Название | Naised, kellest ma öösiti mõtlen |
---|---|
Автор произведения | Mia Kankimäki |
Жанр | Контркультура |
Серия | |
Издательство | Контркультура |
Год выпуска | 0 |
isbn | 9789985349199 |
See jällegi tähendaks mitut hirmutavat asja. 1) Reis tuleks kallis ja 2) minusugusele introverdile sotsiaalselt proovilepanev, kuna ma ei saaks grupi sisse varjuda. Ja veel, 3) giid oleks suure tõenäosusega mees. Peaksin niisiis savannis paar nädalat mõne kohaliku mehega kahekesi olema. Peas hakkab tiksuma häire. Kas sellest võiks probleeme tulla?
Olli ei saa mu küsimusest aru.
Mu üheinimese safariprogramm hõlmaks kahtteist päeva loodusparkides, igal pool alati kaks ööd: Arusha rahvuspargis, Manyaras, Serengeti Seroneras, Lobos ja Ndutus ja lõpuks Tarangires – Ngorongoro kraatri jätaksime programmist välja, sest sinnasõidu päevatasu auto kohta oleks 250 dollarit, mis oleks ühe inimese puhul arutu. Safaripäevadel kuuluksid programmi hommikune ja õhtune sõit looduspargis. Kõlab toredalt, kuid tuleb tunnistada, et olen pettunud, kui mõistan, et telgisafarile – ja seega ehedasse karenblixenlikku meeleollu – ma ei pääsekski, sest millegi sellise korraldamine ühele inimesele tuleks liiga kallis. Selle asemel ööbiksin loodusparkide lodge’ides, hotellilaadsetes öömajades. Eh, oleksin tahtnud telkida!
Minu üllatuseks räägib Olli, et ka tema ise käis esimest korda safaril alles peaaegu neljakümnesena. Seni oli ta tegutsenud bioloogia ja keskkonnateaduse doktorina hoopis teistel aladel, kuid saanud oma liblikate teemalise raamatu eest Finlandia teadusauhinna, oli ta otsustanud lapsepõlveunelma safarist ellu viia – ja sellele rajale püsima jäänud. Nüüdsel ajal tunneb ta Tansaania loodusparke nagu omaenese taskuid, on neist lugematuid raamatuid kirjutanud, juhib safareid ja kolis lõpuks mõne aasta eest täiega Tansaaniasse. Kuid oma esimese öö Aafrikas oli Olli veetnud Tarangire Safari Lodge’i telgis ning enda sõnul surmahirmu tundnud.
Käime Arushas Olli koostööpartneri Andrew’ kontoris mu safarist rääkimas ning ilmneb, et reis kujuneks kohutavalt kalliks, palju kallimaks, kui olin eelarves ette näinud. Aga pagana pihta, mis mul siis üle jääb, kui ma kord juba selleks siia tulnud olen?
Õhtul leban finantsasjade pärast muretsedes voodis ja söön lohutuseks Flotea tehtud ndizi rosti’t, küpsetatud ja soolatud banaani (taevalik). Mõtlen sellele, kuidas Karen kirjutas, et safarielus on midagi, mis paneb kõik mured unustama, ja kuidas savannis on kogu aeg selline tunne, nagu oleks pool pudelit šampanjat ärajoonud. Ehk suudaksin šampanjauimas kogu selle ilu hinna unustada?
Pesumasin.
Kuna mul on safari jaoks puhtaid riided vaja, hakkame pesu pesema – käsitsi, sest pesumasin on audis ja ega Flotea säärase riistapuu efektiivsuse peale ei loodagi. Flotea valab hoovis kolme kausi põhja natuke külma vett ja pesupulbrit ning hakkame nühkima ja loputama. Kolmetunnise rügamise järel on mu käed punased, kipitavad ja rakkus ning õlad ja selg maas kükitamisest kanged. Mõtlen, et Lääne inimese argielust ei tuleks midagi välja, kui elu sõltuks käsitsipesust. Võib ka olla, et pesupesemine on üle kogu maailma tüdrukute elu suuremaid orjastajaid. Kes jõuaks koolis käia, kui kogu pere pesu tahab pesemist?
Crazy.
Flotea ja Olli sõber Eutropia on meid sööma kutsunud, nii et sätime külaskäiguriided selga ja läheme. Eutropia poolvalmis maja asub mäenõlval vapustava vaatega paigas – sõidame mööda muhklikku külateed nii kaugele, kui saame, ja ronime siis veel jalgsi mööda järsku rada, möödudes lihtsatest savimajadest, mille õued on täis räbalates lapsi, kuivavat pesu ja hulkuvaid koeri.
Eutropia on varem töötanud looduspargi lodge’is, kuid on nüüd asutanud sisustuskaupade poe ja ehitab samal ajal maja. Elutuba näeb oma diivanitega ja lehmanahaga kaetud rotanglaudadega uhke välja, aga majas pole veel kraanivett, elektrit ega näiteks külmkappi ning köögilaadne avatud ruum on täis hiiglaslikke veetoobreid. Majas elavad ka Eutropia õde ja ema ning see vana, juba kõva kuulmisega chagga naine istub sõnagi lausumata diivanil, kõige paremad riided seljas: tal on lisaks värvikirevale kanga’le üll oranž narmastega jakk ja lilleline rätik. Eutropia on teinud meile mchanyato hautist ja pakub õlut, ise on nad juba söönud. Akendest avaneb vapustav vaade alla orgu ja päikesepaneelidest elektrit saavas muusikakeskuses mängib Patsy Cline’i „Crazy”.
Sõidame koju läbi õhtupäikeses kümblevate külade, põikleme auklikus poris kanade ja kitsede eest kõrvale. Otsustame minna emadepäeva auks veel korraks luksusliku Meru hotelli terrassirestorani. Kontrast savimajade ja klaasseintega hotelli vahel ei saaks räigem olla. Ukse peal on turvakontroll ja autoaluseid uuritakse teleskooppeeglitega, hotelli aias on avar, palmidega ääristatud muruväljak ja stiilne basseinibaariga restoran. Terrassil istuvad jõukad, hästi riides kohalikud ja kahvanäod, kes oma safarielamustest Skype’i kaudu teisele poole maailma reportaaži teevad. Basseini ääres pikutab keegi veel ujumispükste väel, drink käes. Tellime maasikakokteili ja litšimahla ning maksame nende eest Eutropia poe müüja nädalapalga.
Miiniväli.
Jah, mulle on hakanud juba koitma, kuivõrd erinevates reaalsustes siin elatakse. On kohalike elu ja on valgete elu. On vaeste elu, on rikaste elu. On kaootilised linnad, vaesed külad, on probleemid vaesuse, hügieeni, tervise, pisikuritegudega, korruptsiooni ja ebaturvalisusega. Keset üleüldist vaesust on rikaste tarastatud ja turvakontrolliga alad. Ja siis on veel kusagil päris mujal see „Avara looduse” maailm, puutumatu looduse ja metsloomade maailm, see unelmate Aafrika, kuhu veetakse turiste. Tavakohalikud ei näe seda maailma eales.
Märkan sedagi, et iseend sellesse mustrisse paigutada polegi lihtne. Siin olen ühtäkki „rikas” valge (mida ma Soomes tõesti pole), kes äratab kõikjal tähelepanu, ja mitte tingimata positiivses mõttes. Olen kogu aeg piinlikult teadlik kõigest sellest, mis mind kohalikest eristab: oma nahavärvist, riietest, rahakotist, hügieeniarusaamadest, safariunistustest, absurdsest Karen Blixeni projektist. Vaatan kõike huvitatult, tahan kõike näha ja kõike mõista, aga kuidas seda teha? Isegi pildistamine tundub kuidagi vale. Kas ma üldse tohin sellest kirjutada, ning kui jah, siis kuidas? Tahan kirjutada, mis tunne on keskealisel soome naisel, kui ta saabub umbkeelsena Kareni kannul Aafrikasse, aga ei tea, kas sellest ülesandest on üldse võimalik välja tulla stiilipuhtalt, ilma kurikuulsa eksotiseerimiseta
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.