Pangasaladus. Teksti Autor Eero Epner. Koomiksi Autor Joonas Sildre

teatas Lõhmus, et ta lahkub Eesti Pangast, kuna „üks seltskond“ plaanib Hansapanka teha, kut-sus ta Viisemanni endaga kaasa. „Siis mõtlesin, et okei,“ ütleb Viisemann.

       Nii lihtsalt see toona tema jaoks käiski, kuigi koht, kuhu teda kutsuti, ei olnud veel pank. Sel ei olnud peahoonet ega filiaale, krediidikanaleid ega raama-tupidamist, oli ainult idee, aga polnud isegi veel töötajaid. „Oli neli asutajat,“ ütleb Viisemann, „ja siis kaks esimest töötajat: Indrek Neivelt ja mina, kes ma käisin kooli kõrvalt Hansapanka tegemas.“ See oli kõik: kuus inimest. Kuid sellest piisas.

       Lõhmus ja Viisemann töötasid ka nüüd koos. Esimestel aastatel tõid nad kahekesi kaheksa protsenti kogu panga kasumist. See oli märkimisväärne osa-kaal, mis ei kordu enam kunagi. Nende osakond kasvas, finantsturud tundusid ahvatlevad, järjest ja järjest astusid uksest sisse noored mehed ning natukese aja pärast ka naised, kes tahtsid teada, mis tunne on vaadata maast kerkiva raketi kujulist kasumiprognoosi ja teada, et selle kõik oled sa vähemalt mingil määral − kuid suurel määral − teinud ise. „Meil oli kokkutöötanud tiim,“ ütleb Viisemann. Nad kasvasid kokku ja kui keegi lahkus (seda juhtus harva), mõjus see iga kord väikese šokina, sest Hansapank tundus igavene. Kuid seda ta ei olnud.

       „Kui Hansapank liitus Hoiupangaga, siis muutusime korraga rahvapan-gaks,“ mäletab Viisemann murdekoha algust. Tema jaoks ei alanud Hansapanga lahustumine mitte Saabiga maja ette sõitnud rootslastega, vaid juba mõni aasta

      18

      varem − siis, kui korraga oli maja täis sadu võõraid inimesi ning kliendibaasist võis leida kümneid tuhandeid nõudlikke pensionäre, kes ei tahtnud midagi teada finantsturgude volatiilsusest, vaid võisid ummistada infotelefoni küsimusega, miks on pangakaardi nurgad ümmargused.

       „Küsimus ei olnud mitte elitaarsuses, vaid professionaalsuses,“ ütleb Viisemann nüüd. „Kui me liitusime Hoiupangaga, siis ma ütlesin, et see ei ole enam üliprofessionaalne organisatsioon.“ Pealtnäha oli kõik hästi: organisatsioon kasvas, mahud hüppasid lakke, osakaal turul mitmekordistus ja aktsionärid olid õhtuti kodudes lahkemas tujus, sest nende südameid täitis rõõm. Kuid see polnud lihtsalt enam see pank. Liiga palju inimesi. Liiga palju suhtlemist. Liiga palju läbirääkimist, delegeerimist, kooskõlastamist. See ei rahuldanud enam paljusid, kõigi teiste seas ka mitte Lõhmust ja Viisemanni.

       „Sa oled paksuks läinud,“ ütles Viisemanni ema talle ühel hommikul − ning see lause oli Lõhmuse, Haaveli & Viisemanni asutamisel otsustav. Kui Viisemann astus vannitoapeegli ette ja proovis oma pintsakunööpe edutult nööpaukudesse sikutada, teadis ta hästi, mis tema ülekaalu põhjus oli. Mitte liiga hea elu, vaid liiga närviline elu. Viimased kuud oli ta pidanud istuma kummalise nimega ausa valiku komitees, mille ülesanne oli intervjueerida Hansapanga ja Hoiupanga töötajaid ning otsustada, kes jääb tööle ja kes ei jää. Viisemann oli selle komitee pealik. Iga päev kirjutas ta alla mõnele koondamiskäsule.

       Närv oli must ja esimesena mõjus see − nagu alati − seedimisele. Märka-matult hakkasid kogunema grammid ja seejärel kilod. Muutused Eesti finants-sektoris said endale väikeste rasvavoldikeste kuju, mis kleepusid Viisemanni keha külge, kuni ühel päeval tema ema, kombekas ja väärikas proua, ei pidanud enam vastu ning ütles, et pangad võivad ju liituda ja laguneda, aga miks peab see kõik tema poja maole mõjuma. „Ma mõtlesin, et kui juba ema seda ütleb, ju siis on sellel mingi põhjus,“ ütleb Viisemann. Ta võttis aja maha ja sõitis vana sõbra Tarmo Jüristoga (jätkem ka see nimi meie hilisema radari jaoks meelde) Tšiilisse.

       Punta Arenas ei asu mitte ainult päris Tšiili lõunatipus, vaid kogu maailma äärel. Öeldakse, et see on maailma lõunapoolseim linn, kust sageli alustavad ekspeditsioonid teekonda tundmatusse, täpsemalt Antarktikasse. Linnake asub otse ookeani kaldal ja läbi tema tänavate puhuvad tugevad tuuled, nii et linnavalitsus on majade vahele tõmmanud köied, millest inimesed saaksid kõndides kinni hoida ja ennast sammhaaval edasi liigutada. Neist köitest hoidis kinni ka Viisemann, kui ta ennast ühel päeval lähima telefoniputkani sikutas,

      selle ukse avas ja automaadi juurde astus. Tuul lõi ukse tema selja taga pauguga kinni, kuid putkas eneses oli vaikne, ainult väikesed klaasruudud lõgisesid natuke. Viisemann võttis toru, asetas aparaadi ülaservas olevasse pilusse mõne mündi ja valis numbri, mis oli tal peas. Telefon kutsus paar korda, siis võeti see vastu. Toru teises otsas oli Rain Lõhmus. „Me läheme suurema seltskonnaga Hansapangast ära,“ ütles ta. „Tahad ka tulla?“

       Kui Viisemann taas putka ukse sulges ja lähimast köiest haaras, ei mõel-nud ta ilmselt selle peale, et elab keset metafoori. Ka läbi tema elu olid puhumas tuuled, ka tema pidi leidma lähima köie, ja ka tema ees seisis valik alustada eks-peditsiooni tundmatusse. Sel hetkel püüdis ta ilmselt pigem meenutada oma ära-sõidukuupäeva, sest seda oli ta öelnud ka Lõhmusele: kui maandun, siis arutame.

       Rahvusraamatukogu lugemistoad on väikesed, kuid tugeva valgusega, et inimesed ei rikuks Balzaci või Turgenevit lugedes silmi. Väikesed ebamugavad toolid on asetatud lauakeste taha, kuid seekord, 1998. aasta sügisel, olid need sealt eemale tõstetud ja moodustatud midagi ebakorrapärase ringi kujulist. Ühel toolil istus Rain Lõhmus, teisel Andres Viisemann, kolmandal Tõnis Haavel, nel-jandal Rain Tamm ja viiendal Taavi Lepmets. Ehkki nende keskmine vanus jäi alla kolmekümne, olid nad tol hetkel mehed, kes tänu pikaajalisele kogemusele teadsid, mida nad tegema läksid.

       Hoolimata rongide kinnipidamisest Siberis ja Indoneesia veteran-

      presidendi langemisest, hoolimata rubla põrumisest ja Jaapani börsi kukkumi-sest viiendiku võrra, hoolimata isegi Magda rahaga turule marssinud rootslastest ja järsku koosolekulaudadele ilmunud Löfbergs Lila kohvitassidest, mis pani paljusid tundma, nagu oleks Eesti iseseisev pangandus selleks korraks lõppenud, otsustasid need viis just tol hetkel seal rahvusraamatukogu veidi umbses luge-mistoas asutada uue investeerimisühingu. Lepiti kokku veel osaluses − Lõhmusel kakskümmend protsenti, teistel viisteist protsenti ja ülejäänud kakskümmend protsenti võimalikele tulevastele partneritele − ning siis mindi laiali, laskudes vanas hallide logisevate ustega liftis (mis oli nii kitsas, et minna tuli kahes jaos) avarasse fuajeesse ning seejärel juba läbi klaasist pöördukse tänavale, kus ühel pool paistis pronkssõdur ja teisel pool valveapteek. Läbi sügisese õhu langes pärnade kollaseid lehti. Aimata võis talve vääramatut saabumist.

      pintsak ei lähe kinni enam ...

      inimlikus plaanis

      on MUL väga KAHJU ...

      juba mitu kuud on andres viisemann pidanud istuma ausa valiku komitees, mille ainus eesmärk on otsustada, kes jääb hansapangast ja hoiupangast tööle rootsi omanikega panka ...

       ... ja kes ei jää.

      neetud

      rootslased ...!

      stressi tagajärjed