Naised, kellest ma öösiti mõtlen. Mia Kankimäki

päevakajalistes küsimustes. („Kallis tädi Bess,” kirjutas Karen kord, „mõte minu kirju avaldada on sinust tõeliselt hirmus. Kui teaksin, et nii sünnib, ei suudaks ma kirjutadagi.”)

      Ja kui kaks aastat kestnud põua ja kibeda vaevlemise järel lõpuks vihma sadama hakkas, kirjutas Karen: „See on maapealne paradiis. Mul on selline tunne, et kus ma tulevikus ka poleks, mõtlen seal ikka, et ei tea, kas Ngongis ikka sajab.”

      Aafrika sõnastik

      Asante sana. Aitäh.

      Karibu. Tere tulemast, ole lahke.

      Maji. Vesi.

      Ndizi. Banaan.

      Nyama. Liha.

      Samahani. Vabandust.

      Usiku mwema. Head ööd.

      Na wewe pia. Aitäh, sulle ka.

       Peaceful life.

      Mul oli kavas usutleda Flotead kõikvõimalikel naise eluga seotud teemadel, uurida tema unistuste ja naissoost eeskujude kohta, kuid märkan, et see polegi nii lihtne. Esiteks keeleprobleem – ma ei mõista Flotea suahiili aktsendiga inglise keelest kaugeltki kõike –, kuid ilmselgelt ei oska ma ka õigeid küsimusi esitada. Mu enese vaatevinkel tundub ühtaegu täiesti ebarelevantne (mingist Karen Blixenist ei ole siin keegi kuulnudki) ning paljud mu probleemid näivad sõna otseses mõttes esimese maailma probleemidena. Piinlik mõeldagi, millisesse paanikasse olin sattunud, kui Olli oli mu külakostiküsimusele vastanud, et võiksin Floteale ehk mingi lõhnaõli tuua. „Mingi lõhnaõli!” Olin vastanud, et ma ei suudaks ealeski teisele naisele lõhnaõli osta, see on nii intiimne valik, naise identiteedi väljendaja, ja et ma olen ka ise viimased kümme aastat endale sobivat lõhnaõli otsinud, paraku tulutult. Naeruväärne. Ma ei tea, kas Floteale meeldis see lõhn, mille ma lõpuks siiski tõin, aga tundub, et kui sinu kahekordset kuupalka maksev parfüüm sulle siin pihku satub, pole see, kui täiuslikult ta kellegi identiteeti väljendab, üldse mingi küsimus.

      Midagi ma siiski välja selgitatud saan, näiteks et Flotea tahaks teha oma elus veel midagi muud kui olla lihtsalt koduperenaine. Naistel on siin korralikke töökohti muidu kui tutvustega või voodi kaudu raske saada – kord oli Flotea kandideerinud kontoritööle suures rahvusvahelises organisatsioonis, aga esmalt oleks ta pidanud ülemusega sel teemal „õhtusöögil” vestlema. Paljud naised tahaksid tema sõnul mingi väikese äri püsti panna ning ka Flotea unistab isiklikust lasteriiete poest, aga tihti on naised sunnitud bossi armukeseks hakkama, et lapsed söönuks saaks. Uurin abiellumise, naiste ja meeste suhete (selgub, et iseäranis varem kohtlesid mehed oma abikaasasid tõeliselt halvasti), mitmenaisepidamise (näiteks arusha hõimu meestel on traditsiooniliselt kolm naist, kes kõik elavad sama õue peal) ja lahutusstatistika kohta. Flotea arvab, et kui kord juba abielluda, ei tule lahutus kõne allagi, isegi mitte siis, kui peaksid teisesse armuma. Tõsi küll, armumist ei tundu Flotea elus kuigi tähtsaks pidavat – tema jaoks on tähtsam peaceful life, oma raha ja vabadus.

       Mzungu.

      Käin koos Floteaga toidukraami ostmas sama küla naiselt, kes on puu- ja köögiviljad oma maja ette müügiks maha sättinud. Lapsed vahivad mind uudishimulikult ja lehvitavad meie lahkumisel bye, bye, mzungu, kahvanägu. Ja sellega pean harjuma: kui me Olli autoga sõidame, näitab viimane kui üks mööduja näpuga või hüüab mzungu, mzungu, just nagu oleks tegu mingi raporteerimist nõudva ohtliku olukorraga, ja alati pole selge, kas hüüd on heasoovlikult uudishimulik või kuidagi vaenulik. Ollit kutsutakse küla peal ka Papa Michell’iks ja Flotead vastavalt Mama Michell’iks, sest lapsega õnnistatuid on viisakas vanima lapse nimega kutsuda.

      Michell ise on hakanud oma mzungu-šokist üle saama. Kui siia jõudsin, hiilis tüdruk jahmunult ja sõnatult mööda seinaääri, aga nüüd oleme minu toodud muumiraamatu abil suutnud sõpradeks saada. Meil on ka ühesugune dieet: söön hommikuks praemunadele ja vorstile otsa veel kausitäie Michelli putru, mida Flotea igal hommikul keedab.

       Kanga.

      Saan Flotea käest kauni kanga, mille sinisel taustal on oranž lillemuster. Ristkülikukujulisi puuvillaseid kangaid on kaks, üht kasutatakse seelikuna ja teise võiks ülaosaks siduda, kuid igapäevaseks kasutuseks see hästi ei passi. Mama Junis kannab kanga-seeliku juures tihti lühikeste käistega särkpluusi, Flotea kampsunit, no nii külm on, ainult kakskümmend kraadi. Kanga’del on alati mingi tekst, tavaliselt kõnekäänd, millega saab käesoleva päeva meeleolu väljendada või naabritele või abikaasale sõnumeid edastada. Minu kanga’l on kirjas mungu hamtupi mja wake, jumala õnnistust. Mulle kuluks ära ka mõni selline, millel seisaks: Maha sääsed. Või: Tahame lõvisid näha. Või: Neljakümnendates eluaastates naine otsib elu mõtet.

       Külmutatud toiduainete säilitus- ja transpordisüsteem.

      Poeskäigul möödume külatee peal olevast karnihurtsikust oma priskete lihatükkidega ja Flotea näitab, et see on tema lihapood – õnneks oli see mul teada. Üritan seletada, et meil Soomes selliseid pole, et liha müüakse steriilsete portsudega külmletist. Püüan meelde tuletada, kuidas on inglise keeles „külmutatud toiduainete säilitamis- ja transpordisüsteem”.

      Pärastpoole räägib Olli, et telgisafaritelt söögiks hangitud liha sõidab autos päevade kaupa ilma mingite külmakastideta, aga haigeks ei jää keegi. Juurdlen, kuidas see küll võimalik saab olla ja kas kogu külmasüsteem on mingi Lääne igand.

       Mtori.

      Tšillin, kanga seljas, köögis ja vaatan pealt, kuidas Flotea keedab lõunaks mtori-suppi, chagga hõimu traditsioonilist sööki. Selles hautises on koos liha, banaan ja porgand ja see on hästi maitsev. Selgub, et mtori on traditsiooniline sünnitanud naiste nuumamise supp, mis soodustab piimatoodangut. Kui chagga naine saab lapse, peab ta kolm kuud padade viisi ainult mtori’t sööma. Selle aja jooksul ei välju naine üldse kodunt, ning kui ta siis kolme kuu pärast lõpuks majast välja astub, peab ta olema tohutult paks, sest muidu jääb mulje, et mees pole tema eest korralikult hoolitsenud või – mis veelgi häbiväärsem – et mehel pole raha. Selle sündmuse auks kutsutakse nais-sugulased ja sõbrannad mbesi’le ehk katsikule. Meest peole ei oodata, aga tema peab korraldama majja kõvasti toitu ja õlut, mida vanad naised pudelite kaupa alla kulistavad. Kui Michell sündis, pidi Olli kombekohaselt omaenese kätega kitse veristama. Vanasti toodi beebi emale kingiks piima ja toidu valmistamisel kasutatavat selitatud võid, aga nüüdsel ajal tuuakse raha. Raha antakse väikeste rahatähtedena, mille kinkija õhku viskab, nii et kogu kodu on rahatähtedega kaetud.

      Selgub, et paljud naised tahaksid piirduda ainult ühe või kahe lapsega, aga vaestel võib neid vabalt olla seitse-kaheksa. Abordi tegemine on ebaseaduslik, aga seda tehakse ikkagi, salaja, traditsiooniliste maarohtudega. Protseduur on valus ja selle järel võib pikalt põdema jääda, aga peaaegu kõik naised on selle läbi teinud, mõned palju kordi.

       Kachumbari.

      Ükspäev valmistab Flotea kachumbari’t, vängelt äädikast salatit, kus on kurk, avokaado, tomat, porgand ja tuline pilipili, ja selle juurde ise tehtud friikartuleid ehk chips’e. Mõtlen kõigist reisijuhtidest loetud kategoorilisele reeglile, et Aafrikas ei tohi mitte mingil tingimusel toorest köögivilja või salatit süüa, aga söön ikkagi. Kachumbari on taevalik ja kujuneb Aafrikas mu lemmiktoiduks.

      Teisel päeval teeb Flotea ugali’t, noaga lõigatavalt tihket, sõrme vahelt söödavat maisijahuputru, mida kastetakse lihakastmesse. Olli vihkab ugali’t, aga mulle maitseb ka see. Mõtlen, et Flotea on ilmselt otsustanud kõik Tansaania kulinaarsed elamused läbi võtta.

      Ühel