. Ta tundis selles alkoholi lõhna. Barb võttis uuesti istet ning tõstis Charlotte’i endale sülle. Ta kussutas teda energiliselt, kuni laps viimaks ärritunud hala saatel silmad lahti tegi. Barb naeratas esimest korda, silitades tüdruku juukseid ja patsutades tema selga. Falk kuulis Gerryle koridoris järgnedes, kuidas naine ebamäärase viisiga midagi laulis.