Pangasaladus. Teksti Autor Eero Epner. Koomiksi Autor Joonas Sildre

kui ka all tundub kerge ja lift lõhestab seda nagu nuga bubertit – vastupanuta. Tammespooni imiteerivate plaatidega kaetud seinad mõjuvad rahustavalt, kuigi peaksid ilmselt mõjuma eelkõige väärikalt. Väikesed ümmargused lakke puuritud lambipesad peidavad endas tillukesi halogeenlambikesi, need heidavad piisavalt ebamäärast ja hägusat valgust, et mitte lõhkuda turvalist õhkkonda, mille kinnisvaraarendaja oli lifti loonud. Siis pole neist enam kasu. Me oleme tõusnud ülespoole kaheksandat korrust ja üks liftisein muutub hiigelsuureks läbipaistvaks klaaspaneeliks, mis jätkub meie reisi lõpuni.

       Vaatan alla. Seal paistab kodulinn. Kortermajad, nende taga paar hotelli, siis suured kesklinna büroohooned (ilmetud, kuid tõhusad), taamal sadam, kuhu sõidab parajasti sisse järjekordne hiiglaslik koloss, kandmas sadu uudishimulik-ke, kes tahavad veel tänase päeva jooksul võtta väikeseid argiseid riske: katsetada õllesordi või pearoaga (šnitsli asemel täna kohalik risoto, või äkki koguni ainult siinsele piirkonnale iseloomulik kala, mõni tundmatu puuvili või kohalik koogi-ke?). Mõni neist uudishimulikest on valmis külastama isegi endale tundmatuid maju, väljakuid ja tornikesi. Elu riski piiril, vaat mis see nende jaoks on.

       Lift kerkib edasi. Silmitsen kusagil seal all kiiresti kaduvas sügavikus asuvat pruuni hruštšovkat. Sellel on kolm püstakut, igas püstakus viisteist kor-terit, kokku nelikümmend viis. Tunnen, et see tehe on mulle veel jõukohane ja enne järgmisele korrusele tõusmist tean, et umbes viis korterit selles majas kuulub alates üleeilsest LHV-le. Umbes viis perekonda selles majas − ja umbes iga kümnes perekond kogu selles linnas − kannab alates järgmisest kuust oma pangalaenu osamakse ühele uuele kontole. Nad peavad netipanka sisse logima ja oma püsimakse ära muutma. See võtab neil kõige rohkem minuti, ülekandeks kulub murdosa sekundist.

      28

       Tehnilisest kergusest hoolimata on ilmselt nii mõnigi neist mures. Kraapida iga kuu kokku mõned sajad või tuhanded eurod, see polegi ehk nii lihtne. Kuid nad teavad, et nii need asjad käivad. Teist võimalust ei ole. Me elame säärases maailmas ja õigupoolest oleme elanud säärases maailmas juba kaua. Sest LHV ajalugu ei alanud eile, 2019. aasta kuumal juunipäeval, mil Madis Toomsalu teatas kümnendi tehingust − nad ostsid ära Danske panga eralaenuportfelli. See ei alanud ka kümmekond aastat varem, 2009. aasta 6. mail. See oli pooljahe päev, mil paljudes kohtades sadas vihma ja temperatuur ei tõusnud kusagil üle viieteistkümne kraadi. Lõuna-Aafrika Vabariik valis endale tol päeval uue presi-dendi, Gruusias algasid järjekordsed NATO õppused ning Gerd Kanter tähistas oma kolmekümnendat sünnipäeva kalorivaba tordi ja alkoholivaba õllega − riski piir on meil kõigil erinevas kohas. Samal päeval sai aktsiaselts Lõhmus, Haavel & Viisemann Finantsinspektsioonilt tegevusloa tegutseda pangana. Ent LHV ei alanud ka siis. LHV ajalugu ei alanud isegi kümmekond aastat varem, kui ühe pealinna raamatukogu poolhämarates ruumides langetati otsuseid ühe investee-rimisühingu asutamise kohta.

       LHV ajalugu algab palju aega enne seda. Väga palju aega. LHV algab aastal 1754 enne Kristust, mil igaveseks tundmatuks jääv meister tõstab viimast korda käe ja lööb primitiivse, kuid tõhusa peitli otsaga veel viimast korda vastu tema ees kõrguvat hiiglaslikku kivisammast.

       Sel hetkel jõuab meie lift kohale. Uksed avanevad.

      1901. aasta detsember oli Iraanis nagu ikka − jahe. Hoolimata lähedal asuvast Araabia kõrbest, kust tuuled tassisid siia suurema osa aastast subtroopilist kui-vust, mis segunes Vahemere idaosast kohale vajuvate suurte niiskete õhuvälja-dega, langes enne jõule temperatuur sageli viie kraadini ning arheoloogidel, kes sobrasid ammu unustatud linna külmas kivipurus, tuli rohkem kui kord jahtunud sõrmedele puhuda.

       Me ei saa kunagi teada, mida tundis, teatas või hüüdis teadlane, kelle näpud puutusid esimest korda jahedat, musta ja ootamatult siledat kivipinda. Ilmselt oli see „Mon dieu!“ või „Quelle surprise!“ või midagi muud, mida prants-lased sellistel hetkedel hüüavad, kui nende poolkülmunud sõrmed puhastavad suvalise kivirisu alt ettevaatlikult välja rohkem kui kahemeetrise mustja samba, mille külgedele on iidne peitel raiunud loendamatul hulgal märke ja märgikesi. Kokku tõmmati tol detsembripäeval ajaloo jaoks tähendusetu kivipudi alt välja

      29

      kolm suurt sammast, mille küljed sobisid kahtlaselt ideaalselt kokku, moodusta-des nõnda ühtse tervikliku samba − ühtse tervikliku sõnumiga.

       Need olid seadused, välja töötatud peaaegu kolm tuhat aastat varem, mil paljude kaasaegsete arvates siples inimühiskond alles tsivilisatsioonimähkmetes, kuid mil tegelikult pandi kirja see, mis kehtib praeguseni. Kuningas Hammurapi (või pangandusterminites öelduna iidse Babüloonia CEO) oli tol kujuteldamatult kaugel ajal lasknud sammastele raiuda põhimõtted, mis pretty much võiksid olla siiani suvalise ühiskonna sisekorraeeskirjad.

       Näiteks ütleb too iidne CEO, et kui mõni mees näitab sõrmega naiste-rahva poole, on see solvang ja tema nahka tuleks veidi lõikuda. Või − ja sellest punktist lähtub iga praegusaja finantsinspektsioon − kui karjane teeb pettust ja toob tagasi vähem lambaid kui tema lahkesse hoolde hommikul usaldatud, siis peab ta maksma omanikule kümnekordse trahvi. Neid punkte ja paragrahve on veel. Kahemeetrine sammas on neid tihedalt täis täkitud ja raske on neis mitte näha tänapäeva muistset peegeldust. Kui kellegi põllul kasvab madalam vili kui tema naabri omal, siis on tema töötaja teinud kehva tööd ja viimane peab vahe kinni maksma. Kui kaupmees annab vahendajale õli või vilja, peab vahendaja andma talle kviitungi. Kui keegi ei hoolitse piisavalt hästi tammi eest ja see pu-runeb, ujutades maad üle, peab tammi omanik maksma kõik kahjud kinni.

       Ent kõigi nende loendamatute punktide kõrval, mis käsitlevad abielu-rikkumist, tunnistuste andmist kohtus või niisama üldist õiglust ning mis sageli lahendavad kõik kriisid brutaalselt (abielurikkujad seotakse kokku ja visatakse jõkke, valetunnistuse andja tapetakse, silma väljalöömise eest lüüakse ka sinul silm välja), kõneldakse Babüloonia CEO koostatud ja tundmatute käsitööliste kä-tega välja raiutud sammastel enam-vähem esimest korda ka protsenti koguvatest hoiustest ja intressiga koormatud laenudest. Tulikirjades pankade, kriitpaberile trükitud laenubrošüüride ja virtuaalsete rahaülekannete asemel olid siis keset kõrbe seisvad hiiglaslikud templid, peitlitega mustava kivi sisse raiutud print-siibid ja arvestamine viljaterades, kuid see kõik, millele praegune pangandus toetub, oli juba toona olemas.

       Tehingud on läinud keerulisemaks, tasemeid on tulnud juurde ja pee-nekoeliste käsitsi värvitud tekstiilkostüümide asemel kantakse pankades klassi-kalisi kehasse õmmeldud musti ülikondi, rõhutamaks soliidsust, erapooletust ja kindlameelsust, kuid selle kõige juur on endiselt seal − Araabia kõrbe äärealadel. Ei ole näiteks keeruline ette kujutada praegusaja Eesti Panga töötajaid mõnes

      30

      sealses templis, võtmas vastu viljateri, pidamas aru nende hoolde antud kulla tuleviku üle või arutlemas kusagil ülemise korruse valgusküllases toas laenu-koormuse olukorra üle riigis.

       Kas seal kusagil võiks olla ka LHV? Jah, miks mitte. Miks mitte kujutle-da LHV-d ühte suurde äärelinna majja − avara keskmise toa, puidust ukse ning mudast, mullast, liivast ja veest tehtud tellistest meisterdatud seintega −, kus te-gutsesid toona Itti-Marduk-balatu (Rain Lõhmus) ja Marduk-nāșir-apli (Andres Viisemann), suure suguvõsa pead, kes müüsid, ostsid ja vahetasid muu hulgas maju, põlde ja orje, kuid kelle tegevuses märgati juba siis jälgi millestki, mida võiks ettevaatlikult nimetada panganduseks: hoiuste vastuvõtmine, rahvusvahe-lise kaubanduse rahastamine, laenude andmine, krediidi pakkumine.

       Olles ühe suguvõsa liikmed, voolas nende sarnaste nägudega inimeste soontes sarnase DNA-ga veri. See polnud suvaline kamp suvalisi inimesi, vaid kokkuhoidev rühm, kelle uksele koputati, see uks avati ja sisse tulid kaupmehed, kodanikud, isegi valitsejad. Lõhmus või Viisemann kohtus nendega keset maja asuvas ilma akendeta suures ruumis, kust avanesid sissepääsud väiksematesse tubadesse, nagu on tänapäeval nõupidamisruumid, privaatsed töötoad ja surise-va masinaga kohvinurgad ühes Tallinna kesklinnas kõrguvas hoones.

       Lõhmus ja Viisemann, Itti-Marduk-balatu ja Marduk-nāșir-apli, või hoopis nende kolleegid Nergel-ušēzib või Nab-(a) h hē-bulliț võtsid tulija vastu, istudes ilmselt mõnel savist tehtud toolil või