Naised, kellest ma öösiti mõtlen. Mia Kankimäki

et Keeniasse minnakse töötama arengukoostöö, põgenikelaagrite ja tänavalaste asjus. Söandan vaevalt öelda, millest ma ise unistan: koloniaalstiilis safaritest ja kadunud maailma lummast, sellest, et võiksin lennata väikelennukiga savanni kohal, hakkaksin aru saama elevantide keelest ja vaataksin lõvile otse silma sisse, istuksin õhtuti telgi ees matkatoolil ja kirjutaksin vanaaegse kirjutusmasinaga või loeksin nahkköites raamatut, kristallpokaal käeulatuses.

      Lisaks reisiettevalmistustele ja Kareni-uuringutele on kevad ka muidu erakordselt imelik. Veebruaris satun tõsisele tarkusehambalõikusele, misjärel ei saa kolm nädalat suud avada. Laman vanemate pööningul ravimiudus, söön kõrrega ema tehtud hautisi, loen Akseli Gallen-Kallela „Aafrika raamatut” ja kadestan telekast paistvaid jõehobusid, kes on suutelised oma lõugu 180-kraadise nurga all avama. Märtsis jälle olen kurguhädade tõttu hääleteraapias, kus teen üliveidraid hääleharjutusi ja näiteks laulan veeklaasi torgatud klaastorru puhudes koos terapeudiga kahehäälselt riigihümni. Kõige absurdsem on siiski hääle registri kaardistamine, millest tuleb välja, et väidetavalt räägin ma oma kõige madalama võimaliku häälega, ehkki tegelikult olen sopran. Sopran! Naeruväärne. Kogu mu minapilt põhineb sellel, et olen madala häälega, morn ja flegmaatiline alt, aga nüüd olen väidetavalt hoopis keegi teine – keegi rõõmus, kirglik ja energiline inimene, kes on 42 aastat vale häälega rääkinud!

      Sümboolsus on läbilõikav, olen ju sellele reisile minemas just nimelt selleks, et otsida uut häält: mõne sellise julge naise häält, kes kulgeb läbi elu sundimatult naeratades.

      Esialgu pole ma seda leidnud.

      Kirjutan Karenile salvrätiku peale sõnumi. Ma ei tea veel, et minu suhe temaga kujuneb üllatavalt vastuoluliseks.

      Karen

       ӦӦNAISTE NÕUANDED

       1

       Mine Aafrikasse

       ÖÖNAINE NR 1: Karen Blixen, sünd Dinesen.

       TEGEVUS: Kohvifarmer, hiljem kirjanik. Saabus Aafrikasse 1914. aastajaanuaris 28-aastasena. Veetis Aafrikas kohvifarmi pidades kokku kaheksateist aastat. Lahkus viimast korda Aafrikast juulis 1931, 46-aastasena, olles puruvaene, depressioonis, süüfilises ja kõigest ilmajäänud. Kolis lapsepõlvekoju emajuurde ja hakkas oma esimest raamatut kirjutama.

      Kui Karen 1913. aastal 28-aastasena Aafrika poole teele asus, mõlkus temagi mõtteis üksainuke asi: elumuutus. Ta oli surmani tüdinud kõigest sellest, mida tema maailmas noorele naisele pakkuda oli, ning Aafrikasse emigreerimine oli tema tagavaraplaan.

      Karen Dinesen sündis 1885. aastal jõukas taani peres ning veetis lapsepõlve Kopenhaageni lähistel Rungstedi rannakülas vanas maamõisas. Karen, pereringis Tanne, oli issitütar, ja pole ka ime – isa oli vabamõtleja, kes oli Ameerikas ringi reisinud ja indiaanlaste juures elanud, ning Karen tundis selle kirgede, vägitegude ja kaugete kõnnumaade maailmaga hingesidet. Isa aga tegi veidi enne Kareni kümnendat sünnipäeva enesetapu ja sellest hoobist ei saanud Karen elu lõpuni üle.

      Ema ja tädide esindatud naiste maailma Karen seevastu vihkas. Naiste elu paistis toppama jäävat koju, kus ema õed aina istusid ning vooruslikkuse ja seksuaalmoraali küsimusi vaagisid. Naisi ei valmistatud tolles maailmas ette mitte elatise teenimiseks, vaid meheleminekuks. Nõnda sai ka Karen kõrgklassi tüdrukutele paslikku koduõpet, kus loeti luuletusi, õpiti ilusa käekirjaga kirjutama ning inglise ja prantsuse keelt rääkima – ning lükati kõrvale sellised naiste jaoks kasutud õppeained nagu matemaatika. Elu Rungstedlundis oli nii kaitstud ja peaaegu klaustrofoobne, et hiljem väitis Karen, et sinna naasmisel tabab teda alati samasugune läpatis, mis sulle täistuubitud rongivagunisse astumisel vastu paiskub: õhk on lõpuni ära pruugitud. Sellesse rongivagunisse ei tahtnud Karen jääda ning tal polnud vähimatki kavatsust hakata elama „seisusekohast” tegevusetut, perele ja heategevusele pühendatud elu.

      Umbes kahekümneselt otsustas Karen kunstnikuks saada ja alustas Kopenhaagenis Kuninglikus Taani Kunstiakadeemias maaliõpinguid. Ülejäänud ajal lõbutses ta aadliringkondades, kus harrastati hobuste võidujooksu, lasti linde, mängiti golfi, joodi viskit, korraldati tantsupidusid, osteti autosid ja lennukeid ning söösteti tulistesse suhetesse. Samas seltskonnas liikusid ringi ka Kareni nõoksed, aadlikest rootsi vennad Bror ja Hans von Blixen-Finecke. Bror oli heatujuline, laristav ja vastutustundetu hedonist, kelle elu peaeesmärk oli lõbutsemine, ning intelligentsuse ega rafineerituse poolest polnud ta just kuulus. Ja ega Karen armunudki temasse, vaid Brori venda Hansu.

      Hans aga ei tundnud Kareni vastu huvi ning 1910. aastal pages Karen südamevalu eest Pariisi. Seal lihvis ta oma suhtlusoskusi ning temast sai nutikas, terava keelega ja oma intensiivsuses veidi hirmuäratav noor naine, kes suitsetas sigarette, rääkis madala häälega ning hakkas oma nime Tanne hääldama vene moodi Tania. Ning kui Bror von Blixen talle paar aastat hiljem abieluettepaneku tegi, võttis Karen selle vastu. Nimelt oli tal võimalus teha koos Broriga midagi hoopis teistsugust: minna Aafrikasse. Karen oli 27-aastane.

      Kui Kareni ja Brori kihlus 1912. aasta detsembris välja kuulutati, ei rõõmustanud see uudis Kareni lähikondlasi – Brori maine polnud kuigi hea ning paar ei paistnud isegi armunud olevat. Kuid Brori onu ärgitas neid Aafrikasse kolima: see maa pidi kuulu järgi olema ääretult ilus ning „fantastilise majandusliku potentsiaaliga”. 1895. aastal oli loodud Briti Ida-Aafrika Protektoraat ning Euroopast voolas koloniste asustama seda viljakat mägismaad, mida Briti valitsus neile naeruväärselt madala hinnaga müüs. Põliselanikud – kikujud, masaid ja teised hõimud – olid oma asualadelt minema aetud.

      Raha maa ostmiseks saadi Kareni sugulastelt ning Bror läks ees Aafrikasse kaupa tegema ja maja sisustama – neil oli plaan abielluda, kui Karen 1914. aasta jaanuaris Mombasasse jõuab. Kuid Bror lasi Aafrikas olles hoopis safaritel luuslanki ning otsustas nende algsest karjakasvatusplaanist loobuda. Ta müüs juba ostetud krundi maha ning ostis asemele palju suurema kohviistanduse, kuna oli veendunud, et kohvis peitub tulevik.

      Samal ajal tegi Karen reisiks ettevalmistusi. Ta pakkis kaasa mööbliesemeid, nagu näiteks söögilaua koos toolidega ja kaks komplekti magamistoasisustust, kastide viisi lauahõbedat, kristallklaase, portselani, voodipesu, maale, raamitud fotosid, kalliskive, vaipu, Prantsuse kappkella, kogu oma vanaisa raamatukogu, kirstutäie ravimeid ning oma lemmikpulmakingi, šoti hirvekoera Duski. 1913. aasta detsembri algul sõitis Karen ema ja õe seltsis rongiga Kopenhaagenist Napolisse, kus ta mõne nädala pärast astus aurulaevale Admiral, mis pidi ta Aafrikasse viima. Laev sõitis Napolist mööda Vahemerd ja Suessi kanalit Punasele merele ning seejärel India ookeanile, kulgedes piki Somaalia rannikut lõuna poole Mombasani välja. Laevareis kestis üheksateist päeva.

      Mida Karen oma reisisihist teada võis? Mõistagi oli ta näinud kehva kvaliteediga trükipilte Aafrikast, lugenud raamatutest ja ajalehtedest ja Brori kirjadest kirjeldusi, kuid ta oli hoopis teisiti teel tundmatusse kui mina. Millisena ta neil üksildastel öödel oma tulevikku kujutles? Või kust ma võtan, et Karen üksildane oli – laev oli täis Aafrika idaranniku emigrante, lõuna-aafriklasi, britte ja sakslasi, kes kergitasid oma šampanjaklaase ja tantsisid ja mängisid laeva salongis bridži.

      Admiral saabus Mombasasse 13. jaanuaril 1914 ning järgmisel hommikul Karen ja Bror laulatati. Tseremoonia kestis kümme minutit ning seejärel kandis Karen ametlikult nime paruness von Blixen-Finecke. Siis alustasid nad rongisõitu Mombasa kuumalt ja niiskelt rannikualalt Nairobi ning selle avara, viljaka ja lauge kiltmaa poole, kus pidi asuma nende tulevane elupaik.

      Mina saabun Aafrikasse sada aastat ja neli kuud hiljem, mais 2014. Kui maandun Kilimanjaro lennuväljal, lahutavad meid üksnes Kilimanjaro vulkaan, Tansaania ja Keenia noolsirge piir, napid 300 kilomeetrit ja need eelmainitud sada aastat. Tean, et selle aja jooksul on muutunud vähemalt üks asi: Kilimanjaro tipu jääkattest on kadunud 82 protsenti.

      Oleks muidugi ideaalne, kui saaksin enne öömaja poole sõitma asumist kellegagi abielluda, aga see on äärmiselt ebatõenäoline.

      III