Mura. Alexandra Lapierre

Annat koos kahe lapsega, kes olid Berliinist naastes peavarjuta jäänud.

      Mura oli kogu Jonovite perekonna enda juurde võtnud. Koos Kiraga. Talle meeldis hirmsasti sugulastega koos elada, tingimusel et ta saab teiste juurest minema lipsata.

      Vaene Anna … Mummy ei säästnud teda sarkasmist. Meenutas talle alailma, et erinevalt Johnist ei olnud tema nägus krahv Jonov läinud Venemaad lahingutes päästma. Et ta on hoopis süüfilise küüsis nagu kadunud logard Bobik, et ta on nüüd Benckendorffide juures suremas. Anna aga jääb peagi leseks ja rahatuks, millist tulevikku oli Mummy talle juba ammu ennustanud.

      Ema oli halastamatu.

      Õnneks ei lasknud Anna end sellest eksitusse viia. Ta oli Petrogradis kohtunud ühe oma ammuse austajaga Ukrainast ja too oli Annat kõvasti õhutanud Berjozovaja Rudkasse tagasi minema: see mõjuks abikaasa tervisele hästi ja kukrule oleks see kergem koorem kui elu pealinnas. Anna valmistuski koos lastega ärasõiduks.

      Valmistus tagasi tõmbuma. Nagu oli teinud Mummy kümme aastat varem.

      Unetutel öödel kujutas Mura nende kõigi viie elu – enda, Mummy, Anna, Alla, isegi Micky elu – otsekui pikki soomusronge. Eraldatud kupeede rida, mida ei ühenda mitte miski.

      Tema kupees olid Jäneda, John, lapsed ja Micky. Mummy kupees oli tema salong ja tema vanad kummardajad, kes klammerdusid oma privileegidesse, pimestatuna obskurantismist. Ühes kupees olid tühjad tänavad ja mahajäetud kaldapealsed – Petrograd sõja ajal. Naised olid meditsiiniõe pearäti vahetanud lesknaise oma vastu. Sünged inimsalgad kogunesid poodide vaateakende ette uurima teateid rindelt.

      1915. aasta kevad viivitas tulekuga ega hajutanud inimeste ängistust. Armee oli kõikjal taganemas. Saksamaa tungis aga edasi. Mura oli sellega vaat et kõige rohkem kursis, sest just tema tõlkis ja trükkis masinal ümber ministeeriumist laekuvat infot liitlasriikide jaoks. Venemaal ei olnud enam üldse laskemoonavaru. Rindel jagasid mitu meest üht ja sama püssi, kuue mehe kohta oli üks püss. Püss, mille jaoks ei olnud kuule, millel polnud enam isegi tääki. Nüüdseks teadsid kõik, et sõjast saab lõputu õudusunenägu.

      Aga ometi oli olemas Inglismaa suursaatkonna võlumaailm.

      Mura oli jõudnud kaldapealse ja Troitski silla nurgale. Seal kõrguski tema paradiis, Neeva-äärne palee, mida Zakrevskite sugulased Saltõkovid andsid üürile Briti diplomaatidele. Hoone oli suur, neoklassitsistlikus stiilis, punaseks võõbatud, ühel pool sild ning Peeter-Pauli katedraali kullatud tornikiiver, teisel pool Suvorovi väljak ja suurhertsog Konstantini marmorpalee. Hoonekompleks moodustas terve kvartali.

      Siin tundis ta end nagu kodus. Selleks oli ka põhjust. Ta oli tantsinud kõikidel laste tantsupidudel, mille oli korraldanud majaomanik Anna Sergejevna, Mura onunaine. Saltõkovid elasid palee tagaosas veel praegugi. Ja Mura oli Saksamaalt naasmisest saadik jätkanud külaskäike vanaproua juurde, kelle peenus, vaimukus ja teravmeelsus olid Murale meelepärased. Naine kiitis Mura häid omadusi ja tõi välja halbu külgi, võludes Murat nii, nagu ainult tema oskas.

      Ka peakorrus, kus nüüd tegutsesid inglased, oli Murale läbinisti tuttav. Enne sõda oli ta seal kõigi vene aristokraatidega õhtusöökidel käinud. Oli seal õhtust söönud lausa sagedamini kui teised. Tema sidemed Inglismaa endise suursaadikuga Berliinis olid nüüdsele Inglismaa suursaadikule Venemaal Sir George Buchananile eriliseks soovituseks. Mura oli enda tiiva alla võtnud suursaadiku tütre Merieli, kes oli temaga ühevanune, ning tutvustas teda Petrogradi aadliringkondades. Nad mõlemad olid haritud naised, jagasid kirge raamatute vastu, jagasid tõmmet kirjanduse ja uute ideede vastu. Meriel kirjutas novelle ning üks Londoni suur kirjastus oli ühe tema teksti äsja avaldada võtnud.

      Noored naised olid sõpradeks saanud.

      Nüüd nägid nad teineteist harva. Kui üks parajasti saabus paleesse, oli teine sealt lahkumas. Meriel suundus Inglise haiglasse, mille ta ema oli Nevski prospekti ja Fontanka kaldapealse ristumiskohal avanud. Mura, virn tõlkeid õlakotis, tõttas tulistjalu trepist üles poolkorrusele.

      Paremat kätt jäid kantselei ruumid, vasakut kätt Buchanani eraresidents. Vastandusid sametine brokaat ja mustriline mööblikangas, baroksed helkivad kuldkaunistused ning lillekesed ja pitslaudlinad, meeletult suured kristall-lühtrid ning Wedgwoodi lambid ja serviisid. Korraga nii Inglismaa kui ka Venemaa. Mõlemad Murale kallid maailmad, mõlemad maailmad, kuhu Mura kuulus, olid siin vabalt nähtaval. Ja see läbipõimumine võlus teda.

      Mademel jagunes peatrepp kaheks, nii et kaks trepiastmestikku viisid esindusruumidesse, tantsusaali ja suursaadiku kabinetti.

      Jah, nagu kodus. Tema kuningriik. Ta tundis neid paiku. Tundis peremehi ja teenijaid.

      Esiteks tundis ta residentsi kõige tähtsamat tegelast, ülemteener Williamit, kes valvas Sir George’i kaitstuse üle. Too suhtus Murasse nagu teisesse peretütresse. Mura tundis kutsar Ivani. Tundis itaallasest kokka. Tundis ka kolme sekretäri ja kahte saatkonna atašeed, kellega ta töötas samades ruumides.

      Üle kõige meeldis talle kantselei suur saal jahitrofeede ja kalakivististega, suurte Chippendale’i stiilis kirjutuslaudadega, mis olid otsakuti kokku seatud pikaks ristkülikuks nagu suur banketilaud.

      Just seal, tubaka, piipude ja Inglise sigarettide magusas lõhnas, kuppel-lampide rohekas kumas, askeldasid, naljatasid ja töötasid ohvitserid … See oli meeste maailm.

      Nagu Berliinis, nii olid ka siin kõik proua Benckendorffi kohalolust vaimustuses ning kõik olid enda sõnul temasse pisut armunud. Ja nagu Berliinis, nii nautis Mura siingi väga sügavalt kõiki neid tundeid, mida ta teistes äratas: imetlust, vajadust teda paigal hoida, enesele hoida.

      See vaimustus oli igati vastastikune. Mura tundis sama suurt austust sealsete noormeeste vastu, kes olid temast vaid õige pisut vanemad, tundis samasugust vajadust võistelda, samasugust vajadust küündida nende tasemeni ja neile meeldida.

      Tema silmas olid nad kangelased, jumalad … Nad kõik.

      Või peaaegu kõik.

      10. peatükk

      KANGELASED JA JUMALAD

1916–1917

      Neil tapatalgute aastatel ei olnud jumalad veel kolmekümnesedki.

      Üks jumal oli kapten Edward Cunard, kes oli firma Cunard Lines asutaja järeltulija, kusjuures selle firma aurikud sõitsid Euroopa ja Ameerika vahet. Viienda Cunardi nime kandva baronetina oli Edward Cunard õppinud Etonis ning teeninud välja pagunid Belgia kaevikutes. Sportliku hoiakuga mehena kehastas ta kõrget päritolu inglast, kes naeris oma seisuse üle ega pidanud tavasid millekski. See oli tema perekonnas ikka nii olnud. Ta vend Victor oli enda sõnul homoseksuaal. Ta sugulane Nancy külvas kõikjal skandaale, kuhu ta ka ei sattunud. „Sellest Cunardist oleks võinud saada korralik ohvitser,” kirjutas kindralmajor Knox oma raporti servale, ainult et ta „smokes too much, drinks too much, fucks too much” – „suitsetab liiga palju, joob liiga palju, kepib liiga palju”.

      Teine jumal oli kapten Denis Garstin, kes oli õppinud Cambridge’is. Kirgliku Venemaa-armastajana oli ta seda riiki avastama sõitnud juba enne sõda, töötades kolm aastat Krimmis koduõpetajana. 1914. aastal oli Garstin saadetud Prantsusmaale. Seal oli ta meeletut sõda pidanud, kuni saadeti Petrogradi, kus peastaabil oli tarvis just tema teadmistega meest. Suursaadik oli talle andnud ülesande kirjutada venelaste tarbeks propagandabrošüüre. Garstin ei tundnud selle üle vähimatki heameelt ning sõjategevusest eemale kutsumist elas ta läbi kui deserteerimist. Tunne, et ta on oma mehed maha jätnud, jäigi teda painama. Koer kannul, grifooni verd krants nimega Garry, kelle ta oli üles korjanud jumal teab kust, kõndis väikeste vuntsidega pikka kasvu Garstin kõige kaugemates linnaosades. Idealisti ja poeedina oli ta kirjutanud Venemaast oma esimese raamatu „Friendly Russia”, millele oli nõustunud eessõna kirjutama kuulus H. G. Wells. Garstini kirjanduslikud saavutused ei toonud talle mingisugust kuulsust. Aga talle meeldisid üle kõige intellektuaalsed arutelud ja varahommikuni kestvad vestlused.

      Viimaseks oli teistest pisut vanem kapten Francis Cromie, Royal Navy hiilgav ohvitser, kelle juhtimise all oli osa Briti allveelaevastikust Läänemerel. Räägiti, et kord olla ta ühe päevaga põhja