Naised, kellest ma öösiti mõtlen. Mia Kankimäki

taldrikult sõrmedega suhu.

       WhatsApp.

      Hakkame Floteaga Facebooki-sõpradeks. Flotea imestab, kas mul tõesti WhatsAppi pole, nii tore oleks pilte saata. Ei ole – erinevalt Floteast pole mul nutitelefoni – ja ma pole millestki säärasest kuulnudki ning ütlen, et meil Soomes küll mingeid whatsappe pole, see on kindlasti mingi Aafrika värk.

      Küsin Flotealt ka muud suahiilikeelset sõnavara ja tähtsama kirjutan märkmikku üles. Asante sana, aitäh. Karibu, tere tulemast, ole lahke. Usiku mwema, head ööd. Lala salama, ilusaid unenägusid.

      Magama minnes märkan, et Flotea on mulle Facebookis sõnumi saatnud: Lala salama, Mia.

       Linnamasaid.

      Ühel päeval sööme koos Olliga Arushas kohalike sööklas lõunat. Laudade taga logelevad punaseruudulistes shuka-kangastes ja autorehvidest sandaalides masai mehed. Kui masaid on mu ettekujutuses kuidagi õilsad, kaunid ja julged, nagu Karen neid kirjeldab, siis siinsed linnamasaid on hoopis teisest puust. Nende pilk on hägune, sandaalid lääpa tallatud ja punaseruudulise rüü peale heidetud vatijope määrdunud ja räbal. Nad on tulnud Arushasse turistidele kohalikku kalliskivi ehk tansaniiti müüma. Vaatepilt on nukker ja ma küsin endalt, kas selline siis ongi kõigi traditsioonilistelt asualadelt minema aetud rändrahvaste saatus. Kühveldan plastlaua taga kiiresti pilafiriisi suhu ja jätan kondise lihatüki söömata.

       Juuksurisalong.

      Kui saabusin, oli Floteal ilus patsidest soeng, aga ühel päeval istub Mama Junis trepil ja harutab tema patse lahti, sest Flotea kavatseb juuksehooldusse minna. Keerukate patsisoengute tegemine juuksurisalongis on kallis ning võtab terve päeva. Seejärel ei tohi juukseid ise pesta, vaid neid käiakse salongis pesemas. Sama seis on sirgendatud juustega – kui neid ise pesta, lähevad nad krässu ja siis nässu. Juuksurisalongis käiakse seetõttu tihti ja neid on kõikjal.

      Õhtu hakul lähemegi salongi. Flotea paneb oma koduriietuse ehk kanga asemele liibuvad mustad teksad, kena pluusi, rohelised baleriinad, suure kuldkella ja kõrvarõngad ning pritsib peale veidi minu toodud lõhnaõli. Seejärel jalutame Moshono külani ja sealt edasi veel maanteed pidi Arusha poole. Väga mõnus on kogu selle roheluse keskel leebe ja maheda õhtupäikese paistel mööda punasest liivast teed kõndida. Koolilapsed vahivad mind ja mõned hüüavad good morning, ehkki mõtlevad evening’ut. Vastu tuleb koolibusse, lehmi, kitsi, kanu, mopeede.

      Juuksurisalong on Arusha tee ääres. Hüpleme üle teeveere lootusetu porivälja ainsagi plekita valgele plaatidest terrassile, kus kingad vahetatakse toasandaalide vastu. Uksel jõlkuv tüdruk näitab mu poole, karjub mzungu ja on peaaegu naeru kätte kõngemas: valgeid neis juuksurisalongides kindlasti eriti ei näe. Salong on ümbruskonnaga võrreldes tõeliselt peen ja moekas, põrand läigib ja juuksuritüdrukutel on varvaste küljes uskumatult pikad neoonvärvides geelküüned. Flotea näitab, millist purki ta oma juustesse tahab: Hair mayonnaise, best treatment for hair. Passin uksel ja vaatan möödujaid: salongi ukselt avaneb vaade otse Meru mäele, mis on õhukesse pilveloori mähkunud. Teed pidi mööduvad kollased koolibussid, rohelises koolivormis lapsed, töömehed ja mama’d oma kandamitega, mõnel on pealael lapik plasttoober, teisel tohutud banaanikobarad. Üritan koolilapsi pildistada, kuid nad kõik märkavad juba kaugelt mu kaamelt kumavat nägu ja näitavad naerdes mu poole, nii et ma ei söanda pilte teha. Siia ei saa tõesti ainult kõrvalise turistina vaatlema tulla, siin langed sa ise samamoodi pilkude alla.

      Oranžide juustega juuksur istub ja punub võltsjuuste hunnikust imepeenikesi patse nööri külge, mis on tooli käetugede vahele pingule tõmmatud. Viinalõhnadega noormees, kes on oma moblat laadima tulnud, ootab klienditoolis, maki pealt mürtsuvad Dolly Parton, Rihanna ja Tracy Chapman. Flotea juustesse määritakse majoneesi, siis kuivatatakse need mingisuguse aurufööniga sirgeks. Kell on pool kuus, õhtu hämardub.

      On juba kottpime, kui me mööda auklikku teed kodu poole koperdame. Orienteerume mööduvate autode ja mopeedide tulede järgi, aga korra oleksin äärepealt kokku põrganud vastu tuleva lehmaga: ta on mustjaspruun ja tuledeta.

       Mr Hauli.

      Ühel päeval sõidan koos Olliga Arushasse asjatoimetustele ja satume keset absurdseid sündmusi, mis oleksid nagu otse mõnest Mma Ramotswe krimkast pärit. Jahime üht mr Hauli nimelist meest, kellele Olli on nädalaid varem maksnud ehitusplatsil elektri sisse lülitamise eest, aga elektrit pole endiselt. Nüüd ilmneb, et mees ei töötagi Tansaania riiklikus elektrifirmas, vaid tema äriks on mängida Tanesco tunkedesse riietunult elektrifirma esindajat ja ise hõlptulu taskusse pista vähimagi kavatsuseta midagi ära teha. Kui oleme esmalt terve igaviku elektrifirmas sabas seisnud, seejärel helistanud endale appi ehitusprojekti töödejuhataja, seejärel sõitnud tema ja paari abilise seltsis maasturiga mr Haulile järele (mr Hauli on väidetavalt ohtlik mees ja eba ausate võtete poolest kuulus, nii et abiväge on vaja), leidnud mr Hauli viimaks tema auklike kitsaste tänavate lõpus olevast kodust (porisel õuel prügihunnikud, lõkketuli ja nööri peal räbal pesu, uksepraos paar last ja kanga’sse rõivastunud abikaasa, kellel on uhke patsisoeng), sõitnud koos oma saagiga tagasi elektrifirmasse (hüpleva maasturi pagasiruumis kolm suurt meest), näinud elektrifirma hoovil oma silmaga, kuidas mr Hauli nagu muuseas üritab minema hiilides põgeneda, kuulanud seejärel tema lubadusi ilmuda järgmisel hommikul kell üheksa kontorisse raha tagastama, sõitnud hommikul uuesti elektrifirmasse ja oodanud mr Haulit paar tundi (iga kord, kui helistasime, kinnitas ta, et on teel), ja kui ta viimaks ilmus välja elektrifirma paberitega, aga ilma rahata, mida ta seejärel „pangast tooma” läks, aga ei naasnudki, hakkan aru saama, mida Olli mõtleb, kui ta ütleb, et siin kulub kogu aeg ja energia praktiliste asjade ajamisele.

      Elektrit pole ka nädalaid hiljem ikka veel ühendatud, töömehed on kadunud ning ka töödejuhataja ei võta enam telefoni vastu. Olli raevutseb ja katkub juukseid – ta ei usu, et see maja eales valmis saaks, vähemalt mitte juulikuiseks kolimispäevaks.

       SPF 50.

      Sajab lahinal. Vihma on sadanud peaaegu nädal otsa ja ka toas on kõik juba rõske: riided kapis, raamatulehed. Olli näitab kastist leitud nahkrihma, mis on üleni hallitanud. Niiskus ja päike söövad siin vähehaaval kõik ära ning ülejäänu eest kannavad hoolt termiidid ja vaaraosipelgad. Mama Junis tõmbab selle ennetamiseks põrandaid lapiga üle ja tuulutab tube, nagu jaksab.

      Vihmale vaatamata kardan ekvaatoripäikest nii kangesti, et kreemitan end igal hommikul kõrgeima võimaliku päikesekaitsefaktoriga kokku. Nädalase Aafrikas viibimise järel olen endistviisi sama lumivalge nagu siia jõudes. Kardan, et kui ma viimaks savanni jõuan, põletab see mu tuhaks.

       Supu.

      Ühel pärastlõunal teeb Olli ettepaneku minna kodu lähedale kausitäit supu’t sööma. Kõnnime veidi maad mööda sopast kitsast teed ja jõuame konku juurde, mille ees keeb meestel leemepada. Hurtsiku aknaaugus ripuvad kärbestega kaetud lihakäntsakad ja mees valib mulle katlas ühe küpse tüki. Tükeldatud liha asetatakse alumiiniumkausikesse, teises kausis on lihaleem. Eine maksab 1500 šillingit ehk alla euro. Mehed vahivad uudishimuliku näoga ja kutsuvad meid sisse istuma. Tilluke tuba mustab kärbestest ja istun määrdunud laua taha suppi helpima, ise teise käega kärbseid eemale äiates. (Olli sõnul on kärbeste eemale äigamise liigutus vanade inimeste viipekeelde niivõrd juurdunud, et nad lehvitavad süües automaatselt teise käega ka ükskõik kui peenes restoranis.) Mõtlen, et kui oleksin üksi ringi liikunud, oleksin kindlasti pigem nälga surnud kui säärasesse kohta tulla söandanud.

       Kümne päeva maagia.

      Reisil on kõik alati algul võõras ja hirmuäratav – toidud, hurtsikud, inimesed, loomad, lõhnad, hääled. Siis aga kohaned mingil hetkel, organism harjub, silmad avanevad, ja siis hakkad kõigest sellest võõrikust ja hirmuäratavast mööda vaatama. Seetõttu tahan sellel