Naised, kellest ma öösiti mõtlen. Mia Kankimäki

kuigi häbeneb ikka veel. 36-aastane Flotea kuulub chagga hõimu ja on Kilimanjarost pärit (tema isa on endine Kilimanjaro rahvuspargi juhataja) – ta on pikk, rahulik ja leebelt vaikne ning naeratab veidi altkulmu. Olli seevastu on vapustav infoagentuur, fakte tuleb kogu aeg nagu torust, nii et ma ei suuda kuidagi kõike läbi töötada. Ööpäeva jooksul olen kuulnud laias laastus kõike võimalikku Tansaania liikluskultuurist, rahvuslikest eripäradest, laste kasvatamisest, maja ehitusest, puurkaevudest, veemajanduse korraldusest, rahvastiku plahvatuslikust juurdekasvust (siinse kandi kõige hullem probleem), posti haledast käimisest (on lausa ime, et mu saadetud Sei kohale jõudis), telefonide tähtsusest (siin pole midagi tähtsamat kui sõprade ja sugulastega ühenduses olemine), Tansaania vägevast loodusest, loodusparkidest, Aafrikast kliimamuutuste eelpostina (sademete hulk ja ilmastik on lühikese ajaga ärevust tekitavalt radikaalselt muutunud) ning mõistagi tema enese isikuloost. Olli ütleb otse välja, et valge mehe elu Tansaanias pole mingi meelakkumine, ning räägib lahkesti oma mitmetest probleemidest. Kõige suuremas stressis on ta oma majaehitusprojekti pärast, mis oma tagasilöökidega, kommunikatsiooniprobleemidega ja kultuurierinevuste vastu võitlemisega jätab leebelt väljendudes košmaarse mulje.

      Arusha ümbruskonnas ringi sõites on mul kogu aeg tahtmine pildistada, kuid miskipärast ei tundu see sünnis. Niisiis panen märkmikku kirja pildid, mida oleksin tahtnud teha:

      Punakaspruunid savised liivateed.

      Banaanipuud, nende värske haljus, pulbitsev rohelus.

      Teid ääristavad kirevad plekkhurtsikute read: poed, baarid.

      Savist majad. Poolikud majad. Betoonmüürid majarootsude ümber.

      Nööril kuivav pesu.

      Tagaõues suitsevad lõkked.

      Praht, igal pool prahihunnikud.

      Hurtsikute tagant piiluvad lapsed.

      Turuplatsi ees oma Singeri õmblusmasinatega valvel passivad mehed.

      Turuplatsi keerdkäikudes puuviljakioskid, vürtsimäed, tilaapiad, hiiglaslikud Niiluse ahvenad, otsekui fantaasiamaailmast pärit kuivatatud kalad, punutud korvid, veenõudeks müüdavad kemikaalikanistrid.

      Liikluspolitseinikud, rinnas silt, millel seisab „Livingstone”.

      Autoremonditöökoja mehed.

      Kitsekarjad tee peal.

      Mopeedimehed, kes veavad seljas munakarbimäge.

      Paljajalu sopa sees sammuvad naised.

      Valged mehed oma suurtes maasturites.

      Laineplekist baaride ees istuvad mama’d.

      Ilusate noorte tüdrukute pruunid hambad.

      Õhtul läheb elekter ära ja istume pimedas majas taskulampide valgel. Sööme Flotea tehtud lihahautist, seda, mis on valmistatud külaputkast ostetud lihast. Hautis on hea. Flotea hoiab hämaras köögis patareidel töötavat raadiot mängimas ja laulab muusikale kaasa. Olli korgib lahti Serengeti õlle, mille sildil on leopardi pilt. Michell hüpleb edasi-tagasi, mina kirjutan sule sahinal üles märksõnu nagu takeawaykitsejalg. Võrratu, kodune õhkkond – mida ma küll kartsin?

      Ah jaa: malaariat. Kohe pärast hämardumist on majas sääski näha ning vaatamata profülaktilisele ravile märkan end mõtlevat kõigile nendele õudustele, mida nad kaasa toovad. Skaneerin hüsteeriliselt sääski, sest olen tavaliselt nende konkurentsitu lemmik, ning mõistagi kargaksid nad mulle ka siin kallale. Seetõttu olen täpipealt kell kuus, kui pimedus saabub, mähkinud end reisijuhtide soovitatud valgetesse pikkade varrukate ja säärtega riietesse ning valgetesse pitsitavatesse lennupõlvikutesse, ehkki higi voolab mööda selgroogu alla, ja piserdanud õhtuseks parfüümiks Offi. Olli on lühikestes pükstes nagu alati ja loodetavasti ei pööra mu veidrale riietusele tähelepanu.

      Magama minnes märkan, et üks sääsk on mu moskiitovõrgu sisse pääsenud, ning ma ei saaks mingil tingimusel und, enne kui ma pole teda üles leidnud ja maha nottinud. Asja ei tee paremaks ka Olli jutt, et malaariat kandvad sääsed näevad välja hoopis teistsugused – nende torkamisasend on väidetavalt hoopis teistsugune kui harilikel sääskedel –, aga kust kurat ma teadma pean, missugune, ja igal juhul oleks selles etapis juba nagunii liiga hilja. Müttan moskiitovõrgu sees, lamp otsa ees, higikiht keha katmas, aga see verehimuline põrguline ei anna näole. Lõpuks ei jaksa ma enam teoreetilise sääse varitsemise pärast üleval passida. Magan nagu nott.

      [KAREN KIRJUTAB]

      „20.1.1914. Kallis väike emake – - Panen selle kullerile kaasa, et saaksid mu imelisest uuest elust ettekujutuse.

      – - Olen voodis, mitte haiguse, vaid öisejahi pärast, väikeses palkhütis –ja igal pool mu ümber on kõige võrratum ja imeilusam maastik, mida ette võid kujutada, kaugel hiiglaslikud sinised mäed, nende ees laiad rohumaad täis sebrasid ja gaselle,ja öösel kostavad pimedas lõvide möirged nagu relvamürin.

       – - Siin pole põrmugi liiga kuum, õhk on nii pehme ja imeline ja nii kerge, vaba ja õnnelik tunne on …

       1.4.1914. Kallis tädi Bess – - Siinseid hõime vaadeldes tundub mulle, et valge rassi erakordsus on üksnes kujutlus. – - Meil siinfarmis on 1200 noort meest ja nad elavad kümne- või kaheteistkümnekesi kusagil armetus õlgonnis ja ma pole kunagi näinud vihaseid nägusid ega kuulnud tülitsemist, vaid kõike tehakse aina lauldes ja naeratades. – - Ratsutan peaaegu iga päev masaide reservaati ja püüan tihtilugu nende pikkade kaunite masaidega rääkida.

       14.7.1914 Mu kallis ema – - Meil on olnud lihtsalt imeline, ma pole kunagi elust niimoodi mõnu tundnud. – - Safari õnnestus hiilgavalt – - lasin ühe lõvi ja ühe suure leopardi. Bror õpetas mind laskmaja tema meelest lasen ma hästi …

       3.12.1914 Kallis ema – - Mul on kole palju tegemist täiesti koolitamata koka välja õpetamisega. See pole tõesti kerge, kuna ise ma süüa teha ei oskaja õpetama peab suahiili keeles.

       – - Aga nüüd oskame kokaga teha täiuslikke lehttaignakooke, karamellipudinguid, beseesid, pannkooke, torte, erinevaid sufleesid, vahukooresarvekesi, õunapirukat, šokolaadipudingut, tuuletaskuid –ja veel teeb ta meisterlikult kõikvõimalikke suppe, küpsetab head leibaja skoone …

      Kui Karen 1914. aasta jaanuaris oma uude koju, Nairobist paarikümne kilomeetri kaugusel asuvasse väikesesse tellistest bangalosse saabus, võtsid teda majas vastu kõik farmi tuhat kakssada aafriklasest töölist. Kaugemal paistsid otsekui sinise laineharjana Ngongi mäed ning nende ümber kuulus Swedo-African Coffee Companyle nüüd 1800 hektarit maad. Esimesel Euroopasse saadetud fotol poseerib Karen oma maja terrassil üleni valges: pikas valges seelikus, valges pluusis, valgetes kõrge kontsaga kingades, pikkades valgetes sukkades ja laia servaga kübaras. Karen on pildil ainus, kes naeratab, kõik kaheksa Aafrika teenijat vaatavad tõsiselt objektiivi.

      Karenil oli tunne, nagu ta „oleks tulnud vaiksele maale”. Nairobi oli toona primitiivne, hall ja lagunenud väikelinn, nagu anšoovisepurk oma laineplekkidega, aga kiltmaa oli paradiis. Maastik oli askeetlik, kuivkollane tasandik ning voogavaid künkaid kirjas tumeroheliste kohviistandike lapitekk. Loomi oli seal kandis tohutult: mäestikujärvedel olesklesid flamingod, küngastel hulkusid pühvlid, ninasarvikud ja kannad, metsades oli elevante, kaelkirjakuid ja ahve ning savannides karjade kaupa sebrasid, gnuu-antiloope, gaselle ja suuri kaslasi. Tõepoolest paradiis. Ka õhk oli kiltmaal nii puhas ja klaar, et kuulu järgi tabas valgenahalisi seal omalaadne eufooria, nii et nad polnud päris süüdivad – emigrandid harrastasid isegi kiresuhteid nii sundimatult, et aurikute baarides küsiti naistelt: kas olete abielus või elate Keenias?

      Kui Karen ja Bror savanni primitiivses palkonnis ööbides (ulukeid oli kõvasti, lõvid möirgasid öö otsa, ainult kärbsed ja kirbud kiusasid) põgusalt mesinädalaid pidasid, oli Karen juba