Pangasaladus. Teksti Autor Eero Epner. Koomiksi Autor Joonas Sildre

varade tootluse ja võib-olla isegi neto intressimarginaaliga, vahtides otsa neile väikestele elegantsetele harkjalgadele, ROE, NIM-i ja LCR-i kaugetele eelkäijatele. Nad proovisid seda sobitada suures toas ootava inimese vajadustega ning astusid siis suurde ruumi tagasi, istudes uuesti savist toolile või kirjule vaibakesele ja andsid tulijale vastuse.

       See kõik oli tuhandeid aastaid tagasi, ammu enne halogeenlambikestega liftide tõusmist moodsa linna kohale, kuid midagi selles kõiges on see, mis ei ole juhtunud täna, eile ega isegi mitte viimase saja aasta jooksul. See on juh-tunud juba ammu. Vundamendi on ladunud meie nägudeta esivanemad. Üks asi viis teiseni, sõlmiti suhteid, tehti tehinguid, leiti väljapääse. Et Viisemann

      31

      võiks olla madalas ristkülikukujulises toas jahedust õhkava savikatuse all hoopis Marduk-nāșir-apli − see pole kujund, vaid ühe ajaloolise pärandi erinevate otste kokkupainutamine, ringi sulgumine ja ringi jätkumine, sest pole midagi uut siin päikese all, isegi mitte LHV pole seda.

       Ma ei tea, kui palju mõtlevad selle peale inimesed nendes liftist paist-vates ümberehitatud hruštšovkades ja kaugemal sinaka taeva taustal kumavates eramajades, mis palistavad rannaäärt. Ilmselt mitte eriti palju. Ilmselt mitte kunagi. Ja ma pole kindel, et selle peale mõtlesid isegi LHV enda tüübid, kui nad 1999. aastal laiali läksid. Sest ma pole selleski kindel, et nad tol hetkel üleüldse millegi eriti konkreetse peale mõtlesid.

      „Me tulime tühja tuppa kokku ja mõtlesime, mida me tegema hakkame,“ mäletab Lõhmus. „Meil ei olnud konkreetset eesmärki ega perspektiivi.“ Leviteerime koos Lõhmusega tema kahekümne kolmandal korrusel asuvas kontorinurgakeses, kuhu lift meid toonud on. Ta kannab lõheroosat T-särki, helesiniseid teksaseid ja muretut ilmet. Võib-olla nägi ta umbes säärane välja ka kakskümmend aastat tagasi. Need, kes teda tunnevad, väidavad, et ta vananeb aeglaselt, peaaegu mär-kamatult, võib-olla mõni korts kusagil rohkem, kuid vananemise raskust temas ei ole − või peidab ta seda hästi. Ühes intervjuus ütleb Lõhmus, et soovib elada kahesaja-aastaseks, elades nagu kilpkonn (retsept: istuda vahel kilbi all, vaadata tagasihoidlikult ja mitte midagi teha).

       „Me olime nagu teismelised,“ meenutab Lõhmus. „Me saime pangast priiks ja olime õnnelikud, sest pangandus tundus kohutavalt boring, aga ühtegi järgmist sammu ei olnud meil ette mõeldud.“ Ta vaatab peaaegu otse helenda-vasse päikesesse, tema sinistes teksades tagumiku all on kolmteist korrusetäit tema asutatud ja suuresti talle kuuluvat panka. See − pank − ei juhtunud toona, kakskümmend aastat tagasi. Tagantjärele ajaloosündmuste puslet kokku pannes on raske aru saada, mis üldse juhtus, mis oli see kleepekas, mis seda punti koos hoidis. Pigem meenutab LHV algus murdeealiste koopainimeste teisipäevaõh-tust lõkketuld, mille ääres otsustatakse järgmisel hommikul mammuteid kütti-ma minna, kindlasti just nimelt mammuteid, kuid hommikul ärgates kulutatakse pool jahiajast haigutamisele ning seejärel longib igaüks ise suunas, taustal lend-lemas eikellegi juhitud heinakõrred.

       Otsa tegi lahti Lõhmus ise. Kõigest mõni nädal pärast lõkkeõhtut kõn-dis ta lennukisse ja sõitis selja taga loojuvast päikesest eemale USA poole. Selle

      32

      asemel et joosta mööda kodulinna ja ajada oma investeerimisühingu asju, istus ta suure osa järgnevatest kuudest mõne kilomeetri kaugusel Bostoni kesklinnast Harvardi ülikoolilinnakus, kus veel paar aastat varem oli jalutanud ringi Barack Obama (ja kuhu peatselt ilmus keegi Mark Zuckerberg). Kuuel päeval nädalas ta õppis ja kuna see oli Harvard, siis polnud tegu lihtsalt teoreetilise aruteluga selle üle, milline võiks või ei võiks elu olla, vaid juhtumiuuringu meetodil võeti ette teiste õnnestumised ja ebaõnnestumised, käidi läbi head ja halvad otsused, mis on kunagi kusagil tehtud.

       Lõhmus ei olnud kõigi tudengite seas mitte kõige vanem, vaid üks noori-matest − noortudeng, rebane, värskelt õppima asunud Lõhmus, kes oli jõudnud juba asutada, juhtida ja maha müüa ühe panga ning asutada ühe uue investeeri-misühingu. Õhtuti ta luges, taustaks sageli Austria trip hop-klassikud Kruder & Dorfmeister, või siis läks jõusaali ja rassis kangide peal, või jalutas hoopis lähedalasuvasse pubisse, kus tegi seda, mida ikka pubides tehakse.

       See kõik kõlab pigem veidi igavleva ja väikest vaheldust otsiva mehe pisikese haridusseiklusena kui tõsiseltvõetava investeerimisäri juhtimisena. Vahetult enne Tallinnas lennuki peale kõndimist oli Lõhmuse tabanud üks ko-halik reporter, kes oli kuulnud uue ühingu asutamisest ja küsis selle eesmärkide kohta. „Olen mõelnud investeerimispanganduses teha midagi teistmoodi, kui siiamaani tehtud,“ annab Lõhmuse talle vastuse, mis on sama üleüldine nagu kolmapäevaõhtu, sisaldades korraga kõike ja mitte midagi.

       Ent ta ei olnud ainuke. Ka teised lõkke ääres istunud hajusid kiiresti nagu hommikune udu. „Sai palju reisitud,“ ütleb üks neist napilt esimesi kuid iseloomustades. Käidi siin ja seal, hängiti nende ja nondega, jõlguti, vahiti, ve-deleti − vaat nii asutati 1990ndate lõpus investeerimisühinguid. Tõsi, tšillimine ei olnud päris nende vaba valik. Kuna paljud tulid Hansapangast, siis oli neil teatud aja vältel keelatud teha Hansapangaga samas sektoris teatud asju. Ehkki Lõhmus oli innukale reporterile lubanud, et „ei ole põhjust hakata olemasolevaga konkureerima,“ teati juba vanas Babüloonias, et raha − nagu ka jumalaid − on üks, ning kõik, kes sellega tegelevad, on rohkem või vähem (aga alati rohkem) üksteise konkurendid.

       „Meil oli Hansapangaga kokku lepitud, et me ei hakka sealt inimesi üle meelitama,“ mäletab Rain Tamm. „Samas andsime aga teada, et ootame kõiki hu-viga“ − ja mulle tundub, et ta naeratab kergelt. Sest väga palju muud polnud toona vaja öeldagi. Inimesed hakkasid tasapisi tulema, ära tilkuma Hansapangast, mis

      33

      oli rootslaste käe all muutunud asutuseks, kus sulle „antakse kuldsed käerauad ja lüüakse nuga selga“, nagu Lõhmus ütleb.

       Teisel pool lauda istus tookord ka Erkki Raasuke, kelle ilme reetis harva seda, mis tema sisemuses toimus − nagu enamikul pankuritel –, ning seda isegi siis, kui tema äsjased kolleegid ja enamgi veel, head sõbrad, korraga teisel pool lauda istusid ning talle lubasid, et ei, Erkki, me ei võta sinu inimesi, me ei kutsu kedagi, me ei pane nende ette lauanurgale väikest rahapakikest ega aja kedagi varahommikul üles telefonikõnega, kus telefoni sosistatakse kolm salapärast tähte L, H ja V ning siis toru ära pannakse − me ei tee mitte midagi sellist. Me ütleme ainult, et ootame kõiki huviga, aga see on tõesti kõik, see on ainuke lause ja viimane piir, ausõna.