.

Käes oli töönädala teine päev, inimesed kiirustasid sinna ja tänna, ei juhtunud midagi traagilist ega erakordset. USA-s tõusis edetabelite tippu Monica laul „Angel of Mine“ (Monica laulab seal kõrgelt „Nüüd ma tean, miks nad ütlevad, et parimad asjad maailmas on tasuta“). Eestis kogunes see-eest valitsus ning otsustas kõige muu hulgas võtta pangalaenu uue moodsa vangla ehitamiseks, aga kõneleti ka taimekaitsevahenditest, viinavab-riku erastamisest ja koostööst kirikuga, Pirita jõeoru kaitsmisest ning Ristna neeme looduskaunima osa (näiteks rand-ogaputke ja lehitu pisikäpa) säilitami-sest. Elu siin riigis kulges pealtnäha rahulikult ja normaalselt, liikudes nagu ikka tundmatus suunas, mida kõik ometi ära aimata proovisid.

       Täpselt samal päeval, kuid täpsustamata kellaajal asutati uus investee-rimisühing nimega Lõhmus, Haavel & Viisemann. Mitmes mõttes ei oleks seda tohtinud juhtuda. Esiteks olid veel aasta varem mõelnud investeerimise peale ainult vähesed. Vastupidi, kõik proovisid päästa, mis päästa annab − ja päästa ei andnud palju.

       Alles veidi rohkem kui kaheksateist kuud enne seda, kui teatud härras-mehed panid aluse salapärase nimega ühingu Lõhmus, Haavel & Viisemann asutamisele (ettevõtte eesmärk oli investeerida jõukate inimeste vara nutikalt ja suure tootlusega), oli veerenud üle maailma järjekordne finantskriis. See oli alanud siis, kui 1980ndate maailma majanduse lemmiklapseks olnud Aasia

      8

      riigid – keda oli aastaid nimetatud hellitavalt tiigriteks – olid hakanud oma fik-seeritud vahetuskursside kaitsmiseks müüma välisvaluutareserve, kuid see oli olnud sõelaga tulekahju kustutamine.

       Surve oli suur. Pikast majanduslangusest kosunud USA kruttis intressi-määrasid järjest kõrgemaks, Hiina tegi järjekordse hulga eksporti toetavaid re-forme ning ühel hetkel andsid poldid järele. Tammid purunesid ja Aasia valuuta-de fikseeritud kursid läksid allavett. Tais, Filipiinidel, Malaisias ja Lõuna-Koreas langes kohaliku valuuta kurss dollari suhtes kuni nelikümmend viis protsenti, kuid see kahvatus India ruupia kõrval, mis kaotas kaheksakümmend kolm prot-senti. Finantsturud jõudsid enne täielikku kollapsit läbi teha kõigest lühikese agoonilise tõmbluse, jättes laenuvõtjad käsi laiutama, ja tänavatele ilmusid miljo-nid töötute hordid.

       Kuid see ei olnud lõpp. See oli alles algus. Indoneesias kukutati riigi-pea, siin-seal hakkasid plahvatama pommid, löögi said dollar ja jeen, Brasiilia ja Mehhiko devalveerisid oma reaali ja peeso, nafta hind langes ning kiskus endaga kohe kaasa ka Venemaa, kus peagi nähti hallide juuste ja kivipurust parkunud nägudega kaevureid karjumas vihaseid loosungeid riigi kohta, kes ei suutnud neile enam palka maksta.

       Kaugel Siberis Kemerovo ja Novosibirski vahel tõkestasid kaevurid isegi raudtee ning nendega liitusid kommunaaltöötajad, masinaehitajad ja pensionä-rid. Ühiselt ei peatatud enam mitte ainult kaubaronge, vaid pidurite kriginal pi-did nende ees seisma jääma ka ulmelisel kiirusel kihutavad kiirreisirongid. Kõige hullema ärahoidmiseks laenas Rahvusvaheline Valuutafond Venemaale kümneid miljardeid dollareid, kuid needki ei suutnud peatada mäest alla paiskuvat lume-palli (võib-olla ka põhjusel, et umbes veerand sellest pandi lihtsalt tuuri).

       Täpselt sada seitsekümmend kuus päeva enne meie uue investeerimis-

      ühingu asutamist devalveeriti Venemaal rubla ja lasti selle kurss vabaks. Kui enne võisime metafoorina kasutada esmalt hädamaandumist tegevat lennukit ning seejärel sellest välja hüpanud langevarjurit, siis nüüd tuli rääkida langevar-jurist, kelle langevari ei avane ja kes kihutab maa poole umbes samamoodi kui pilvelõhkuja katuselt tänavale visatud rusikasuurune kivi − pidurdamatult.

       See kõik tabas ka Eestit. Majanduskasvu tempo aeglustus kolm korda, tööstustoodangu oma üle kaheteistkümne korra, riigieelarve kukkus miinusesse ja töötus hakkas kasvama. Löögi alla sattusid tehased ja pagariärid, hotellid ja ehitajad, kuid kusagil ei olnud rong niivõrd lähedal rööbastelt mahajooksmisele

      9

      kui panganduses. Pangad ei kaotanud kiiresti mitte ainult oma rolli investeerin-gute vahendajatena ja ei pidanud nõutult jälgima üksnes oma laenukapitali kok-kukuivamist, vaid aasta lõpukuudel vähenes kogu investeerimisaktiivsus − nagu Eesti Pank oma aastaülevaates hiljem lakooniliselt märkis − järsult. Keskpanga arvukatest tabelitest võib leida tolle 1998. aasta kohta kõige muu hulgas märke, et kui teised majandusvaldkonnad suutsid hoida nina pealetungivas veemassiivis siiski pinnal, siis finantsvahendus tõmbas paar suurt suutäit vett kurku. Vald-konna senine peadpööritav kasv pöördus ootamatult säärasesse miinusesse, mil-lega oli võrreldav veel ainult üks sektor − see, kus merest kilusid püüti.

       Kõigest hoolimata hakkas juba 1998. aasta sügisel rühm inimesi Tallinna eri kohtades kogunema ja arutama võimalusi, kuidas oleks võimalik minna Eesti rahandusturule. See on seda kummastavam, et üks neist inimestest oli Rain Lõhmus − mees, kes selsamal hilissuvel oli ühel õhtul astunud Hansapanga tra-ding floor’ile ja öelnud, et viimase kaheteistkümne tunni jooksul oli Hansapank võtnud sisse suurema kahjumi kui kunagi varem. Vene rubla oli olnud vabalan-guses ja koos sellega ka mitu Hansapanga investeeringut. Kohalviibinute sõnul ei olnud Lõhmus tookord eriliselt närvis. Pärast uudise teatamist oli ta kutsunud kõiki sealsamas Liivalaia tänaval asunud baari, et juua paar kokteili, teha mõni shot ja tantsida kogu see asi endast välja. Sest teha ei olnud midagi.

       Eesti finantsturud rappusid maanteel, mis alles mõni aeg tagasi oli tun-dunud lõputult kaugustesse sirutuva peegelsileda ja ohutu lindina, kuid mis nüüd oli täis pikitud suuremaid ja väiksemaid teravate servadega auke. Need olid sinna jätnud meist tuhandete kilomeetrite kaugusel elavad pankurid ja poliitikud, in-vesteerijad ja treiderid, vihased kaevurid ja pettunud pensionärid. Sügiseses õhus oli igal õhtul kustuvate kastanite asemel tunda kõrbelõhna ja nii mõnigi nõrgema närvikavaga inimene kõneles hämarduvas linnas ärevalt lähenevast katastroofist.

       Kuid Lõhmuse, Haaveli & Viisemanni asutamine 1999. aasta talvel oli ootamatu veel ühes mõttes. Mitu uue investeerimisühingu rajamise taga olnud inimest ei olnud mitte noored uljaspead, vaid siinse pangandusturu legen-did, kel oli juba teatud kogemus ja kes olid headel töökohtadel. Nad töötasid Hansapangas, mille tähtsust Eesti 1990ndate panganduses võiks võrrelda Fordi omaga autotööstuses: nad ei olnud mitte osa sektorist, vaid nemad olidki sek-tor. Küsimus ei olnud ainult selles, et Hansapank oli kõige suurem, edukam ja mahukam kommertspank, vaid ta oli ka kõige mõjukam. Tema areng oli olnud turbulentne, kuid see polnud mitte ainult peadpööritav kasv, mis oli muutnud

      10

      Hansapanga kogu valdkonna sünonüümiks, vaid see oli ka tema erakordne paindlikkus, hämmastav dünaamilisus, suutlikkus riskida, kuid riske korralikult hallates peaaegu mitte kunagi alt minna.

       1990ndate Eestis oli pangandus miski, mida alles hakati leiutama, sest erinevalt majade ehitamisest või tomatite kasvatamisest pidi alustama enam-vähem nullist, kuna Nõukogude Liidus kommertspanku ei olnud. See tähendab, et Hansapank alustas peaaegu ilma reegliteta maailmast − või vähemalt tundub see meile nii praegusaja kontekstis, kus näib, nagu oleks olnud ametlikult paigas isegi pankade koosolekuruumide pastakate toon. See ei tähenda mitte seda, et kõik oli lubatud, vaid seda, et kõik oli võimalik.

       Hansapank kubises kahekümnendate eluaastate keskel olevatest noortest, vabariiklike matemaatikaolümpiaadide tšempionitest ja õpingud pooleli jätnud majandustudengitest. Neid ei huvitanud enam kaks numbrit liiga suurtes pintsa-kutes 19. sajandi tööstusrevolutsioonist kõnelevate sumbunud lektorite loengud − nad tahtsid ise revolutsiooni teha. Nad olid täis adrenaliini, tahet, huvi ja veel kord adrenaliini. Anarhistlikus 90ndate alguse Eestis ei olnud kedagi, kes oleks neid lühikese rihma otsas hoidnud. Peagi istusid nad Hansapanga kabinettides ning te-gid telefoni teel tehinguid, liigutades nii summasid, mis ei mõjutanud mitte ainult nende palga suurust ja panga kvartalitulemusi, vaid kogu Eesti majandust.

       Üks esimesi toonase Hansapanga töötajaid on meenutanud, kuidas min-gil põhjusel tehti alati eesoleva aasta peale panga arengu skemaatiline ennustus, kasutades enda lõbustamiseks kõige pöörasemat fantaasiat. Ja kui need tabelid juhuslikult kaksteist kuud hiljem kuskilt kapi tagant üles leiti, vaadati neid imes-tunult, sest päriselu oli pöörase