Naised, kellest ma öösiti mõtlen. Mia Kankimäki

nädalaid iivelduse ja depressiooniga voodis. Bror viibis safaritel või Nairobi emigrantide seas populaarses Muthaiga klubis „äriasju ajamas” ning Karen kirjutas koju, et „on natuke igav, kui Bror palju ära on”. Tegelikult lebas Karen kogu kevade haigevoodis. Iga kord, kui ta end veidi paremini tundis, planeeris ta maja laiaulatuslikku remonti (maja oli halvasti ehitatud ning ka terrass avanes ebapraktiliselt päikese poole), käis ratsutamas, lõi kaasa kohvipõõsaste istutamisel (saagi kandma hakkamiseks pidi kuluma veel kolm kuni viis aastat) ning õpetas somaalist kokale toiduvalmistamist. Emal palus ta saata Taanist 1830. aasta kokaraamatu, sest see pidi laias laastus vastama käepärast olevatele vahenditele.

      Kui arst Karenile põdemise järelraviks keskkonnavahetust soovitas, läks ta koos Broriga kuupikkusele jahisafarile masaide reservaati. Nad võtsid kaasa kolm muulavankrit ja üheksa teenijat: nii väikese seltskonnaga oli hõlpsam ringi liikuda. Safari oli unustamatu. Karen polnud kunagi varem maganud telgis, istunud boma’s ehk okaspõõsastest püstitatud kaitseaedikus, käsitsenud vintpüssi ega lasknud ulukeid. Bror õpetas Karenit laskma, nad sõid õhtuks enda tapetud antiloopi ning Karenit haaras täielik jahivaimustus. Nad lasid oma reisil maha kuus suurt lõvi, neli leopardi, gepardi ning tohutul hulgal kannasid, impalasid, gnuusid, dik-dikke, sebrasid, metssigu, šaakaleid ja marabuid. Nad poseerisid oma saagiga lugematutel fotodel ning Kareni jaoks oli safari kõrghetk kohtuda esmakordselt lõviga ning näha, kuidas elu selle majesteetliku looma silmist hääbub.

      Kui nad safarilt koju jõudsid, oli alanud esimene maailmasõda. Bror sõitis jalgrattaga Nairobisse end sõjaväeteenistusse möllima ning Karen kolis Kijabe mägijaama pakku ja juhtis vahel varustuskaravane läbi masaide reservaadi. Seejärel naasis ta Ngongi farmi eest hoolitsema.

      Karen oli ka aasta teisel poolel ikka veel haige. Ilmnes, et tegu polnudki malaariaga. Ta oli Brori käest süüfilise saanud.

      *

      [KAREN KIRJUTAB]

       28.5.1915, Pariis. Mu kallis väike emake, ära sa üldse muretse. Kõik on hästi. – - Olen siin Pariisis teel Londonisse kohtuma ühe troopiliste haiguste spetsialistiga. Tõtt-öelda olen olnud üsna haige ja Nairobi arst soovitas keskkonnavahetust ja koju sõitmist. – - Londonis pidavat tehtama mingeid süste, mis malaariast täiesti terveks ravivad …

      Karen valetas emale. Aasta algul oli tal diagnoositud süüfilis ja Nairobi arsti sõnul oli see kuri nagu meremehel. Teadupärast oli Broril Nairobis küllaga naissuhteid olnud, ning kui see ilmsiks tuli, oli Karen ahastushoos liiga palju unerohtu võtnud ja oleks äärepealt elust ilma jäänud. „On kaks asja, mida sellises olukorras teha saab,” ütles Karen hiljem. „Võid mehe maha lasta või olukorraga leppida.” Karen leppis.

      Nõnda siis sõitiski Karen 1915. aasta kevadel Pariisi oma tõbe ravima. Arstide sõnul vajas ta pikka ja valusat elavhõbeda- ja arseeniravi ning ka siis polnud lõplikule paranemisele mingit garantiid. Kuna sõja tõttu ei saanud Karen üksinda Pariisi jääda, sõitis ta Taani, kus veetis kolm kuud haiglas, diskreetselt tavaosakonnas. „Nüüd olen ka selle üle elanud, nüüd olen veel lähemal tõeliselt tähtsate asjade tunnetamisele,” kirjutas ta hiljem.

      Lisan Kareni järgimist väärt vaprusenimekirja veel järgneva:

      9) Põdeda Aafrikas ja veel sada aastat tagasi malaariat ja süüfilist.

      10) Sõita esimese maailmasõja keerises Euroopasse üksi ravi otsima.

      11) Võtta raviks elavhõbedat ja arseeni. Kannatada ära nende põhjustatud mürgitusseisund.

      12) Leppida olukorraga.

      13) Seejärel naasta.

      *

      [KAREN KIRJUTAB]

       24.3.1917. Kallis ema, see on mu esimene kiri meie uuest majast, oleme juba sisse kolinudja olen ääretult rõõmus, ehkki elame keset ajutist kaost. Töömehed pole neist asjust, mis ma neile kaks kuud tagasi ülesandeks andsin, mitte midagi teinud – - aga ikkagi on imetore siin olla.

       27.3.1918. Kallis Ea – - Kannatame siin põua all, mis ületab kõike, mida teil seal kodus üldse ette kujutada saab. Kui see veel kaua kestab, saab kogu maa hukka. – - Meil napib kõike: võid, piima, koort, köögivilju ja mune. – - Kõik taimed närbuvad, savannides on iga päev tulekahjud ja nad on täiesti mustaks söestunud. Kui Nairobisse sõita,jääb mulje, et see on suure tulekahju alla mattunud, kuna linna kohal hõljub nii päeval kui ööl paks kollane tolmupilv,ja kui tuul somaalide küla ja basaari poolt puhub, on selline tunne, nagu lööksid katku-ja koolerabatsillid õhus rõõmsalt tantsu. Nairobis on surnud seninägematult palju valgeid lapsi ja see tulikuum, kõike kuivatav tuul käib kõigile närvidele …

      Kui Karen poolteist aastat kestnud Euroopa reisi järel jaanuaris 1917 Aafrikasse naasis, oleks kohvifarm pidanud esimest korda saaki andma, kuid aastaaja kohta erandlikud paduvihmad ja sellele järgnenud pikk põud tõid kaasa olukorra, et saaki ei saadud peaaegu üldse. Firma, mis kandis nüüd nime Karen Coffee Company ning mida finantseeris Kareni onu Aage Westenholz, oli kahjumis. Karen ja Bror olid kibedas rahahädas ning Karen kirjutas Taani sugulastele ja palus palgatõusu, sest kõik pidavat olema nii kallis, et kogu raha kulub elamise peale ja „me peame veel kogu aeg ka külalisi kostitama”. Järgmine aasta oli saagi poolest samuti katastroofiline: põud jätkus, aafriklased olid näljas, näljahädale järgnesid katk, Hispaania gripp ja rõuged, seejärel veider niiske ja jäine kuivus, farmil nappis kõike ja ta ei toonud pennigi sisse. Ja ega tegu polnud mingi erandliku olukorraga. Ehkki Karen seda veel ei teadnud, said siit alguse lõputud majanduslikud probleemid ja meeleheitlikke finantseerimispalveid sisaldavate kirjade vood, mida ta saatis Taani poole kogu Aafrikas elatud aja jooksul kuni 1931. aastani ja lõpliku pankrotistumiseni välja. Kohvifarm ei saanudki eales korralikult saaki andma hakata, sest oli rajatud liiga külma ja kuiva kliimasse.

      Siiski kolisid Karen ja Bror uude, suuremasse majja, mille nimeks sai Mbogani, ja sinna rajaski Karen selle „kultuurioaasi”, millest oli juba Taanist lahkudes unistanud. Aga täiuslikust oaasist oli muidugi asi kaugel – väline külg oli küll paigas: lillemustriga diivanid, gustaviaanlikud tualettlauad, pitsservaga lambivarjud ja kristallkarahvinid, aga muidu oli elu Kareni väitel nagu XVIII sajandi Taanis: vihmaga olid Nairobisse viivad teed läbi lõigatud, toitu tuli hankida jahti pidades, meelelahutus oli improviseeritud ning headest raamatutest ja kvaliteetsetest vestluspartneritest oli alailma puudus.

      1917. aastal õppis Karen autot juhtima ning soovitas seda oskust hiljem kõigile naistele. Karen igatses kangesti raamatuid, muusikat ja kunsti ning kartis, et idioodistub nende puudumisel. Karen unistas maalimisest ja kunstiõpingutest ning maaliski vahel kiltmaa kuivi värvitoone ja eredat valgust või aafriklaste portreesid (ta kurtis, et kohalikud on kehvad modellid, ja kord pidi ta üht noort kikujut maalides poissi kogu poseerimise aja püstoliga ähvardama, et too paigal püsiks). Kui Bror oli pikalt ära (ja seda juhtus tihti), oli Karen üksildane, depressioonis ja igatses koju – ta võis nädal otsa voodis lebada, kuid valetas emale oma kirjades reipalt, et on ainult väikese päikesepiste saanud. Karen kirjutas emale ka seda, et ei ole veel kaotanud lootust last saada, vaid on kindel, et see ikkagi juhtub. Ühel päeval sai Karen naabri-Sjögrenilt relva ja põles soovist jälle laskma pääseda – parema puudusel sihtis ta õue peal tuvisid – („eile pärastlõunal lasin neid kakskümmend üks tükki”). Ükskord lasi Bror maha viiemeetrise püütoni ning Karen plaanis maonaha Pariisi Hellsternile saata ja sellest kingad teha lasta. Karen käis läbi somaalidega ja kirjutas koju, et kõik tema parimad sõbrad on muhameedlased ning et tema somaali teenija ja parem käsi Farah on „tõeline ingel”, nii tark ja peenetundeline. (Õigupoolest oli Karen selle kütkestava usu kohta nii palju lugenud, et Bror oli „keeldunud kella kaheteistkümne ja nelja vahel enam Muhamedist midagi teada saamast”.) Teiste emigrantidega Karen hästi läbi ei saanud, vaid vihkas nende enesega rahulolevat ja ülbet hoiakut aafriklaste suhtes. „Oma mustade vendadega” tundis ta seevastu hingesugulust ning nad muutusid talle aastatega aina tähtsamaks. Ta